Hollie L. Moody
Järgnev on midagi, mida ma kogesin 28 jaanuaril 2000, õhtul kell 8:15.
Ma nägin Isandat istumas suurel valgel troonil. Pikk-pikk rivi inimesi oli kogunenud Tema ette. Ma seisin kõrval, vaadates kõike toimuvat. Ma olin segaduses faktist, et kõigil neil inimestel ei olnud nägu. Seal, kus oleks pidanud olema nende nägu, oli lihtsalt tühjus.
Iga kord kui inimene tuli Isanda ette, Ta avas raamatu ja luges sellest kõik selle inimese teod. Kõik oli kirja pandud ja Isand luges terve raamatu algusest lõpuni. Iga inimese üle selles erilises rivis peeti kohut ja mõisteti põrgusse. Iga kord Isand ütles sellele inimesele, et too oli hukka mõistetud, inimene hakkas karjuma ja nutma ja anuma, et Isand annaks veel ühe võimaluse. Mööda Isanda põski voolasid alla pisarad, kuid Ta raputas pead ja ütles igale inimesele, et neil oli külluslikult võimalusi, et meelt parandada ja elada Temale. See toimus nii mõnda aega.
Lõpuks Isand vaatas minu poole ja küsis mult: „MIKS SA EI TEE MIDAGI?“ Ma olin segaduses. Vastasin: „Mida sa tahaksid, et ma teeksin, Isand?“ „PALVETA,“ vastas Isand. Nii ma siis hakkasin palvetama, kuid mitte erilise innukusega. Lühikese aja pärast Isand pöördus murelikult mu poole ja ütles: „VAATA NENDE INIMESTE PEALE. VAATA NEID TÕELISELT.“ Kui ma nii tegin nende näod tulid fookusesse. Nad muutusid inimesteks, keda ma kaudselt tundsin. Nad olid tuttavad. Ma hakkasin palvetama. Ma hakkasin palvetama natuke innukamalt nende eest. Mõne aja pärast Isand pöördus jälle mu poole veel rangemalt ja ütles: „VAATA NEID INIMESI VEEL KORD.“ Nüüd need inimesed muutusid sõpradeks. „SA PEAD TUGEVAMALT PALVETAMA,“ manitses Isand mind. Ma hakkasin palvetama pisut tugevamalt. Kuid siiski, pikk rivi inimesi tuli Isanda ette, Ta luges nende eluloo nende isiklikust raamatust ja siis mõistis süüdi.
Veelkord Isand pöördus mu poole, seekord vihaselt. Ta nuttis siiani nende hingede pärast, kes olid hukka mõistetud. „Kas sa tõesti mõistad ja saad aru, mis siin praegu toimub?“ küsis Isand mult. „Vaata!“ Siis avanes selle pika inimeste rivi kõrval auk. Ma heitsin pilgu augu suunas. Seal oli kohutav pimedus, mis lähtus sellest. Ma kuulsin karjeid ja hüüdeid ja ulgumist ja oigeid mis tulid sellest august. „MINE JA VAATA,“ käskis mind Isand. Ma ei tahtnud. Ma olin hirmul, kuid see oli otsekui oleks käsi olnud mu selja taga, sundides mind selle musta augu äärde. Kui ma jõudsin selle musta augu äärde, ma heitsin pilgu alla selle sisse. Siis ma tõmbusin tagasi hirmus ja õuduses. Ma võisisin näha musta augu põhja. See osutus pikaks allalaskuvaks tunneliks. Ma võisin näha pulbitsevat ja pöörlevat inimmassi selle augu põhjas. Nad olid nii tihedalt koos, et tundus, et nende vahel ei olnud üldse ruumi. Seal olid leegid ja punakasoranž hõõgus, mis lähtus selle augu põhjast. Ma tundsin tule põletavat kuumust. Ma nägin vaklu roomamas kõikjal nende inimeste ihudes, kes olid selle musta augu põhjas. Nad vaatasid üles musta augu ava poole. Nende käed ja käsivarred olid tõstetud ülespoole. Nad liikusid ja liigutasid rahutult nagu tohutud lained. Ja nad karjusid. Karjusid vabanemise ja armu järgi. Kuid seal ei olnud enam armu. Seal ei olnud vabanemist.
Ma tõmbusin tagasi augu äärelt hirmul, õuduses ja meeleheites. Ma pöördusin Isanda poole, kes istus oma troonil. Ta luges jätkuvalt raamatutest. Nüüd ma nägin suurt, lõputut kuhja raamatuid virna laotud Tema trooni kõrvale. Ja ma teadsin, et igaüks neist inimestest, kellede kohta need raamatud olid, olid hukka mõistetud. Ma vaatasin pikka, lõputut inimrivi, mis oli kogutud Isanda ette, oodates kohtumõistmist. Nüüd ma nägin igat nägu selgelt. Need olid mu sõbrad, mu pere, mu sugulased. Ja nad olid hukka mõistetud. Ja ma nägin, et neid aeti musta auku ja ma kuulsin, kuidas nad karjusid, kui nad lendasid alla sellest pikast tunnelist. Isand pöördus mu poole pisaratega, mis voolasid Ta põskedel ja ütles: „PALVETA NÜÜD.“ Ma hakkasin nutma ja karjuma Jumala poole, et nad saaksid armu. Kui iga üksik neist oli hukka mõistetud, ma jooksin musta augu äärde ja üritasin neid tagasi tõmmata mustast august. Ma haarasin nende kätest ja käsivartest ja üritasin neid hoida. Kuid nad libisesid mu haardest. Ma olin kõrval, püüdes lootusetult hoida neid inimesi, keda ma armastasin, minemast alla musta auku. Ma sirutasin välja ja haarasin Isandast, siis sirutasin välja oma teise käe musta auku, üritades kahmata inimesi mustast august. „LASE LAHTI,“ ütles Isand mulle. „Kui ma lasen sinust lahti, ma kukun ise auku,“ protesteerisin mina. „LASE LAHTI,“ ütles Isand veelkord. Ma lasin lahti. Oli, nagu nähtamatud käed oleksid hoidnud minust kinni. Ma heitsin maha musta augu servale, üritades sirutuda selle põhja, püüdes kinni haarata ja kahmata nendest inimestest, kes olid kukkumas sellesse musta auku. Ma tundsin, nagu ma ise oleksin põletada saanud tulest ja leekidest. Aegajalt ma tundsin, nagu küüned oleksid sirutunud välja mustast august ja rebinud mind. Ma tundsin põletust oma käsivartel ja ma nägin kriimustusi ilmumas oma kätele. Ma nutsin ja hüüdsin Jumalat, et Ta vabastaks mu armastatud. Ma anusin Jumalat, et Ta oleks armuline mu armsatele ja et Ta ei mõistaks neid musta auku. „ON LIHTSAM PALVETADA KADUNUTE EEST, KUI NAD ON SINU ARMASTATUD,“ ütles Isand mulle. „JÄTA MEELDE, ET KÕIK KADUNUD ON MINU ARMSAD. MA TAHAN, ET MU LAPSED HAKKAKSID PALVETAMA NENDE EEST, MINU KADUNUD LASTE PÄRAST, NAGU SA PALVETAD NENDE PÄRAST PRAEGU. MA TÕSTAN ÜLES PÕLVKONNA EESTPALVETAJAID, ET NAD SEISAKSID MÜÜRIPRAOS MU KADUNUD LASTE PÄRAST. NEED EESTPALVETAJAD TUNNEVAD LAHINGU KUUMUST JA SAAVAD PÕLETATUD SELLE POOLT. PÕRGU VÄED TULEVAD NENDE VASTU JA RÜNDAVAD NEID. SIISKI, MA OLEN NENDEGA JA KAITSEN NEID. KAS SA NÜÜD PALVETAD?“