Mind viidi nägemuses kõige pühamasse paika, kus ma nägin Jeesust ikka veel Iisraeli eest lepitust tegemas. Tema rüü allserva küljes rippus kelluke ning granaatõun. Seejärel nägin, et Jeesus ei lahku enne kõige pühamast paigast, kui iga inimese saatus on otsustatud – kas õndsakssaamiseks või hukatuseks. Jumala viha ei valata välja enne, kui Jeesus on oma töö kõige pühamas paigas lõpetanud, preesterliku rüü seljast võtnud ning riietunud kättemaksurüüsse. Siis lahkub Jeesus vahemehekohalt Isa ja inimese vahel ning Jumala viha ei saa enam tagasi hoida, vaid see valatakse Tema tõe põlgajate peale välja.

Ma nägin, et rahvaste viha, Jumala viha ning aeg mõista kohut surnute peale on kõik eraldi, üksteisele järgnevad sündmused. Nägin ka, et Miikael ei ole veel üles tõusnud ning "kitsas aeg, mäherdust ei ole olnud", pole veel alanud. Rahvad on küll juba praegu vihaseks saamas, kui aga meie Ülempreester on oma töö pühamus lõpetanud, siis tõuseb Ta üles ja paneb selga kättemaksurüü, seejärel valatakse välja seitse viimast nuhtlust.

Nägin, et neli inglit hoiavad nelja tuult kinni seni, kuni Jeesuse töö pühamus on lõpetatud. Siis saabuvad seitse viimset nuhtlust, mis ajasid õelad õigete vastu raevu. Nad arvasid, et meie oleme kõik hädad nende peale tõmmanud, ning kui nad vaid suudaksid meist lahti saada, siis nuhtlused peatataks. Anti välja dekreet pühade hukkamiseks. Ööd ja päevad anuti Jumalalt päästet. See oli Jaakobi ahastuse aeg. Kõik pühad hüüdsid oma hingepiinas Jumala poole ja Tema päästis oma rahva. Sada nelikümmend neli tuhat võidutsesid. Nende näod särasid Jumala aust.

Seejärel näidati mulle üht salka, kes meeleheites ulus. Nende riietele oli suurte tähtedega kirjutatud: "Sind on kaalutud ning leitud kerge olevat!" Küsisin, kes on need õnnetud. Ingel vastas: "Need on inimesed, kes pidasid kord hingamispäeva, kuid siis loobusid sellest." Ma kuulsin, kuidas nad valju häälega hüüdsid: "Me oleme Sinu tulemist uskunud ja seda energiliselt õpetanud!" Selsamal hetkel langes nende pilk aga oma riietel lõõmavale kirjale ning nad hakkasid valju häälega kaeblema. Ma nägin, et nad olid küll joonud sügavatest [õnnistuse] vetest, olid aga ülejäänu oma jalgadega sogaseks teinud – s.t. hingamispäeva jalge alla tallanud ning seetõttu oligi neid kaaludel leitud liiga kerged olevat.

Seejärel juhtis mind saatev ingel mind taas linna juurde, kus nägin nelja inglit linnavärava poole lendavat. Nad olid just esitanud värava juures seisvale inglile oma kuldsed kaardid, kui nägin üht teist inglit kiirelt hiilgava aupilve poolt lendavat, valju häälega midagi teistele inglitele hüüdvat ning oma käes midagi üles-alla kõigutavat. Küsisin saateinglilt nähtu kohta selgitust. Ta vastas, et seekord ei suuda ma rohkem näha, kuid ta lubas mulle peagi näidata, mida kõik see tähendab.

Hingamispäeva pärastlõunal oli üks meie hulgast haige ning palus, et palvetaksime tema tervekssaamise pärast. Põlvitasime kõik palves Suure Arsti ette, kes pole iial ühtki ettevõetud haigusjuhtu parandamata jätnud. Tervistav vägi laskus alla, haige sai terveks, minu peale aga langes Püha Vaim ning mind võeti nägemuses ära.

Nägin nelja inglit, kel oli maa peal teostada konkreetne töö ning kes parajasti olid teel seda läbi viima. Jeesus kandis preestrirüüd. Ta vaatas halastusrikka pilguga ülejäänute peale, seejärel aga tõstis oma käed ning hüüdis sügavas kaastundes: "Minu veri, Isa, Minu veri!' Seejärel nägin, kuidas suurel valgel aujärjel istuvast Jumalast hoovas eriliselt särav valgus ning looritas Jeesuse. Siis nägin üht inglit Jeesuse juurest kindla ülesandega kiirelt nende nelja ingli juurde lendavat, kes maa peal oma töö pidid teostama. See ingel kõigutas oma käes midagi üles-alla ning hüüdis valju häälega:

"Pidage kinni! Pidage kinni, kuni Jumala sulased saavad pitseriga märgitud!"

Küsisin saateinglilt nähtu tähendust ning selgitust nelja ingli töö kohta. Ta ütles mulle, et Jumal andis oma inglitele korralduse maapealsete asjade kohta. Neil neljal inglil oli Jumalast antud meelevald nelja tuult kinni hoida ning nad pidid just neid hakkama lahti päästma. Sel hetkel peatus Jeesuse halastusrikas silm pitseerimata ülejäänutel. Ta tõstis oma käed Isa poole ning meenutas Talle, et oli nende eest oma vere valanud. Siis kästi teisel inglil kiiresti nelja ingli juurde lennata ning anda korraldus tuuli kinni hoida, kuni Jumala sulaste laubale on asetatud elava Jumala pitser.

Nägin Jumala õrna armastust oma rahva vastu. See on tõesti väga suur. Nägin kuidas inglid usklike kohale oma tiivad laiali laotasid. Igal usklikul oli oma saateingel. Kui pühad meeleheitest nutsid või olid ohus, lendasid neid alati saatvad inglid kiiresti üles sõnumeid viima; linnas asuvad inglid aga lakkasid laulmast. Seejärel andis Jeesus teisele inglile korralduse minna pühade juurde, neid julgustada, valvata ning hoida kitsalt teerajalt kõrvale minemast. Kui inglite valvamisele ja hoolitsusele tähelepanu ei pööratud, vaid eksiteel edasi rännati, olid inglid väga löödud ning nutsid. Nad viisid kurva teate üles ning kõik inglid linnas hakkasid nutma, seejärel aga laususid valjul häälel: "Aamen!"

Kui aga pühad oma silmad võiduhinnale suunasid ning Jumalat kiites Teda austasid, viisid inglid linna rõõmusõnumid; linnas asuvad inglid võtsid kätte oma kuldsed harfid ning laulsid valjusti: "Halleluuja!", nii et nende kaunitest lauludest kajasid taevavõlvid.

Pühas linnas valitseb täiuslik kord ja harmoonia. Kõigil inglitel, kes saavad ülesande meie planeeti külastada, on käes kuldne kaardike, mille nad sisse-välja lennates esitavad väravas olevatele inglitele. Taevas on meeldiv paik. Igatsen seal olla ning näha oma armast Jeesust, kes andis minu eest oma elu. Igatsen saada muudetud Tema aulise kuju sarnaseks. Oh et oskaksin sellist keelt, millega võiksin kirjeldada tulevase maailma auhiilgust! Janunen elavate veeojade järele, mis Jumala linna rõõmsaks teevad.

Issand on näidanud mulle ka teisi maailmu. Mulle anti tiivad ning üks ingel saatis mind linnast paika, mis oli auline, kaunis ja hiilgav. Rohi selles paigas oli sügavroheline ning linnud laulsid kirjeldamatult kaunilt. Elanikud olid kauni, õilsa ja suursuguse hoiakuga. Nad meenutasid väga Jeesust ning nende näod särasid pühast rõõmust. Küsisin ühe käest, miks nad meie maa elanikest nii palju kaunimad on. Vastus kõlas: "Oleme täpselt kuuletunud Jumala käskudele. Meie ei ole sõnakuulmatusse langenud nagu Maa elanikud."

Siis nägin ma kahte puud, millest üks sarnanes väga puule linnas. Mõlema vili oli väga kaunis, kuid ühest ei tohtinud sealsed elanikud süüa. Neil oli küll mõlemale puule juurdepääs ja nad oleksid võinud mõlemast süüa, kuid üks oli keelatud. Siis lausus mu saateingel: "Mitte keegi selles paigas pole keelatud puust maitsnud. Kui nad sellest sööksid – nad langeksid."

Mind viidi ka ühte teise maailma, millel oli seitse kuud. Kohtasin seal vana head Eenokit, kes elavalt muudeti ja taevasse võeti. Paremas käes hoidis ta võidupalmi, mille igale lehele oli kirjutatud: "Võit!" Tema pea ümber oli pimestav-valge pärg, ning pärja iga lehe keskkohta oli kirjutatud: "Puhtus!" Pärga ümbritsesid mitut värvi kalliskivid, mis särasid taeva tähtedest heledamalt, heites helki kirjutatu peale, seda otsekui suurendades. Pärg oli tagant kinnitatud lindiga, millelt lugesin sõna: "Pühadus." Pärja peal asetses kaunis kroon, kirkam päikesest.

Küsisin, kas see ongi paik, kuhu ta maa pealt üles võeti.

"Ei," vastas ta, "minu kodu on Püha Linn, seda paika tulin vaid külastama."

Ja ometi liikus ta seal, nagu oma kodus. Palusin oma saateinglil lubada ka minul sinna jääda. Ma ei suutnud taluda mõtet, et pean taas laskuma alla, pimedasse maailma.

Kuid ingel lausus: "Ei, sa pead tagasi minema. Kui sa aga ustav oled, on sul eesõigus saja neljakümne nelja tuhandega külastada kõiki maailmu ning imetleda Jumala kätetööd."