Endise ateisti pihtimus Ma olin veendunud Jumala salgaja ning ei andnud armu neile, kes Temasse uskusid. Ise elasin patust elu ja olin NLKP liige 1965. a. alates. Ma jäin kohutavasse haigusesse: vähki.Olin haige kolm aastat, kuid ei lamanud, lootsin tervenemisele. Käisin ravil, aga mu haigus ei allunud ravile. Isegi juua ma ei võinud - kui jõin, oksendasin kõik välja. Mind pandi haiglasse ja tehti operatsioon. Kui mul kõht lahti lõigati, ma surin, ning samal ajal seisin arstide vahel ja vaatasin õudusega oma haigust. Kogu kõht oli vähki koledasti täis ja ka peensooled. Ma seisin ja mõtlesin: "Miks on mind kaks? Mina seisan ja mina laman." Arstid võtsid soolestiku välja, nende sees oli vastik vedelik, see pumbati välja. Arst ütles: "Tal polnud millegagi elada. Et ta siin elus oli, oli ime, temas pole midagi tervet." Kuid mina seisin ja mõtlesin jälle: "Miks on mind kaks?" Siis panid nad sooled tagasi, õmblesid kuidagi kõhu kinni ja ütlesid: "Andke ta noortele arstidele praktiseerida." Ja mind viidi surnukuuri. Ma kõndisin kõrval ja imestasin: "Miks on mind kaks?" Surnukuuris kaeti mind linaga. Sisenes minu vend koos minu poja Andreiga. Ta nuttis ja rääkis: "Emakene, miks sa surid? Ma olen veel väike, kellega ma hakkan elama?" Ma kallistasin teda ja rääkisin temaga, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu. Siis nägin, kui mu vend nuttis ja peale seda ma leidsin end kodust. Tuli ämm, minu seadusliku mehe ema ja hakkas minu asju laiali tassima. Riieldi ja sõimeldi. Ja ma nägin kuradeid, need muudkui püüavad kätega ning kirjutavad kõik üles.Äkki tõusid kõik minu teod, alates noorusest minu ette ja mul hakkas õudne. Sama äkki hakkasin ma ülespoole lendama ja ma imestasin, kuidas saab lennukita lennata. Minu kõrval pole kedagi, kuid ma tunnen kogu aeg, et keegi hoiab minust kinni ja ma lendan ikka kõrgemale ja kõrgemale. Lendasin läbi pimeduse, ootamatult kallas mind üle ere valgus ja ma nägin roosalehelisi puid. Nägin kohavat rohtu ega mõistnud, kus ma olen. Näen, et tuleb ilus naine pikas rüüs, ning rohi ta jalge all ei paindu. Kui ta minuni jõudis, tahtsin küsida: "Kus ma olen?" Kuid ta pani käed kokku, tõstis oma silmad üles ja küsis: "Issand, kuhu ta viia?" Ma võpatasin hirmust ja nüüd ma mõistsin, et olen surnud ja minu keha on all maa peal. Nüüd mõistsin, et olen patune ja pean oma pattude eest vastutama. Maal elades ei uskunud ma, et on olemas hing. Nüüd hakkasin nutma. Hääl ütles ülevalt: "Lase ta maa peale tagasi, ta voorusliku isa juurde. Tema isa järelejätmata palve on täidetud. Mind on tüütanud tema patune jumalakartmatu elu. Ma tahtsin teda ära pühkida selle maa pealt, ilma temale patukahetsuse maad andmata. Kuid tema isa anus mind, et ma näitaks talle kohta, mille ta on ära teeninud."Samal hetkel ma olin põrgus. Mind närisid maod, minu poole roomasid ussid, nende sabad olid kaetud pikkade odadega. Nad tungisid kõigisse avaustesse, suhu, silma, ninasse, kõrvadesse. Oli valus, väljakannatamata valus ja kohutavalt vastik. Ma karjusin täiest jõust, kuid seal polnud halastust. Mind sunniti sööma neid surnud usse. Kisendasin ja halasin: "Kuidas ma neid sööma hakkan?" Kristuse hääl ütles mulle: "Maa peal elades sa mind ei tundnud ega tunnistanud, aga siin ei taha mina sind tunda. Sa tapsid oma lapsi veel emaüsas. Ma saatsin sulle haiguse, et sa kahetseksid oma pattu, kuid sina teotasid mind seal maa peal kuni lõpuni. Vastavalt oma sealsele elule hakkad elama siin. Mida külvad, seda lõikad!"Siis äkki nägin ma pastori, so. meie Barnauli koguduse presbüterit, keda ma alati solvasin. Hääl küsis: "Kes see on?" Mina vastasin: "Presbüter!" "Kuid sina rääkisid, et muidusööja!" Ma hakkasin paluma andestust: "Issand, anna mulle andeks mu teod ja luba mind tagasi maa peale, mul on seal poeg!" Hääl vastas: "Sul on temast kahju, aga minul on teist kõigist kahju, ja kõigi käest ma ootan, millal te kahetsete oma patte! Sest on jäänud vähe aega, varsti ma tulen kohut mõistma nende üle, kes maa peal elavad!" Siis ma küsisin kartusega: "Kas teil on paradiis?" Hääl vastas: "Patustele on paradiis maa peal!" Ja äkki olin ma jälle põrgu tules. Õudus ja piinad olid veel hullemad ja hirmsamad! Mulle lähenesid saatanad ja rääkisid: "Vaata, sina oled meie sõbratar, sest sa teenisid meid ja kuulasid meie sõna!" Ma ehmusin oma tegude pärast! Deemonitest lendas välja tuli otse minu pea pihta, juustesse lendas põlevaid sädemeid.On kuulda inimeste nuttu ja oigeid. On, nagu näeks ma neid praegu. Kõik nad on mustad, kõhnad ja välja veninud. Nad aina oigavad "vett, juua, vett, vett". "Ja veel ka sina saad elama maa peal, sest maa peal elasid sa samuti, kui meie! Teotasid aina Jumalat ja ei kahetsenud omi patte, elasid aina enda jaoks ja tegid pattu, nüüd piinatakse sind siin."Aga need, kes elasid Jumalaga ja Jumalale, on paradiisis. Järsku ilmus ere valgus ja kõik patused langesid maha ja hakkasid väga vett paluma. Hääl vastas: "Maa peal te teadsite, et teid ootavad põrgu piinad, nüüd enam ei saa ma midagi muuta ega oma Isale vastu hakata!" Ja veel kuulsin hääle ütlevat: "Laske ta tagasi maale!" Ja ootamatult olin ma tagasi Barnaulis. Lendasin otse lukustatud haigla surnukuuri poole ja sisenesin ilma takistusteta. Näen oma keha lamamas, pea ja käed lõdvalt rippumas. Sisenesin momentaalselt kehasse ja mul hakkas külm. Samal ajal toodi sisse surnud mees. Kui valgus sisse lülitati, nähti mind küljeli kägarasse tõmbununa lamamas. Kõik põgenesid kabuhirmus. Siis tulid tagasi ja viisid haiglasse. Kogunes palju arste ja õdesid. Tehti otsus mind lampidega soojendada. Kui ma olin soojenenud, avasin ma silmad ja hakkasin rääkima. Kõik olid väga hämmastunud minu elluärkamisest. Teisel päeval anti mulle süüa. Ma ütlesin arstile: "Palun istuge minu juurde, ma räägin teile, kus ma olin. Ma olin teises ilmas." Arst kuulas tähelepanelikult. Ma ütlesin: "Kes ei kahetse pattu siin ega võta vastu oma südamesse päästjat Jeesust Kristust, siis seal saab see ka kannatama neid madusid, kõike piina, palavust." Arst kuulas seda huuli närides ja kord punastades, kord kahvatades, ja kõik teised kuulasid hinge kinni pidades. Pärast tuli minu juurde palju arste, ka nendega ma rääkisin ega tundnud samal ajal endal mingeid valusid. Minu juurde tuli palju rahvast, kuid miilits ajas nad laiali. Ma palusin arste, et mu haav korralikult kinni õmmeldakse. Mind pandi operatsioonilauale, võeti klambrid maha ja öeldi: "Milleks oli vaja lõigata täiesti tervet inimest?" Arst, kes mind opereeris, sattus segadusse: "Kuhu kadus tema haigus? Tema sisemus oli täiesti mäda, aga nüüd on see terve nagu vastsündinul!" Kõik haarasid peadest kinni. Ma küsisin professorilt: "Mida teie arvate?" "Kõigevägevam on sind uueks teinud!" Ma ütlesin: "Kui teie seda usute, siis sündige ka teie uueks! Jätke oma patune elu, paluge Jumalat, ta päästab ka teie hinge ja teeb uueks Jeesuse läbi."Ma olen 47 a. vana. Nüüd kuulutan ma Jumalat, Jeesust Kristust ja Tema peatset jälletulemist. Tema ise ütles mulle seda, et Ta tuleb pea.Minu juurde tullakse kogu maalt. Kõigile räägin ma nüüd Päästjast Jeesusest Kristusest. Kahetsege omi patte ja pöörake Jumala poole. Aamen. Klavdia Ustanina UskibinaVäljasõitnud. 10 sept 1979 Selle sai Rivo Rajandu oma vanaisalt trükimasinaga trükitult. Ümber trükkinud ja kirjavead parandanud Riivo Must.