http://math.ut.ee/~integral/usk/usk.html Markku Vuorineni raamatust "Kartser", kus on kirjas ühe soomlase, Kyösti Erkinkorpi lugu. KIUSATUSED Olin Ulvexi kummivabrikus kolme vahetusega tööl, higi kaenla alt jooksmas ja silmad vesised. Oma usus olin juba pisut kosunud, sest Vote juures olin palju Piiblit lugenud. Sealt olin ka ristimise tähenduse selgeks saanud. Hommikuti, kui mustlased kaua magasid, oli mul rahulik avatud Piibli juures aega veeta. Vote oli ristimisvanni veidi varem pistetud ja minulgi oli ristimise järele isu, sest mõistsin, et selle abil saab mu hing kodu. Südames liikus kerge kahtlus, kas mind endi hulka võtmiseks küllalt heaks peetakse. Piiblit lugedes jõudsin küsimuseni: "Mis takistaks mind ristimast?" Kui mingit põhjust ei leidnud, marssisin Kaarlo Toivio jutule. Mind tunnistati ristimise vääriliseks ja Toivio ristis mind Stockholmi nelipühilaste koguduse liikmeks. Siitpeale istusin kõigil koosolekuil, kui töö lubas. Elasin koos oma sõbra Seppoga. Korter polnud suurem asi, kuid pidi kõlbama. Sellessamas mõlkis kastrulis, kus makaronisuppi keetsime, keetsime ka kohvi, sest sööginõude valik oli tagasihoidlikult napp. Raha oli otsas, niisiis palusin, et mulle makstaks förskot[?]ti. Sain paberi, millega võisin postist 250 krooni avansina kätte saada. Näljasena seisin toiduraha pärast pika saba lõpus. Hakkasin sabas vahtimisest juba närvi minema, kuid oli tarvis seista, kui kavatsesin raha saada. Kassaluugi juures oli minu ees vanapoolne hästi riietatud proua. Sellele jõuka välimusega naisele anti kassast 30 000 krooni. Ta pani raha rahulikult väiksesse kukrusse, mille ta siis käekotti pistis. Seda teinud, läks ta oma karusnahkades minema. Automaatselt läksin naise kannul, unustades täiesti oma raha. Mind näis nagu tugev magnet tõmbavat. Peas keerles vaid üks: "Kolmkümmend tuhat krooni." Seda kordasin mõttes, kui memme kannul liikusin. Peas plaanitsesin juba kõik valmis. Pärast järgmist valgusfoori tõukaksin naise kangialusesse ja haaraksin käest kinni. Rebiksin tal käekoti. Sealt võtaksin kähku selle väiksema koti, vajutaksin põuetaskusse ja virutaksin käekoti naisele tagasi. Jookseksin siis põiki vasemale järgmisse kangialusesse ja sealt läbi maja tänavale. Hüppaksin metroosse ja kaoksin miljonilinna möllu. Õnnestumisvõimalus tundus olevat sajaprotsendiline. Järgmise öö mõtlesin hotellis veeta ja siis ostaksin endale korralikud rõivad. Hotellis sööksin veel tugeva biifi. Nende mõtetega seisin foori taga, naine minust meetri jagu eespool. Olin tema taga veidi paremat kätt. Järsku proua pöördus ja vaatas mulle südamlikult naeratades otse silma. Ta naeratas nii ilusasti, nagu vaid vana armas memm oskab. Too leebe pilk purustas minus midagi. Vanaproua ei teadnud, missugune mees ta kõrval seisis ja mis mõtetega. Ta ei teadnud, mida olin peatselt teha plaanitsenud. Naine ainult naeratas mulle oma leebet naeratust. Siis taipasin võpatades, mida olin tegemas. Järsku pöördusin ümber ja läksin jooksujalu tagasi postkontorisse. Teel kordasin: "Halleluuja, tänu Issandale, olen Võitja poolel!" Kui jõudsin postkontorisse, olid sabad kassaluukide ees veel pikemad kui enne, ent Issandat tänades ootasin oma kahtsada viitkümmet krooni. Võtsin viletsad rahatähed ja läksin rõõmsal meelel oma rotikongi. Koos Seppoga olime püüdnud usu teedel juba mitu kuud rühkida. Jagasime pabereid ja kutsusime inimesi koosolekutele. Kord olime jälle sellel tööl, kui juurde astus tuttav tüdruk. "Hei, Kypä, mis uudist? Oled sa ikka veel usklik?" "Olen küll. Ei tasugi muud olla kui usklik. Vaata, ei tasu." Tüdruk välgutas käekotis olevat raha ja ütles: "Lähme koos pidutsema. Paneme end pilve ja võtame viina. Teeme pisikesed pritsid ja meil on mõnus olla." "Kuule, ära arva, et ma selle elu su pakkumiste vastu vahetan. Sul pole enam miskit, mis suudaks mind jälle selle vana sõnniku sisse vedada. Ei lähe läbi, ei saa kaubale." Ka üks teine tüdruk jõudis kohale. "No lähme siis vähemalt sinna baari kohvi jooma." Läksime koos vanade tuttavatega kohvile. Ajasime kohvi juures juttu ja ahvatlus tüdrukutega minna oli kange. Naistel paistis ohtralt raha olevat ja nad oskasid ahvatlevalt meid kaasa paluda. "Kuule, Kypä, mina vähemalt lähen nendega. Mis see üks öö tähendab. Lähme taksoga ja tuleme hommikul tagasi," soovitas Seppo. "Kuule, kui sa nende linnukestega lendu lähed, haaran ma sul kõrist ja annan nätsu vastu larhvi. Ma põrutan su siia tänavale pikali ja siis räägime uuesti Jeesuse jälgedes käimisest." Väljusime baarist ja Seppo ütles mulle: "Kuule, Kypä, tee sina, mis tahad, aga mina lähen nendega." "Sa ei lähe kuhugi! Hoorade pärast oma igavest elu ei müü!" Pühas vihas lajatasin kämblaga Seppole vastu nägu. Siis võttis Seppo aru pähe ja ütles, et oli vaid naljatanud. Hiljem ta rääkis: "Kui sa poleks löönud, oleks see mu minek olnud." Võtsin Seppol käisest ja talutasin ta metroosse. Läksime oma korterisse ja seal, haisvate riiete keskel, põlvitasime nagisevate kushettide kõrvale Jeesust päästmise eest tänama. Seppo on tänase päevani usklik, ja ta elu on Jumal heldelt õnnistanud. ta on uskliku sekretäriga abiellunud ja koos on nad Stockholmis perekonna loonud, kus väike võsu esimesi samme teeb. *** Veel üks lõik ka järgmisest paragrahvist. Kyösti E. abiellus sama koguduse liikme Kaisaga. Järgneb üks lugu jälle kiusatusest, millega see paragrahv lõppes. *** Palju on Kaisal kullakesel tulnud minu kõrval läbi elada, kuid oleme tänini üksteist hästi talunud. Kord kukkusime väikselt sõnelema ja mina kaotasin närvid. Hoolimata sellest, et olime juba paljusid taevateele aidanud, sekkus saatan mu ellu. Olime tänaval jalutamas, kui sattusin ahvatlusele. Tuli niisugune tunne, et pean viinapoodi minema. Pidin saama peatäie viina ja võimaluse möllata. "Kuule, eit. Nüüd lähme viinapoodi. Sedapuhku lastime end korralikult," ütlesin Kaisale. "Sa ei lähe kuhugi," ütles Kaisa ja rippus mu käe otsas. "Lähen aga küll. Teeme kõik klatiks. Nüüd läheb maja remonti," hüüdsin valjusti ja sikutasin Kaisat enda kannul. "Jeesuse nimel, ma ütlen sulle, et sa ei lähe," lausus Kaisa otsustavalt. Jäin siiski kangekaelselt oma mõtte juurde ja nihkusin viinapoe ukse poole. Siis purskas Kaisa nutma ja ütles: "Kuule, Kyösti. Kas Jeesus ei tähenda sulle midagi? Kas sa ei mõista, millest sa oled pääsenud? Hüüa nüüd Jeesust appi, siis sa võidad kiusatuse." Näitasin rusikaid ja kiristasin hambaid. Mul oli tunne, et sealsamas plahvatan. "Kyösti, kui sa mu ka siin tänaval tapaksid, mina selle poe uksest sisse ei astu ja sa ei lähe sinna ise ka." Järsku pudenes mu silmist esimene pisar, ja seejärel voolas vesi mööda põski. "Oh, Jumal! Mis siin lahti on? Mis ma teen?" suutsin öelda. Võtsin Kaisal käest kinni ja ütlesin: "Nüüd kähku siitkandist minema." Sellal, kui naine autot mööda Stockholmi tänavaid juhtis, istusin tema kõrval ja nutsin nagu väike poiss. Ehkki nutsin siin oma armetuse pärast, tundsin sisimas lohutust, et mu Vabastaja oli mind taas aidanud.