See mäekink oli üks tema lemmikkohti, kus sai vaikses rahus unistada ja mõtiskleda. Just äsja oli ta rattaga mööda linnatänavaid konnates siia jõudnud. Südames pulbitsemasigatsus õrnuse ja helluse järele. Otsimas kedagi, keda ei tea. Küll sõitis ta mööda oma kunagise klassiõe, Emeli, kodust, küll kirikus kohatud Meeri maja lähedalt. Kus viimane tegelikult elas, Jaanus ei teadnud. Umbkaudselt tiirutas ta seal lähitänavatel, lootes Teda leida.

“Kes on siis see neiu, see armsaim ja parem, kellega koos olla ma saa?” Mõtles Jaanus endamisi pikutades ja rohukõrt närides. Rohukõrre mõrkjas maitse meenutas vanaema pool maal veedetuid öid küünis, heinte keskel. Jaanus oli oma iseloomu poolest alati uje ja häbelik olnud.

Kunagi koolipõlves – vist oli see viiendas klassis – armus ta oma kooliõesse, Emelisse. Ta oli armas, kollakate juustega ja sirge rühiga tütarlaps. Jaanusest pisut vanem ja õppimises oli ta klassi priimus. Jaanus oli aga päris memmepoja, sai alati koolivendade käest tuupi ja õpsidelt ainult kolmesid. Mis parata, ega üle oma varju ei hüppa. Teised poisid viskasid plikadega nalja, tema aga ei julenud Emelile otse silmagi vaadata. Ehkki südames igatses ta neisse helehallidesse silmadesse uppuda. Kord naistepäeval õmbles ta emalt järgijäänud riidetükkidest ühe nukukese ja poetas selle siis vahetunni aeg garderoobis Emeli mantli taskusse. Kodus muudkui unistas oma unelmate tüdrukust. Kooli fotograafilt sai isegi autahvli jaoks tehtud foto, mida nüüd sageli vaatas. Kunagi aga ei jätkunud tal julgust Emelile oma tundeid avaldada. Kord sai ta anonüümkirjakese, et Lea teda all garderoobis ootavat. Kedagi seal ei olnud, ainult Emeli oli siis just koju minemas. Kiiresti lipsasid nad sõbrannadega itsitades minema… Tegelikult oligi käekiri Emeli sarnane. Talle tundus, et ka Emelil oli tema vastu salajasi õrnusetundeid…

Varesed tõusid ronkmusti tiivaotsi lehvitades lendu, planeerides õhtuste lembeselt paitavate tuulevoogude vahel keskel. Kusagilt kaugemalt kandus niidetud heina lõhnavat hurmi. Samm eemal siristas ritsikas rohus suveõhtusonaadi kolmandat serenaadi. Lepatriinu lendas tuules painduvale kõrrelehele ja lappas kokku oma lennutiibi puna-musta-karva kuue alla. Teisal ronis seitsme jalaga ämblik oma teed. Kes seda teab, kuhu ta oma teise jala jätnud oli. Kärbes lendas põsele, et taas minema lennata… Jaanus aga mõtiskles oma poissmeheheietusi. Unistas olla koos kellegi armsa tüdrukuga. Kellelt saaks ümbert kinni võtta ja kellega koos kaoksid kõik mured südamest ja elu näiks roosidega ülekülvatud paradiisiteena.

Aastaid tagasi palus ta Jumala käest märki, et kes on see neiu, kes temale sobiks kõige paremini. Ta soovis saada märki selliselt, et ühel Tartu kiriku pidupäeval kohtaks ta neiut, kellel on käes armastusvärvi järjehoidjaga Piibel. Tundub küllaltki naiivne, et sellisele küsimusele ka vastust saada. Vastuse ta siiski ju sai. Ehkki ühe teise inimese kaudu. Ja vastus ei olnud "EI" ega "JA". Üks vanatädi hakkas rääkima temaga sel teemal. Jaanus isegi imestas selle üle. Ei olnud ju tädikesel tema palvest midagi teada. Tädikese kaudu sai ta vastuse, et tuleb veel oodata. Kes teab, võib-olla ei ole tema selleks veel valmis. Või äkki ei olnud too pruut veel valmis. Seda teab vast küll ainult Südametelooja üksi. Oo, Püha Jumal, oli see tõesti sinu tahtmine, et sa ei näidanud mulle ära must-valgel, kes on minu tulevane kallim?! Ei tea! Ju see Tema tahtmine siiski oli. Aga… Aga kedagi Jaanus ju siiski kohtas! Jaa! See oli ju tema kirikust Meeri oma emaga. Jaanus trehvas neid ka sinna kirikupeole minemas… Äkki oli siiski Meeri see…?

Jaanus niheles oma rohust asemel, seadis end paremini istuma. Kollakas päikeseketas riivas juba metsaserva. Selle üksiku ritsikaga oli veel siin ja seal ühinenud teisigi. Tuul nagistas vanast puust tuulelabasid ja taevast hakkasid lõuna poolt katma tumedad vihmapilved.

"Tea, hakkab vast sadama?!", mõtles Jaanus. Paari sipelgat maha raputades võttis ta pea alt üles tuulepluusi, istus pedaalidest logisevale rattale ja väntas kodu poole. Muljutud rohuase jäi aga künkale ja unistused kandusid õhtutuulega üle laia Virumaa.

Kellegi poolt söögitoa seinale kirjutatud sõnad meenutasid kõigile seda rõõmu ja lusti aega, milles elades unustad kõik maise. Osa inimesi oli läinud juba õue mändide alla. Perenaine ja võõrustaja, tädi Alma, kraamis tühjaks saanud salatikausse laualt kokku.

Jaanuski tõusis ja vaatles enda ümber. Oli rahulik pühapäeva pärastlõuna rannamändidest ümbritsetud puhkekodus. Linna kirikurahvas oli otsustanud siia kokku tulla, et üheskoos üksteist paremini tundma õppida. Arutleti maiste ja taevastegi asjade üle. Milleks Jaanus siia tuli?! Ei tea. Võib-olla, et kontakti saada Meeriga. Mis oli sundinud teda üldse siia tulema? No jah, mida muud tal ka teha olnukski. ”Loodus nõuab oma…”

Läänemerelt vohav soolakas tuuleiil kohises mändide ladvus. Jaanuse jala juurde potsatas pisike turris kuuega pruun männikäbi. Ühe käbisarna vahelt poetus välja õbluke siidja lehviga seemneke ning hõljus tuules Jaanuse juuksetukast mööda. Kindlasti otsides tuulega endale uut kasvupinda…

"Mis sa siin nii vaikselt konutad?"

Uksel seisid Meeri ja ta sõbranna, pisut täidlasevõitu Ulvi, muigel naeratus näol.

"Ah, niisama!" kohmetus poiss vastuseks.

Meeri, avastanud, et Jaanus teda pilguga endasse imeb, muigas kergelt ja pöördusid Ulviga minekule.

Jaanus võttis päkkadepeale ja solistas ka jalgupidi vees. Üks suurem laine lõi altpoolt püksisääred märjaks. Nojah - see veel puudus… Ah tühja kah!

Ulvi ja Meeri naersid, puhuti pilke tema poole heites.

“Misasja nad küll minust taga räägivad?” mõtles ta. “Mida üldse Meeri minust mõtleb? Ega tal ju küll midagi viga ei ole. Omamoodi on ta päris armas tüdruk. Kas on tema see, kellest saab kord tulevikus minu abikaasa? Ei tea…”

Taas lõi uks laine vastu jalgu. Püksid said juba põlvistsaati märjaks. Taas naersid Meeri ja Ulvi oma piigalikult muhedat peenehäälelist naeru. Jaanus ronis veest välja liivale. Püksid nirisesid. Sokke polnud mõtet liivaselt krobeliste varvaste otsa vedida. Plätusi näppu võttes vantsis ta kaldarinnatist pidi plikadele järele. Rannamändide ladvad õõtsusid õhtutuules. Meeri juuksetukk õõtsus sviitri õlgadel sammude rütmis. Jaanus oleks tahtnud neid silitada, neisse uppuda ja neis püherdada, aga miski tema sees siiski ei andnud selleks vaba voli. Vast oli see kohmetus tüdrukutega suhtlemises. Või lihtsalt loomupärane tagasihoidlikus.

Ka teised sellele laagriõhtule saabunud said vees ulpimisest küllalt ja koos seati sammud tagasi suvemajja. Õhtu vajus juba vastu päevaloojangule. Tagasi saabudes ootas ees juba praksuvate halgudega kaminakolle väikeses hubases viitsaalis. Räägiti maast ja ilmast, lobiseti nalja ja naerdi koos. Ainult Jaanus istus omaette nurgatoolis ja võttis vestlusest osa tagasihoidliku pealtvaatajana. Meeri rääkis oma koolipõlvelugusid. Kord olla nad oma pinginaabriga tahtnud poistele säru teha ja pritsinud neid siis veega. Poisid saanud aga pea voli enda kätte ja nendel ei jäänud muud üle kui kuhugi vehkat lasta. Keeratud end siis kardina sisse torusse. Kahjuks oli see kõige halvem peidupaik. Kardinatoru ülaots oli ju lahti ja sealt terve lillevaasitäis vett neile kaela sadaski. Küll nad siis kiljusid…

Rahvas naeris põgusalt. Jaanuski muheles ja imetles Meeri leegihelgis kiirgavaid lokkavaid juuksed. Kaminatuli kumas tuppa oma sooja valgust. Seintel värelesid varjud. Mõned inimesed pidid juba lahkuma. Jaanus vaatles tule loitvat leegivõbelust ja mõtles unistuste kaunitarist. Tasapisi vajutas unehaldjas ta laugudele magusa unepitseri.

Mitut puhku möödus juba, kui Jaanus uuesti silmad avas. Esimene asi, mida ta nägi, olid Meeri silmad, mis ainiti tema peale vaatasid. Ruum oli tühi. Kaminatulest järel hõõguvad tukid. Niimoodi ta seal seisis ja vaatas, kuni sõbranna Ulvi ta mõttelõnga katkestas, astudes puudesülemiga tuppa.

Mida Meeri mõtles, jäigi Jaanusele mõistatuseks. Igatahes eemaletõrjuv ta pilk ei olnud. Vahest oli see samuti igatsev kutse! Vahest soovis midagi… Sõnad aga lendasid huultelt ütlemata minema ega jõudnudki sinna pärale, kuhu neid vahest oli soovitud.

Kaminasütest tõusis uus leek täis sädemeid ja südametuld. Öö varjutas armuhetki ja poetas üle kõigi oma haigutavat suud.

Köhides tolmu ja laubalt higi pühkides sülitas Jaanus kirsade kõrvale tellingupuki prahisse.

“On see vast tolmune töö,” ühmas Jaanus.

”Jaa. Oleksid sa näinud, mis ränka vaeva me selle koolimaja esimese korruse laega nägime. See oli va puhta ära mädanud.”

Onu Kalju pani vahelduseks kangi käest, et tolmusest õhust pisutki värsket õhku kopsudesse filtreerida. Ülemus käsk olla seaduseks : vana katkine krohvlagi alla võtta ja uus vineerlagi asemele teha.

“No eks nad pea siis ju ka korralikult maksma,” arvas Jaanus.

”Mis nad sul ikka rohkem maksavad. Annavad samapalju näpuotsast nagu ennegi. Ei nemad sul rahadega laiuta. Hea veel, et sedagi tööd annavad. Vaata veel et lahti ei lasta.”

“No jah Jüri naine ju lasti lahti…”

“Too olla jah sööklas laste tagant toidukraami kõrvale hangeldanud. Jutud käivad, nagu ülemuse enda käsi ka jahuseks saanud, aga kes seda tõestada enam saab. Eks sakste asi - äärmine saab vatti ja asi ants!”

Jaanusele tegelikult ei istunud, kui teistest halba räägiti. Võib-olla ka võis asi nii olla, mis see temasse loeb. Eks tema asi ole see lagi ükskord valmis saada. No jah! See veel puudus. Helises kell vahe tundi. Klassiuksed paukusid ja koridor täitus suminaga. Siin-seal kostis sekka kilkeid ja naerupahvakuid. Üks poiss ronis ka tellingupuki otsa lage uudistama. Kalju ronis alla hinge tõmbama. Ega talle eriti rahu antudki. Juba tulid vanemate klasside poisid suitsu lunima. Pika mangumise peale said mürsikud rõõmsal meelel ühe koni kätte ja jooksid tualetti toda mekkima. Oh neid võrukaele küll! Kas nad tõesti ise aru ei saa, kui vastik see on?!

Mitut korda oli üks vanematest klassidest pärit tütarlaps käinud uudistamas tema tööd. Jaanusel ei olnud mahti teda varem tähele panna. Nüüd kiikas ta üle õla mütsinoka alt alla. Seal ta seisis taas, lühikesed kräsus juuksed, rohekashallid silmad, ja kenad pruntis huuled. Kõrvades helkimas odav paar mingeid läikivaid kivikesi. Miniseelik ulatamas vaid põlvini.

“Kes küll see neiu on?” mõtles ta endamisi ja ütles siis nagu muuseas:

“On meile vast hea töö antud.”

Neiu naeratas ja noogutas vastuseks.

“Ma tahtsin küsida, kas tohib ka teie vestluse-ringi tulla kuulama.

“Jaa muidugi!” Jaanus oli vähe üllatunudki. Samas aga üliõnnelik. Neiu jooksis ära tundi. Kell helises. Tal oli hea meel, et saab selle kena piigaga tuttavaks. Peale mereäärset nädalavahetust pole neil Meeriga nii kui nii midagi enamat välja kukkunud. Hing on jäänud vaid haigemaks. Vast ei olnudki siis Meeri see, kes minu jaoks loodud on?! Kes teab? Vahest leian oma õnne just nimelt siit, nende seinte vahelt. Pulsi sagenedes ja tuju tõustes hakkas ta energilisemalt vanale laele roovlaudu. Mis sest, et tolm silmini ja liivaprahti kraevahe täis. Taas on leitud siht, mille nimel elada. Õnn, mille nimel pingutada. Rahu, mis täitnud südame.

Vestlusringi lõppedes laskusid nad koos teiste lastega üheskoos treppidest alla. Jaanus tundis selle neiu kaelusest hoovavat magusat lillelõhna. Nad kõndisid kõrvu, aste aste haaval. Vägisi hoidis Jaanus tagasi kiusatust talt ümbert kinni võtta. Ta oli teada saanud, et neiu nimi on Aivi ja et ta õpib selles koolis juba paar aastat. Tema lilleline kleit oli imekena. Oli tunda, et see oli tema enda meisterdatud. Piha juurest küll pisut kiskus, jättes rinnakumeruse prinki, aga omatehtud asi on alati siiski etem ja rohkem väärt ükskõik millisest samet- ja brokaatkleitidest.

"Meeldis sulle tänane vestlusring?"

"Jaa, väga! Mõnest asjast ei saanud küll päris aru, aga vahest teinekord saab rohkem pärida." Aivi vaatas avali pilguga Jaanusele silma. Poissi võttis vähe kokutama ja õhetama. Täitsa lõpp küll! Tegelikult peaksid ju hoopis tüdrukud kohmetuma ja poisid avali pilguga vaatama…

Aivi seisatas trepikäänakul korraks ja oodanud, et eesminejad teise trepimademele astusid, pistis Jaanusele pihku väikese sedeli."

"Ära ainult praegu loe. Kirjuta siis vastus, mida sa sellest arvad!"

"Hea küll, hea küll," naeratas Jaanus ja pistis sedeli taskusse. Vallatult hüpeldes lippas Aivi juba trepist alla ja kooli õuel viipas talle veel kaugemalt. Jaanus lehvitas vastu, jättis hüvasti ka teiste lastega ja istus autosse.

Kodu poole sõites mõtles ta kõrgendatud meeleolus sellele kirjakesele, mis nüüd tema südame peal põuetaskus pesitses. Mis kiri see küll on? Olen siis tõesti leidnud oma elu romaani. Armastusromaani. Oh, Jumal, sündigu Sinu tahtmine kõiges. Hinges helises juba peaaegu inglikooride esituses pulmamarsi helid. Väikesed kuldtiibadega inglikesed puhumas hõbedasi pasunaid ja tee altari ette üle külvatud roosiõitega…

Elu oli seadnud ette järjekordse pöörde, sest nagu igivanas tarkuseraamatus seisab - imelik on noormehe tee neiu juurde! Loodetavasti on see tee ainuõige!

Kilomeetrid koduni näisid nagu hetkena, päikegi paistis soojemalt kui kunagi varem ja maailm paistis nagu uuekslooduna

Ema oli juba magama läinud. Televisioonisaated olid lõppenud. Öögi laotas oma tumedaid varje üle unne vajumas linna. Paiguti plinkis akendest veel valgust. Kusagil keegi embas kedagi sulise ja mõnusas voodis, teisal vist peeti veel pidu. Mõnel aknaruudul oli näha veel teleka sinakat valgusvihku. Vaatavad teadagi satikat. Ja kes ei vaadanud, keeras juba magusasti teist külge.

Jaanus süütas väikese öölambi põlema ja küünitas toolileenil lebava pluuse poole. Nüüd saab õndsas rahus pühenda mõned hetked kaunile neiule. Pisut veel upitamist ja ruudulise vihikulehe kokkuvolditud paberitükk oli tal peos. Tundus nagu hakanuks süda rohkem taguma. Jaa! Meedik vangutas pulssi mõõtes muigega pead. Mis sa hing ikka teed, kui õrnema sooga on tegemist. Paber krabises pisut ja avas endas lapseliku käega kirjutatud kirjaread.

"Tere Jaanus!

Ma väga vabandan, et sulle kirjutan. Minu nimi on Aili. Olen sageli sinule mõelnud. Et mida sa üldse sellisest kirjast arvad. Tavaliselt ju teevad algatust poisid.

Ühel öösel ma nägin sinust isegi und. Me oleksime olnud nagu üks paar. Ja sina oleksid olnud nagu peigmees. Me jalutasime metsas ja meil oli nii hea olla. Selline oli mu uni. Mida sa sellest arvad? Ja veel oleks sulle üks palve. Kas sa võiksid ükskord meile tulla pildistama. Minu vendadest ja minust pole pea-aegu üldse pilte. Kas sa saaksid tulla sellel pühapäeval? Võib-olla oli mu kiri pisut pealetükkiv, aga sellised on mu mõtted ja tunded sinu vastu.

Jään vastust ootama…

Aili."

Jaanuse meelest ei olnud see sugugi mitte halb kiri. Pigem vastupidi. Kas oli see tõesti nagu taevast langenud õnnistus?! Lambivalgus jättis seinale sõõrja kaare. Kustunult avaldas sein aga aknast peegeldava öö nõrku varje. Mida kõike võiks Ailiga koos ette võtta. Kindlasti saab kõik olema nagu paradiisis. Jaanus vaatas andunult toa lakke ja justkui püüdes sellest läbi vaadata põhjatusse taevaavarusse, esitas väikese palve sellele, kes kellega sobib.

"Taevane Jumal! Kas on Aili siis see, kelle olen leidnud. Anna palun teada mulle oma tarkust. Anna mulle märk sellest, kes Ailist saab mulle tulevast abikaasat. Tee nii, et kui ma pühapäeval sinna lähen…. Jaanus mõtles veidi aega. Mõte tuntus talle lapsik, aga olgu… "…Kui Aili tuleb uksel mulle vastu ilma kõrvarõngasteta, olgu tema see veatu ja puhas, kelle ma kaasaks saan. Kui aga tema ei ole see, olgu tal siis ehted kõrvas…" Sedasi see palve siis tuli. Und aga veel ei tulnud. Samal ajal oli ta kartnud palvetada. Aga mis siis, kui Jumal vastab eitavalt? Või kui see on ainult juhus… Siiski! On olnud ju juhtumeid, kus Jumal on üleloomulikult vastanud. Kord palunud üks noormees märki tüdrukust, et kui sel päeval kukub kiriku tagaruumis kardinapuu alla, siis olgu naiseks see, kes tuleb talt selle ülespanemiseks abi paluma. Ja olla tõesti nii sündinud ja praegu elavad õnnelikku kooselu.

Väheustav küll! Aga siiski fakt. Kuidas läheb aga temal Ailiga. Kindlasti on vastus jaatav. Jaanus vähemalt nii lootis seda. Küll oleks hea olla koos kallimaga, keda saaks emmata…

Hiirvaikselt vajutas öö oma pehmeid lauge tema laugude peale. Veel vähe varjudes lage ja siis vajus kõik sügavusse hingamise. Öö oli seegi kord saavutanud võidu ja valitses nüüd täies rahus uinuvate hingede üle. Kuugi laotas veel oma tuhmi helki üle majakatuste. Kuni koidu valgendades anda järgi üle uuele päevale.

Krabisedes kägardus paber sõrmede vahel. Milline löök! Ja suunast. Millest ei osanud oodata. Pikalt vaatas Aili aknast välja.. Pikalt. Veel pikemalt tahtis ta vaadata veelgi kaugemale, et mitte teada ridu, mis tõid hinge suurt petumust. Süda valutas, hinges kipitas ja silmanurka hakkas vägisi tihkuma pisar.

Pühapäeval oli ometi kõik nii kena olnud. Jaanus oli küll natukene tujust ära või nii…. Aga metsas oli küll natuke ometi nii imetore jalutad. Esimese leidmine oli küll rohkem üleliia lootmine. J a ega neid siis sellisel aastaajal sarvi leita. Ja ega siis neid iga nuka pealt pihku trehva. See rohkem nii lolli lohutus… Jaanusega oli nii kena koos olla. Tegime pilti. Jaanus vaatas nii kaua ja nii mõtlikult mu silmadesse, et tundsin, et hakkan või punastama. Mida ta küll mõtles. Nüüd kirjaridu lugedes ta mõistis. Kiri oli kirjutatud pisut luulevormis.

"Me olime noored, täis tulvis ja sarmi,

polnud meil muredelaiku.

Kokku me saime kesk tuisuhangi

kusagil jõulude paiku…"

Ah! Olekski see jäänud alatiseks nii! Kui armas oleks siis kõik olnud…Kuid.

"…kui tulid mul uksele vastu,

siis leidsin, et see polnud Sa!"

Kas tõesti ma enam Jaanust ei näe? Miks ta mind jätta soovib? Kas meist sõprugi ei saa? Tuhat ja üks küsimust keerlesid peas, muutes vastuseid veelgi kohutavamateks. Jaanus kirjutas seal, et küsis nõu… Ja sai eitava vastuse! Miks? Kas tõesti on siis jumal vastu? Ma võin ju uskuda jumalat, kui Jaanus seda soovib. Ma võiks kõike teha, aga mitte temast loobuda… Miks pidi see kõik nii minema.

Aili nõjatas peakätele. Varsti oli algamas vestlusringitund. Jaanus astus klassiruumi. Temaga oli kaasas algklassidest väike Madis. Millegipärast hüüti teda pupuks. Jaanust nähes pani ta tema kirja vaikselt ära tasku. Jaanus vist mõistis teda. Pubu tuli aga reipalt tema juurde ja hakkas pärima, miks ta nii kurb on. Aili vaatas kohmetuses enda ette ja Jaanuski ei saanud olukorra heaks midagi teha.

“On sul keegi surnud või?”

Jaanus püüdis pisutki olukorda leevendada.

"Ta kaotas võib-olla ühe oma lähedase inimese! Jäta ta parem rahule. Las ta olla rahulikult. Mis sa ise teeksid siis, kui kaotaksid oma kõige lähedasema sõbra?"

Pubu kratsis kukalt ja kehitas õlgu.

"Ei mina oska öelda. Vahest peaks talle siias lilli kinkima?"

Lapsemeelne huumor pani Ailit pisut naeratama. Häbelikult vaatas ta Jaanuse poole. Viimane vajutas kurvalt pea küljele ja ohkas vaikselt. Silmside rahustas neid mõlemaid. Pubu vantsis klassist välja, et minna siis tüdrukule õuest lilli korjama. Jaanus ja Aili jäid kahekesi. Jaanus ligines Aili lauale ja nõjatus laua vastas olevale toolile. Vaikides vaatasid nad teineteisele otsa nagu kahetsedes või vabanedes, et on nii läinud nagu ta läinud on…

“Sõpradeks jääme ikka, eks?!” küsis Jaanus kõheldes

Aili noogutas vaikselt pead. Olgu siis vähemalt niigi…

Päike helkis kooli kõrvalhoone akendelt naljakalt mänguväljakule. Lapsed sibasid kooliesisel platsil nooruse vallatuid mänge mängides. Pubu tuli juba mäekingult alla, õiekimp peos ja aeg voolas ühtesoodu oma sama aeglast voolamist nagu sadu aastaid varemgi..

Need kaks südant jätsid aga teineteisega jumalaga, jäädes ometi sinasõpradeks.

Mööda käänulist, nagisevat treppi jooksid alla mitu paari väikeseid lapsekingi. Kingades tosinajagu põngerjaid ja tüdrukunääpse. Selleks korraks oli siis kirikukooli lastetund läbi.

“Ärge endile joostes viga tehke! ”

See oli Meeri hääl ülemiselt astmelt.

Koos temaga astusid mööda eestiaegset käänuga puutreppi alla ka teised kirikunoored. Väike trepikoda ei tahtnud küll kuidagi endas ära mahutada neid väikesi lärmavaid, kärsituid lapsemeeli. Pisut veel ja vana raske kirikuuks avanes, lastes paksude kiviseinte vahele suvehaki sooja lembust. Osa väiksemaid lapsi ruttasid ootavate emade-isade juurde ja läksid koju keha kinnitama. Vanem seltskond, peamiselt parimais noorusaastais õhetavate põskedega piigad ja sekka paar murdeeas poissi, otsustasid, et võiks koos kuhugi jalutama minna.

Ka Jaanus oli seekord tulnud noortetunnist osa võtma. Ehk küll tema oli juba koolieast väljas ja töömehekortsud pihkudel, arvas temagi end veel noorena tundvat. Või tuli ta hoopis Meeri pärast? Ei. Seda vist mitte. Peale tollast mereäärset koosviibimist ei läinud nende vahel mingiks armumiseks. Pelgalt oli see sõbralik viisakus, ei enam. Miks siis ometi?…

Triin, Liisu, Kertu ja Kelly panid ette minna tammikusse jalutama ja hiliskevadisi õisi noppima. Meerile see meeldis ja mida Jaanuselgi muud teha oli. Salgakestena asuti vana hiietammiku poole astuma. Kunagine linna munakividest peatänav oli nüüdseks kaetud ammuse asfaldiga. Siin-seal turritasid mustavast teekattest üles üksikud munakad. Teadagi seal, kuhu teekatte sisse auk tekkinud. Näha kohe, et linnavalitsuse rahakott kõhnuke. Jaanus tonksas eemale ettejäänud kivikese ja vaatas astudes järele eeslippavatele linalakkadele. Jaa! Kirikus käivad ikka kenad tüdrukud. Mitte sellised nagu maailmalikud. Ei nad muki end nii õudsalt ega otsi tippmoehilpe. Millegipärast meeldisid talle sellised tüdrukud rohkem. Nende vaikne ilu paistis meeldivalt kaunina nagu peegelsile järvepind õhtupäikese kumas. Polnud vaja neile midagi juurde lisada. Nii nagu kunstnik oli loonud täiusliku taiese ega vajanud enam midagi üle teha, nõnda olid nemadki - sama värsked ja närtsimatud oma nooruses.

Kleenuke Liisu, punakate juustega Kertu, linalakk Triin ja taevakarva siniste silmadega Kelly. Millegipärast oli Kelly talle teistest enam silma jäänud.

Mõned nädalad tagasi peeti ühe tuttava pulmi. Ka Liisu ja Kelly olid seal ühes. Sugulased, tuttavad, sõbrad, ja muidu head inimesed üheskoos pika, roogadest pisut lookas laua taga. Jaanusel oli see elus kolmandat korda pulmas olla. Muusika mängis, pulmatola ja isamees viskasid võidu nalja, lapsed trallitasid edasi-tagasi. Jaanus istus vaikselt ühe keskeas vanaproua kõrval ega tundnud eriti lobisemishuvi. Ja seal ta Kellyt siis tähele pani. Lühikesed õlgadeni helepruunid kiharad, sametjalt pehmed väikesed huuled ja merekarva armsad sinised silmad. Kellyl ei paistnud sugugi igav olevat. Hea ju, kui sõbrannad ümberringi. Ja siis tõusis rahva seas elevust. “Nojah! See veel puudus “, mõtles Jaanus ennast väiksemaks moondada püüdes. “Pruudipärjamäng.” Ei temale sellised asjad meeldi. Juba koolipõlveski oli vägagi julge tegu tüdrukut tantsule paluda. Ja nüüd siis pannakse pruudipärja mänguga kedagi paari! Aga ei aidanud midagi. Isamees sai juba tal "kratist kinni" ja mis muud kui tantsuringi.

Pruudil ja peigmehel seoti silmad paksu salliga kinni ja keda siis kätte saadi, need ka paari pandi.

"Pruudipärga mängime…" laulsid tüdrukud. Siis krabas peigmees, kahmas pruut… Kivi langes kohe Jaanuse südamelt - mitte tema.

“Ei lähe läbi! Nemad käivad juba niigi, nemad on isegi kindel paar,” hõigati rahva seast. Nojah, see oli ju ammu teada, et Mati ja Sille sõbrustasid. Eks rahvas tahtis ikka põnevust ka!

"Jälle!" ohkas Jaanus ning uuesti hakati ringi kõndima.

"Pruudipärga mängime…" Peigmees krabas juba ühe piigadest kinni. Nüüd veel pruudi kord püüda.

"Andres, Toomas, Kaido, Rein … nüüd mina… Läbi sain" luges Jaanus mõttes. "Jälle… Toomas, Kaido, Rein…" Pruut krabas, meestering rabenes katki, aga mis peos see peos! Jaanus läks näost punaseks. Seda ta kartiski! Kristi ja tema oli teiseks pruutpaariks valitud. Ja rahvas hakkas veel hüüdma KIBE! KIBE!

Nagu üle noatera toimus esimene musi. Jaanusel oli õudsalt piinlik, aga hiljem käis koduski veel tükk aega pruudipärja pohlavanikuga ringi…

Tüdrukud jõudsid juba iidsete tammede vahelisele päikesepaistelisele muruplatsile ja võtsid rohu peal istet. Päike paitas kuuldavaid kiiri üle halja rohumaa. Kusagil kõrgemal ronis käänulisi koorekühmulisi oksi mööda punakaspruun oravapoiss. Meeri korjas taamal karikakraid. Kelly tuli võilillekimbuga teiste juurde ja hakkas pärga punuma. Kuldkollased õietupsud harmoneerusid idülliliselt väheke lokkis kiharatega.

Jaanus imetles vähe nende peente nobedate sõrmekeste tööd ja istus piigade sekka.

Kelly naeratas avali suil Jaanusele ja kärmelt sõbrannadele silma visanud, ütles:

"Noh, millal siis pulma saab? Tahaks ka nagu sinuga sugu-

laseks saada!"

Tüdrukud itsitasid. Jaanus puikles midagi vastuseks ega osanud muud eriti tarka öelda. Nojah - Kristi ja Kelly olid ju sugulased. Jaanusel aga torkas pähe teine mõte…

"Ega ole jah paha sugulasteks saada." Tasakesi muheldes heitis Jaanus tüki põgusa pilgu Kelly safiirikarva sinistesse silmakestesse. Kelly pisut kohmetus ning siis ei saanud enam kumbki päris aru, mida teine tegelikult silmas pidas. Igatahes Jaanusele tundus küll pisut nagu oleks Kelly punastanud.

Mida küll Kelly temast mõtles? Vaevalt küll seda, mida Jaanus. Või ehk siiski? On siis Kelly see neiu, kes sobiks temale kõige paremini. Aga ta saab alles kuusteist. Nii verinoor ja habras, nagu õrneim mägikristall. Hingelt sama läbipaistev ja hell. Südamelt soe nagu kodune leivaahi. Sõnadelt sulav nagu pärlendav kärjemesi…

Jaanusel oli selge vaid üks asi, see mis tema südames sügaval ärkas oli midagi uut. Midagi uue allika sarnast, pulbitsemas üles magusat ja kosutavat vett. Sellest päevast alates mõtles ta millegipärast just sellele kärjemeele, sellele palavale südamesoojusele ja õrnaile, safiirikarva sinistele silmadele.

Kes teab, võib-olla algas just täna uussünni algus…

Mootor undas juba tulistel pööretel vihase härjana. Maantee kadus oma triipudega auto alla nagu kosk jõekurku. Aasad, niidud, nurmed, kilomeetripostid vuhisesid mööda tohutu kiirusega. Spidoka osuti värises juba 125-e peal.

"Pane veel! Pane veel!" hüüdis Aivar. Ometi aeglaselt hakkas lömmis esinurgaga punane "parsa" läikivast tumesinisest 06-est mööda minema. Tüdrukud kilkasid. Jaanusel oli tegemist, et rooli peost mitte lasta. Kelly lehvitas aknast möödasõidetud autole.

“Siin see on! Siit paremale!” hüüdis Laila.

“Vaata ikka aukusid ka!” nöökas Triin istmel hüpeldes.

Pisut veel ja eemal hakkasid paistma teravatipulised ja lamedakühmulised telgid. Kusagilt jõe ääremailt tõusis suitsuvinet. Teadagi lõhnas seal laagri supilaari järele. Auto suristas ennast teiste omataoliste kõrvale ja jäi mõnd potsu tehes vait. Oldi pärale jõutud. Alaplekiaukudega autouksed avanesid ja Jaanus, Aivar, Laila, Triin ja Kelly ronisid kuumast autost higist nõretavatena välja.

“Lõpuks ometi tükk vaba õhku,“ ohkis Triin. “Saab pisutki vabamalt hingata. Hoi, poisid, visake telgid üles. Aitab küll logelemisest!”

Jaanusel ja Aivaril ei läinud kuigipalju aega, et telgid üles seada ja asemedki valmis panna. Toidukraam sai laagrikoka kätte ja nimed kirja osavõturaamatusse. Oli tore, et suviti sai üle Eesti noortega kokku. Piigad punusid juba minema tartukate juurde. Teadagi! Vanad sõbrantsid vaja üles otsida. Aivar oli selles laagris esimest korda. Jaanus oli teda kutsunud. Nad olid koolis headeks sõpradeks saanud ja miks mitte siis ka koos laagrisse sõita?!

Ja kõige tipuks oli Jaanus õnnega koos kui ka Kelly oli nõus tema autoga laagrisse sõitma. Viimasel oli hea meel, et polnud vaja enam loksuda autobussiliinil "tunne oma kodumaad". Jaanuselegi olid paljud noored juba tuttavad. Krissu ja Kati Paidest, Ardi Haapsalust ja mõned Tallinna noored ning loomulikult ka laagriülem Jüri. Siin laagris oli ta vististi kolmat korda. Talvelgi pakkus eluaset see vana palkmaja, mille Jüri sel nn. heal stagnaajal sai 2000-e rublaga kätte. See oli täitsa õnnemäng…

Nüüd erines see vana paksude palkseintega tugev hoone tublisti sellest eelmisest armetust osmikust. Eks mitu suve rüganud kohalikud aktivistid siin palehigis tööd rabada. Juba ainuüksi selle rohelise metsarahu pärast on tasunud siia tulla ja pealegi veel Härma müür… Mis sest et sõit kulukas, ometi tasub vaev end kuhjaga ära.

Sealt tuligi juba laagriülem Jüri. Põgusad tervitused ja muljetevahetused soojendasid südant. Praegu olla rahval plaanis minna ujuma. Õhtul pidi toimuma ka lõkkeõhtu. Päevaplaan tõotas küll olla kütkestav.

Mõni aeg hiljem sammus kirev rongkäik juba mööda metsateed suure Härma müüri poole. Kusagilt padrikust kostis lendva linnu tiivaplaginat, männiladvikus mühas mõnus pärastlõunatuul, kiigutades oma teel käbidega ületipitud okkarüüd. Eespool jäi paremat kätt üks huvitav, teravatipuline mäekink. Jaanus hakkas seda mõttes kutsuma Mäejutluse mäeks, sest ühel aastal tehti selle tipus vestlus-peatus. Väga omapärane mägi oli see küll. Veelgi omapärasem ja haruldaselt majesteetlik oli aga Härma müür ise. Kõrgust nagu paneelmajal. Ehituskiviks vaid pehme looduslik liivakivi. Aastate jooksul olid mitmed enda nimesid pehmesse liivakivipinda uuristanud. Oli ka võõrkeelseid pseudonüüme. Õnneks polnud keegi roppusi seinale jätnud. Armastuseavaldusi paistis aga mõnes kohas küll.

Kelly ja Triin olid juba trikoodes ja külma kartes sulistasid veepiiril. Aivar sai ka riided vahetatud ja läks lahti kiljumiseks. Mis sa veel tahad, kui külma veega pritsitakse. Juba jooksid ka lõbusasti lärmates ja veega pritsides jõkke ka pärnakad ning Kelly ja Triin lipsasid päikeses sillerdavatesse voogudesse.

Jaanus seadis end ka valmis. Eemal oli jõe teel ees vana vesiveski väikese jõetammiga. Selle tagant algas ka vähe sügavamat põhja.

"Sealt oleks hea peakat panna," arutles ta. Siiski hüppas ta tumedalt kivirahnult vette jalad ees. Ega tundmatus kohas muidu võigi.

Jõe kiire vool viis teda kiiresti allavoolu, sinna, kus suplesid juba teised. Kui mõnus oli end lõdvaks lasta ja lasta end veel kanda. Paremalt kõrgus üles taeva poole kollakas seinamüür, vasakul eemal hundinuiadega palistatud jõeserv. Jaanus oli eelmisel aastal siit kummimadratsil laagriplatsini "purjetanud". Lõpuks oli jube külm küll. Hakkas olema õhtu ja pealegi kogu aeg palja rinnaga vastu külmast veest märga madratsikummi. Ime oli küll, et ta tol korral haigeks ei jäänud.

Juba ulpisid siin vees Aivar ja Kelly, teineteist veega pritsides ja vallatult naerdes.

“Miks Kelly küll Aivariga on? “mõtles ta pisut kiivaselt. Tal oleks olnud nagu kahju, et Kelly temaga ei ole. Ja ometigi heitis aeg-ajalt Kelly ka tema poole pilku, justkui valides kahe vahel. Või näis see ainult Jaanusele nii… Varsti hakkas tal jahe ja ulpis veest välja. Omaette Kellyle mõteldes astus ta mööda vaikset metsateed tagasi laagriplatsi poole.

Tukkides väreles ikka veel tuli. Rahvast osa oli juba magama pugenud oma soojadesse magamiskottidesse. Kuskilt telgist kostis juba heatujulist norskamisejoru. Rohu sees siristasid meeletult kõvasti ritsikad. Kusagil eemal sorises öösorr oma laulu. Jaanusele hakkas tasapisi ka uni silma tikkuma. Paljud noored vestlesid omavahel lõkkevalgel, Kellyt, Triinu ja Aivarit ei paistnud olevat kuskil. Jaanus ajas ära mõne öötühjust tüütava sääse ja lahkus pimedusse. Vaikset kõnekõminat kostis autode juures. Udu hakkas juba tõusma kuuvalguses paistvate nurmede kohal. Silm hakkas juba hämarusega harjuma. Ta läks oma auto juurde. Kõnekõmin kostiski just siit. Juhiistmel istus Triin, tagapingil Kelly, Aivar ja Virve Paidest. Jaanus istus võttis ka istet teiste seas, lasi esiistet pisut mugavamaks ja päris:

”Noh, kas uni ei pole veel silma?”

“Oh ei,” seltsis Virve vastata, “arutame siin igasugu võimatuid ja võimalikke olukordi, mis võib elus ette tulla.”

Aivar nõjatas oma jalad Kelly sülle. Viimane ei pannud seda märkamagi. Jaanus aga tundis endalegi pisut ootamatult et ta on oma sõbra peale esmakordselt armukade. Küll tahtis ta salamisi südames ise olla Aivari asemel. Tema mõttelõnga katkestas Triin:

“No näiteks selline olukord, et mees peaks nagu juba koju tulema, aga hilineb juba paar tundi. Kuidas peaks siis naine suhtuma?”

“Nojah, ta võib siis ju armukesele helistada,” viskas Aivar nalja.

“Ah mida veel!” tögas Virve. “Ega naised ikka nii himukad ka ei ole! Ma arvan, et kui ta mees tuleb, hakkab ta talt kohe pärima, et kus ta oli jne. Ma ei tea… Mida sina, Jaanus, arvad?”

"Eks variante ole mitmeid! Arvan et on olemas kaks eri suhtumist. Üks on see millest sina rääkisid: hakata pärima, ette heitma… Teine viis oleks vist aga selline, et saad avada teisele oma südant. Räägid, et olid tema pärast nii mures ja ootasid nii väga teda koju… Võib-olla oleks selline mõte parem!"

Autos oli vaikne. Aknad tõmbusid hingeõhust uduseks. Jutt jätkus edasi samalaadsetel olukordadel. Jaanusele hakkas väsimus tasapisi siiski oma pitserit vajutama. Lasknud istet veel pisut allapoole jäi ta veel mõtlikult vaatama ähmaseks tõmbuvat tuuleklaasi…kuni uni ta oma embusse haaras.

Oli hulk aega mööda läinud, kui ta korraks veel ärkvele tuli. Aivar oli siis juba telki läinud, teised istusid veel autos. Tema taga istus Kelly ega saanud vist und. Sõnatult oli ta oma käed pannud Jaanuse juustele ja silitas neid emaliku hellusega. Jaanusele meeldis see võrratult. Oleks nagu olnud hulk tuliseid pehmeid hobuseid jooksmas mööda viljavälja või nagu turris kassipoja mäng lõngakerakestega…

Jaanus ei suutnud leida tabavat võrdlust sellele taevalikule rahule. Uni võttis ta taas endasse, jättes viimastena meelde veel vaid Suure Vankri, kuuvalguse ja need sulgpehmed paitavad inglikäed juustel, täis armastust, õrnust ja pühalikku rahu….

Pisut tugevamaks muutuv tuulehingus paitas üle aasade. Nurmedelt kandus lõigatud heina talupojalikku lõhna. Kelly isa oli põllutäie heina juba eelmisel nädalal laudalakka viinud. Üksikud heinatuustid turritasid veel teeveeres.

Tädi puges ka autost välja ja selga sirutades lausus Jaanusele:

"Eks sa vaata niikaua ringi, kuni me end valmis seame." Teised seadsid sammud juba tädi maja poole. Kelly ja Kertu võtsid pagasiruumist välja oma marjakorvid ja vadistasid omaette vaikselt juttu puhuda.

Jaanus vaatas ringi. Sügavrohelised männid pilvise taeva taustal palistasid metsaserva. Võililled olid juba ammu ära õitsenud. Mõni üksik seemneude lendles siiski veel soojas suveõhtu õhus, tehes nagu võidulendu kirevate liblikatega. Metsaservas, puude sametvaiba vahel pesitses üks vana saunakökats. Sammal selle katusepilbaste peal tegi sellest muinasjutulise metsavõluri majakese. Katkises aknaruudus hõljus võbeledes õhkõrn ämblikuvõrk. Kes sellesse sattus, võis oma elupäevadega hüvasti jätta. Aga eks ämblikki ole üks jumalaloom ning eks elu seadus ole ikka nii, et ühe õnnetus olla teise õnn…

Peagi tulid juba tüdrukud maja poolt ja koos suunduti metsa mustikaid noppima. Jaanus oli selles metsas esimest korda. Ega tal olnudki midagi mustikanoppimise vastu. Parem pool selles loos meeldis talle aga rohkem - et sai olla koos Kellyga. Kelly tädi oli üleeile talle helistanud, et kas poleks ehk võimalik neid maale viia. Ja et Jaanusel see nädalavahetus planeerimata, oli ta lahkesti nõus. Aga kui ka oleks kinni olnud, poleks tema süda ometi lubanud mööda lasta võimalust olla vähe rohkem koos Kellyga, kui vaid igatsedes eemalt imetleda. Jaanus oli juba seda tüüpi, et alustas oma “karjääri” vaiksete tagasihoidlike austavate pilkudega. Vaadates Kellyle otsa tema troopilise meresina värvi safiirisilmadesse, jäi ta sinna peatuma pisut kauemaks, kui viisiks oli. Mõnd aega oli ta avastanud endalt juba ka Kelly hindavat pilku. Kas oli ka tema südames läinud lahti kevade allikas? Sellele ei osanud Jaanus veel vastata. Vähemasti praegu veel mitte. Täna… Võib-olla täna saab selles selgust.

"Kuidas sulle, Jaanus, siin ka meeldib?" olid Kelly sõnad, mis teda hetkeliselt meeldivusest äratasid.

Hetke poisikesena end kohmetunult kogudes ta vastas:

“Siin on tõesti kena. Ei ole küll nii kõrgeid mände nagu minu vanaema juures, kuid ometigi omapärane.”

“Kus su vanaema siis elab?”

“Lahemaa kandis ühes väikeses kalurikülas. Vanaisa oli kalur ja vanaemaga koos peetud loomi ja muud…“ Õigupoolest, miks vaja sellest üldse rääkida, mõtles Jaanus. Polnud varem kellegile endast palju rääkinud.

“Mina olen olnud lapsest saati metsade keskel kasvanud. Isa oli metsavaht ja nii käisimegi pidevalt mööda metsa sihte…”

Jaanus ja Kelly olid jäänud juba kahekesi. Kertu oli juba mõnd aega tagasi kuhugi eemale jäänud. Vaikne metsarahu liigutas nende peade kohal oma kohevaid tiibu, aeg ajalt lastes kukkuda maani ka mõnd vihmapiiska.

"…Kord tõi mu isa ühelt raiesmikult väikese jänesepoja. Ta oli nii pisikene ja armas. Küll ma hoolitsesin ta eest, kasisin ja harjasin. Andsin talle süüa ja panin öösel enda kõrvale magamagi. Hommikul jänesepoega enam ei olnud. Isa lasi ta öösel tagasi metsa. Küll ma siis alles nutsin…"

Põgusalt vaatasid nad nüüd teineteisele otsa. Veel pisut ja nad hakkasid vabalt ja vallatult naerma. Kelly tundis end lindpriina. Jaanusel oli lausa õnnis olla. Linnudki tundsid end hirmust priidena ja kädistasid põõsastes oma kädistamist. Taevas tõmbus vähe rohkem pilve, lastes alla juba esimesi õnnistavaid vihmasagaraid. Kelly ja Jaanus korjasid marju, aeg ajalt teineteise poole vaadates ja viisakuseavaldustena teineteisele marjapihutäisi kinkides. Helehallid ja pehmed pilvesagarad nende peade kohal mustenesid vähehaaval tihkemateks ja tumedamateks. Sadu muutus pehmest emalikust paitamisest juba kohevaks valinguks. See oli tõeline seenevihm, mis oma haarde nende peade kohal kokku tõmbas. Jaanus ei olnud näinud ette sellist ilmamuutust. Tema seljas olev ainuke ruuduline pluusi oli juba veest laiguline. Vihmast nõretasid ka juba juuksed ja tal hakkas vähe külmgi. Oleks keegi näinud, oleks ta silm tabanud kananahka üle kogu ta ihu. Korraga hakkas pihta tugev hoovihm. Kelly haaras korvi ja silkas kiljudes lähima paksema kuuse varju. Jaanus tema kannul. Vihma kallas ojadena, sekka isegi rahet.

"No küll valab alles! Seda see ilmateade lubas… Aga kes see siis alati seda usub. Ennegi mö-mööda pandud… lõt-lõt-lõt…"

"Jaanus, kas sul muud seljas ei olegi!" küsis Kelly, hoolitseva pilguga enda kõrval kössitavat ja lõdisevat külmavarest vaadates.

“Jope jäi autosse!” vastas ta taas öelgu pisut võdistades. Kelly võttis seljast oma vihmakeebi ja koos püüti selle all varju leida. Väike ta ju küll oli, aga seda tihedamalt pidid nad kokku hoidma. Vihma valas ülalt nagu oavarrest ega hoolinud miskit nendest, vihmavarju pugenud hingest.

Kelly hingeõhk hoovas vastu Jaanuse lõuga. See oli nii soe ja nii meeldiv. Jaanus tahtis vastupandamatu jõuga tagasi seda tavalikku õndsust, mida ta tundis, kui Kelly laagris tema juukseid paitas. Salamahti või poolkogemata võttis ta Kelly ümbert kinni, surudes teda enda vastu. Külje vastas hakkas pisut soojem. Veel hetke suutis tagasi hoida külmavärinaid ja siis kohtusid kaks paari niiskeid, kuumi huuli teineteisega. Suudlus oli sama kauaoodatud nagu klaas jahedat selget allikavett pärast nädalaid kestnud kõrberännakut. Ja siis veel ja veel kord… Hingeõhk tegi südamele sooja ja südamesoojus soojendas hingeõhku. Niimoodi teineteist toites soojendasid kaks armunud südant teineteist keset jahedalt kargeid vihmalalinguid. Enam ei tundnud vihm nii külm ega tuul nii vali. Oli vaid kaks esmakordselt teineteisele avanenud südant. Ei olnud vaja teha suuri sõnu ega pikki prolüüde. Puudusest huultel piisas täielikult kõigest.

“Armastad sa mind?” küsis noor väike punastav piiga oma unelmate printsilt.

“Jah, armastan!” Lühike, aga selge, nagu kohtukulli seadus ja sama kindel nagu altari ees lausutud "Jah!”.

Teineteisest tugevasti kinni hoides ja keset vihmahooge keepi õlgade ümber hoides astusid Jaanus ja Kelly tagasi koduteele. Marju küll palju ei leitud. Küll aga leiti teineteist. Ja selle üle näis ka loodus rõõmustavat. Igatahes kui nad lõpuks metsast välja astusid, tuli igatsetud päike välja pilvede rüpest ja maalis tumehallile horisondile võluväel kauneima vikerkaarevärvilise pruudipärja.

Taas tegi Saatus Jaanuse elus uue pöörde või oli see lõplik ja kindel vastus Jumalalt, seda ei suutnud ta vist küll enam mõelda. Küll teadis ta aga kindlalt üht. Nii õnnelik kui ta oli nüüd oma Kellyga, polnud ta olnud ealeski varem.

Kuum keskpäevane päike põletas küljealust liiva. Hiirvaikne tuulehingus õhkas seljale oma sulgpehmet õrnust. Õhuga lenduv liivatera puudutas mahedalt lenneldes ripsmeteserva, vaadates üles kaugesse põhjatusinisesse taevasse.

"Kelly, ega sa ei maga?"

Sõnad veeresid üle liivalaiu ja kandusid koos pärastlõunatuulega lõputukaugele ulgumerele. Kajakad kiljusid ühtesoodu nende ümber ega teadnud midagi ei armukadedusest ega armastusest. Kelly avas oma teemantläikega safiirikarva sinised silmad, piilus oma õhkõrnate ripsmete vahelt taevapilvede lumivalget vaikust ega vajanud midagi muud siin Jumalapäikese all.

"Sinuga on nii hea olla!"

Kelmikalt helkiv silmapaar vaatas nüüd kõrval lebavat jumestunud põsesarna ja ninakühmu. Lõua all turritas paar ajamata jäänud habemekarvatüügast, aga ikkagi oli ta oma. Oma kallis Jaanus. Olgu teised või kuitahes paremad.

"Armastad sa mind?"

Jaanuse avalik pilk vaatas nüüd neist ðokolaadpruunidest silmadest Kelly safiirisinasse ja üheainsama hingetõmbega puudutas ta südamevärinas Kelly punaseid huuli.

Kuidas võiski Jaanus teisiti mõelda.

Kelly sarnast siira südamega tüdruku on võimatu mitte armastada.

"Jah. Armastan sind väga."

Sügavalt hingepõhjast kostis pulsi pisut sagenevat tuksumist, kui Kelly oma heleruugete juustega pea Jaanuse rinnale asetas.

"Jaanus on nagu vana rahu ise", mõtles Kelly. "Paljugi mis võib elus ette tulla, aga teda nii kergesti rivist välja ei vii. Või ainult käib see mulle?! Kas tõesti on selle näiliselt tugeva koore all siiski rahutust? Ei tea. Jaanus on vahel siiski olnud kuidagi endasse tõmbunud. Ta ei näita seda küll välja, aga ma tunnen seda vahel ometi. Mida ta küll minust mõtleb?"

Tugev jahe rind tõusis ja laskus tasases taktis. Kusagil all pool töötas ühetaktiline südamemootor oma vaikset tuksumist. Käeranne lebas rahulikult liival. Piki käeselga jooksid kaks kitsast haavaarmi nagu kaks vihmamärga küla-teed kaevule. Jaanus oli need saanud kunagi koolipõlves klaasiga kriimustades. Eks elu jätab oma mälestused ja jäljed. Käsi tõusis liivalt ja laskus pehmelt Kelly juustele. Need olid nagu õhkõrnad suleudemed ja ometi voolavad käharas kiirevoolulise kärestikulise jõe rutt. Ja kohas, kus juuksed lõppevad, langeks nagu kosk paljale laugjale, päikesest jumestunud seljale.

"Mis saa arvad, kui läheks vähe ujuma? Aitab küll magamisest…!"

Kelly meelest oli merevesi ikkagi pisut külmavõitu.

"Ma ei taha jälle oma juukseid märjaks teha. Niikuinii nad lokke ei pea."

Jaanus aga tõusis juba istukile ja vaatas, kaval pilge silmanurgas, Kelly sihvakat nõtket kehajoont. Ei aita miski vabandus, et kargest ja mõnusast kümblusest pääseda. End maast põlvedele ajanud, haaras Jaanus tugevate karvakasvanud kätega Kelly piha ümbert kinni ja juba ta oligi süles. Tükk pehmet, aga sitkelt vastu rabelevat kuuma keha.

"Jaanus jäta järele! Aga ma sulle teen… Ma ei taha, ei taha… Lase mind maha…"

Küll püüdis Kelly hammustada Jaanuse õlga, küll lahti end rabelda, kuid Jaanuse süli oli nagu tammepuust koduuks, nii suur ja tugev ja sama vankumatu…

Kajakad tõusid kiljudes pesalt lendu, kui jaanus, Kelly süles, kahlas läbi rannaadruse seisuvee mere poole. Vesi oli küll jahedalt kananahale kiskuv, kuid see ei muuda asja. Oma kodukandi jäisevõitu meri on siiski tuhat korda parem, kui mõni troopiline vannisoojane rannalaguun Vaikse ookeani rüpes.

Kelly loobus rabelemisest, teades, et niikuinii see ei aita. Pani käe ümber Jaanuse õla, nõjatas pea sellele ja vaatas oma armastatud ðokolaadipruune kelmikaid silmi.

"Miks küll Jaanus on vahel nii põikpäine," mõtles ta. "Alati peab ta oma tahtmist saama. Aga ikkagi on ta armas. Ikkagi minu…"

Jaanus jõudis kahlates juba puusadest saati vette. Iga laine pritsis vastu keha üles briljantselt sillerdavaid veepisaraid. Kelly jalalabad said juba märjaks. Paar pisarat helkisid päikesekiirtes Kelly rinnakumerusel, mida kattis napp bikiiniserv. Veel mõni samm mööda liivast merepõhja ja kaks inimest kadusid säuhti vette. Küll oli see vast rajune kümblus. Kelly hüppas kruusakrudisedes ja vett pritsides üles nagu püüdes veest välja hüpata. Jaanus naeris laginal oma muhedat poissmehenaeru ja ega Kellylgi muu teha jäänud.

“Ah sina võrukael! Aga ma sulle nüüd teen." Jaanus sukeldus vette ja viskus hoogsalt õhku nagu kala järele hüppav delfiin. Koos langeti voogudesse ja Kelly käed klammerdusid oma kuuma Jaanuse ümber, et sooja saada. Nii seisid nad pooleldi vees mõnd aega.Tuul käis üle veepritsmeis juuksesalgu ja pritsis pisaraid kummagi põsele. Veepinnapeegeldusest helkisid Kelly safiirisilmad, kui ta Jaanusele otsa vaatas. Jaanus hoidis teda oma tugevate kätega sidudes enese vastas, et tunda oli iga tema kehakumerus ja pehmus. Vaikides suudles ta Kelly väikesi punavaid huuli. Siis veel ja veel kord. Huuled olid kuumad nagu troopilise õhtupäikese rannakivid ja sametpehmed nagu hanepojad. Kelly põimis oma peened õblukesed käed tugevalt Jaanuse kaela ümber ja janunes samuti armastusest. Kergelt soolakad pruntjas huuled ja pisut siilimoodi karedad huulepealsed tekitasid inglitiibade kahinat. Kelly sulges silmad, et mitte avastada, nagu oleks see ainult uni. Une jaoks oli see tõesti liigagi hea. Pehme huultepind noolis ta põski, kaelust ja siis jälle ta huuli. Kui kirglik oli ta liigutus. Vähemalt Kellyle tundus nii. Ettevaatlikult poetas ta ripsmeid. Jaanuse silm püüdis kinni ta vaate ja nad puhkesid mõlemad naerma.

Hoopsasti rabeles Kelly end Jaanuse küüsist valla ja viskus lainetesse. Jaanus komistas hetke ja lartsatas ka vette, aga Kellyt ta kätte ei saanud.

Rannamännid mühisesid truusüdamlikku lembesonaati, kui kaks noort vallatut hinge teineteist kevadiselt kepsutavate tallekestena taga ajasid. Pilved aga ajasid taevas üksteist taga samasuguselt, nagu aastatuhandeid ennegi ning tuul keerutas nurmedelt merele kirevate lillemerede magusat lõhna. Kusagilt kaugemalt kostis nõrka muusikaheli. Kas oli see raadio või kohaliku külakapelli viis, kes seda enam teab. Ja mida olekski see korda läinud nendele kahele õnnest pakatavale südamele sääl mõnusalt jahedate Läänemere voogude keskel.

"On koit,

Jumalik loit.

Valguse võit.

Me läheme koos…"

Tuhanded, tuhanded suud laulsid põlevatest südametest end vabaks orjuse kütkeist. Sajad käed lehvisid tuules, tuhanded juuksepalmikud hõljusid õhus ja kümned tuhanded südamed laulsid nendega kaasa. Jaanus ja Kelly seisid esimeses reas otse laulukaare all olevate uljaste laulupeonoorte vastas. Üks teksastes turvamees hüüdis "Rahvas, ärgake, ärgake…!" Kelly ja Jaanus tõstsid ka käed taeva poole ja laulsid koos tuhandete teistega priiusest, vabadusest, ärkavast koidust südameis. Nii hea oli laulda koos. Tunda kaaslase toetavat kätt oma peos, tema pulsilöögi põksumisi soonilises käerandmes. Veel tuksub eestlase süda, veel elab, veel ei anna alla. Veel hoiame koos oma väikest vabariiki. Keegi hüüdis tagantpoolt "Elagu President!" Jah, ka tema kõrgus, härra President oli siin. Kogu Eesti rahvas tundis end nagu üks mees vihmast raskete äikesepilvede all. Tasapisi hakkas sadama hoovihma, kuid mida loeb see õnnest keevatele südametele, tulistele, vabaduse järele janunevatele hingedele… Ei midagi!

Jaanus oli õnnelik, et Kelly oli nõus temaga tulema kaasa laulupeole. Nad olid siin tuhandetena, kuid ometi kahekesi-tema ja Kelly. Jaanusel oli ka midagi salajast Kelly jaoks südamel. See lebas väikeses karbikeses tema südame kohal põuetaskus. See oli pisikene sõrmus, mida ta soovis oma kallimale üle anda. Pisike läikiv kivike kuldsel rõngal oli sama armas nagu Kelly silmapaar.

Kelly silmanurka kogunes paar pisarat. Jaanus võttis tüki kodupehmet soojust oma embusse ja nii nad seal siis seisid, tuhandetena ja ometi kahekesi, teineteisel tugevalt ümbert kinni hoides. Laul hakkas lõppema, suurem vihmavaling aga tugevnema. Jaanus sättis vihmakeepi paremini Kellyle ümber, vaatas oma noorele armastatule sügavalt silmadesse ja õrnalt võttis pihku tema väikese, kergelt külmast väriseva käekese.

“Ega sul külm ei ole?”

Jaanuse endagi hääl pisut värises.

“Natuke jahe ennem oli, aga enam mitte.”

Kelly nõjatus tugevasti sooja otsides vastu poisi külge. Ta kuulis läbi riiete kusagilt seestpoolt oma kallima tugevaid südamelööke. Jaanuse tugev rind tõusis ja langes ühtlase hingamise taktis.

“Kuidas ma teda küll armastan!” mõtles Kelly pead oma peiu õlale toetades. “Temasugust ei ole maailmas vist mitte ainustki. Nii tugevat ja head. Mida küll Jaanus minust arvab? Vahel vaatab ta mind nii sügavalt ja siiralt, et tunnen lausa ta südamesoojust, teinekord taas väga endassetõmbuv ja haavuv.” Vaikides silitas ta noormehe kortsus kraenurka.

Jaanus libistas peopesa üle tüdruku ruugete juukselainete ja kallistas ja kallistas teda tugevasti. Ettevaatlikult võttis ta siis taskust väikese sõrmuse ja hellalt libistas siis selle tüdruku sõrme.

Kelly jahmatus ootamatusest, vaatas siis, mis see oli ning avastanud, et…

"Mida…?Ma ei usu oma silmi." Kas tõesti, Jaanus?!…"

Õnnelikumat nägu oleks olnud sel hetkel otsida. Jaanus suudles Kellyt õrnalt ja vastas

"Jah, kallis see on sinule!"

"Ma armastan sind!"

"Ma armastan sind ka!"

Kuumalt kallistasid nad veel teineteist ega hoolinud ümberseisjatest. Nüüd olid vaid nemad kaks. Ümberringi vaid paradiis…

"Tere, onu Jaak, tulime sulle külla!"

Ukselävel seisid õepoeg ja temaga kaasas üks kena noor tütarlaps.

"Tulime laulupeole ja nüüd mõtlesin, et võiks ka teie poole sisse astuda. Saa palun tuttavaks - tema on Kelly."

Onu Jaak vaatas lõbusalt ja pisut kelmikalt Kellyle otsa.

"Või Kelly on selle armsa metsahaldja nimi! Oo palun, astuge ometi edasi...Mis me siis ukse peal seisame, tulge tuppa! Sa Jaanus tuled ka nii harva külla. Ega sa siis täna ära lähe, tule jää vähe kauemakski."

"Ma mõtlesin, et ikka õhtuse bussiga..."

"Oh ära näe vaeva, viimase bussini on vaid tund aega, võite ju hommikuse rongiga ka minna. Ruumi meil ju on ja ega magamiskohtadest puudust ole!..."

Jaanus aitas Kellyl vihmakeepi kappi panna ja koos siseneti Tallinna äärelinnas asuvasse korterisse. Toa ühes servas oli päevinäinud pianiino, voodi ja tooli istmekatted olid täis kassikarvu. Aga ega sellest ole midagi, on see ju tavaline asi kui kodulooma enda juures pead. Tädi Aime küpsetas köögis parajasti kaneelikooke. Jaanus tutvustas talle Kellyt. Aime - tädil oli südamest hea meel ja kui tädi- onu said teada, et oleme nüüd kihlatud, kiputi kohe õnne soovima. Onu Jaagu juures käis ta viimati vist mõned aastad tagasi. Onutütred olid nüüdseks juba kodust kaugel. Kes mehele läinud, kes saartele elama kolinud. Minna käis veel koolis, aga praegalt oli ära tuttavate pool maal ja nii nad siis vaid kahekesi kodus olidki. Kui mitte arvestada ka vana Kitit, kes uudistades oma selga juba Kelly jalgade vastu hõõrus.

"Näe võtab kohe omaks," naeris tädi. "See on hea märk! Sul on vist hea süda!"

"Ah ei tea…" häbenes Kelly vastuseks. Kiitmine nagu jäägu ikka teistele, arvab ka vanasõna.

Ja kui telekavahtimisest isu täis, tegi tädi Aime Minna tuppa neile voodi üles. Vabandades ütles ta siis Kellyle, et neil kahte erivoodit ei ole, aga see-eest on kaks eri tekki. Noorpaar võivat ikka ühes toas koos magada.

Imekaunis päev jõudiski taas oma seaduspärasele lõpule. Maja magas juba, linn suikus uneveerel, tänavad jäävad inimtühjadeks. Ainult tänavalaternad tegid oma valgustavat tööd. Jaanus keeras küll viltu. korda mitmendat juba asemel külge. Midagi oli tema kõhuga küll viltu. Millegipärast ajas iiveldama.

"Vist sõin midagi halba sisse," mõtles ta ja tõusis istukile. Kelly magas juba oma Lumivalgekeseund. Külm higi tõusis otsmikule… "Ega ometi palavik…" Pimedas kobades leidis ta lõpuks üles tualeti ukse tal hakkas kergem… Vannitoas suud loputades hakkasid tal külmavärinad. See tõesti veel puudus, et ta peaks haigeks jääma. Vaikselt tuli ta tagasi magamistuppa.

Tähed särasid pilvede vahelt. Kuu oli tõusnud juba kõrgele unise linna kohale. Kusagil kaugemal oli kosta norskamist, teisalt taas mööduva rongi vilet…

Jaanus puges teki alla Kelly kõrvale. Võtnud piiga ümbert kinni hakkas tal lõpuks soe. Tasapisi kadusid ka külmavärinad. Kõht tegi veel korra "krooks" ja jäi siis rahulikuks. Kallima kaisus oli hea olla. See oli ka viimane mõte mida ta veel mäletas, enne kui unehaldjas tõmbas üle tema silmalaugude hurmava uneloori.

Hallid pilvetombid rändasid oma majesteetlikus uhkuses üle valmivate kõrrepõldude, kastes neid kosutava vihmavalinguga. Ajuti käis tuuleiil üle viljavälja, kõigutades merelainena kasvavaid rukkipäid. Eemal rohetasid õitsevate kartulivagude lopsakad read. Samas lõhnas heinaloog. Kelly tundis end vabana tädi juures nende niitude ja põldude keskel. Samas läheduses oli ka paks soomets, kus nad said alati suid mustikatest siniseks mugida.

Kasvas Kelly ju üles isa-ema kõrval metsade rüpes. Isa oli metsavaht ja võttis sihtide pealt palki maha. Ema laasis kuuse ja männitüvesid ja eks tollasel plikatirtsul oli mängimist kui palju.

Nüüd oli Kellyl oma pisiõeke Leeni. Ta oli temale nagu isa eest. Mis parata, kui elurattad on viinud pere lagunemisele ja ema isa enam ühist meelt ei leidnud. Kelly süda oli tollest ajast kuidagi kurnatumaks ja hellemaks jäänud. Isaga oli alati lõbus olnud… Nüüd aga on emaga suhted kehvemad. Ema on sageli irooniline ja tujukas. Sageli peab ise pisiõe eest hoolitsema. Väike Leeni on Kellyle nagu tütre eest.

“Leeni, istu nüüd ilusti, eks! “ Ütles Kelly Leenit ratta tagaistmele asetades.” Hoia minust tugevasti kinni ja vaata, et sa jalgu kokku ei pane. Muidu saab ai-ai!”

Kelly lükkas tasakesi ratta liikuma ja hakkas kodu poole sõitma. Konarlikul teel põllupeenarde vahel hüppas ratas mitu korda aukudes. Leeni hoidis Kelly lillelisest kleidisabast kõvasti kinni, kuid pisut kartes tahtis nagu tõusta, aga…

”Aai- ii!”

Nagu jahukott vankrilt kukkus latse rattalt, olles enne jalgupidi kodarate vahele jäänud. Vaene väike pesamuna nuttis.

"Lala ai-ai-aii!"

Kelly surus väikese õnnetukese kõvasti oma sülle ja püüdis väikest lohutada. Õnneks valu nii suur ei olnud. Väikesest majakesest jooksis ema välja, ehmunud nägu peas. Kelly sammus talle vastu, ise ka nii õnnetu ja väeti.

"Kuidas see küll juhtus…?"

"Proovisime sõita, aga jalg jäi kodarate vahele… Ma küll ütlesin talle, et las ta hoiab jalad hästi laiali, aga tema…"

"No kas sa siis ise aru ei saa. Ta on ju väike veel!" Ema võttis Leeni sülle ja viis ta tarekese juurde. Pakule istunult võttis kingakese latse jalast ära. Kanna juurest oli õrnalt verine kriimustustriip, aga rohkemat õnneks midagi ei olnud.

"Oh sa vaesekene! Varesele valu, harakale haigust, musta linnule muu tõbi… Jalakene saab varsti terveks!" Leeni tihkus veel väikeseid hiirepisaraid valada, aga suure häälega ta enam ei nutnud.

Kelly astus vaikselt tädi maja poole.

"Kui kahju," mõtles ta, "et nii välja kukkus! Vaene pisi-Leeni küll. Mul on sust nii kahju!…"

Täditütar Tiina ruttas talle vastu tarekese poole:

"Mis lahti?"

"Leenil jäi jalake ratta vahele. Ega teil ei juhtu joodi olema. Ja võib-olla ka pisut puhast sidet."

Tiina saigi kodust joodi ja sideme valmistasid mähkmemarlist. Väike punetav lapsejalake sai puhastatud ja hellasti sidemesse pandud. Leeni ise oli juba rahunenud. Hoidis tugevasti kaisus helerohelist musta ninatopsuga kaisujänest, ise ka väikese jänesepiiga nägu.

"Ole ikka teinekord hoolikam leeniga. Niigi pea Jaanusest sassis. Käid tema sabas kogu aeg. Leeni oled ka nii ära hellitanud. Midagi sinust kasu ei ole."

Sõnavaling tuli nagu rahet taevast.

"Miks ema nii tõre on?" mõtles piiga. "Talle ei tohi midagi vastu ka öelda, muidu kukub veelgi rohkem õiendama. Jätaks ta vaid Jaanuse rahule! Muudkui närib ja õiendab iga tühise asja kallal. Ei meeldi see ega teine…"

"Rohiks või kartulivaodki ära, aga seda ei ole. Muudkui jookseb selle poisi sabas."

"Hea küll ma rohin ära kõik mis vaja, aga kas ma võin siis rattaga linna sõita? Vaja oleks vannis käia…"

"Saad siin ka pestud, pole sul häda midagi. No muidugi - tahad selle Jaanuse järele joosta."

Nagu mingi kuum laine oleks tõusnud üles piki Kelly jalgu ja edasi mööda selgroogu kuni lõpuks pani põsed kuumalt õhetama. Kelly oleks nagu mürki joonud. Hinges pigistas.

“Ma ütlen sulle, jäta see Jaanus maha. Viska see kihlasõrmus metsa ja ütle tast lahti. Endal veel kool pooleli!"

Kelly ei saanud enam end vaos hoida.

“Mina ei kavatse sama viga korrata, mida sina juba teinud oled!”

"Mis sa karjud mu peale! Kes sa selline oled?! Häbitu sihuke!"

Keegi oleks nagu noaga rindu torganud ja nagu keeraks seda nüüd sees. Kurgus hakkas hääl värisema ega lasknud enam edasi rääkida. Kellyle valgusid silma pisarad ja ta väljus tarekesest, ust enda järele kinni lüües. "Kuidas ema ometi aru ei saa," mõtles ta hingepiinas, "et ma ei saa ilma Jaanuseta elada. Ma ju armastan teda." Vaikides läks ta mööda rohtus rada metsasauna poole.

Tarekese uks selja taga paugatas. Leeni jooksis talle nuttes järgi ja ema hüüdis ukselt teda tagasi. "Kuhu sa lähed nüüd? Tule tagasi! Kuhugi ei lähe!"

Kelly ei saanud minemata jätta. Tibamisi langes taevast peenikesi uduhallapiisku. Metsas vaikis käokukkumine ja üksik ekslev liblikas otsis vihmavarju. Selja tagant kostsid ema sammud. Kelly oli jõudnud saunani ja ronis lakaluugile viiva vana kuuskise redeli otsa.

"Roni alla! Mis sa passid seal!"

"Palun jäta mind rahule!" Kelly põski mööda veeresid alla pisarad. Kui keegi oleks näinud, oleks märgatud ka südamest voolavaid verepisaraid. Aga teise inimese tunded ei ole kunagi kellegisse puutunud.

Ema raputas redelit. “Kui sa alla ei tule, lükkan redeli ümber!”

“Eks sa siis lükka!” Nagunii mind kellelegi vaja ei ole. Kelly pühkis käeseljaga põske ega roninud mitte alla.

“Lähme tagasi!”

“Küll ma pärast tulen järele.”

"Rohid peedi ja kapsapeenrad ära ja muldad kartuleid, siis võid linna sõita!”

Tasapisi andis ema järele ja lahkus. Kelly istus redeli viimase pulga peal ja näppis kooritud seinapalgilt koorimata jäänud pruunikat koorenarmast.

“Kuidas ema küll aru ei saa, et ma Jaanust armastan? Mis mina teha saan, et tema elu nii hästi ei ole läinud! Peale seda, kui isa Leeni sünni järel teise naise leidis, on tema elu väga rööpast väljas. Ta oleks nagu meeste vastu kibestunud. Ma ei lootnud küll kunagi, et meie pere võib puruks minna. Kui Kooliõe isa ja ema lahku läksid, lootsin mina ja olin uhkegi selle üle, et meie pere on juba oma 15 aastat koos püsinud. Nüüd aga tuli mul endalegi seda südametemurdmist üle elada. Öeldakse, et lahutuses on mõlemad süüdi… Mina oma ema-isa üle kohut mõista ei taha! Aga närvilisemaks on ema küll muutunud.”

Aste astme haaval nagiseval redelil ronis Kelly alla, et aiatööd ära teha. Peenike vihmasabin hakkas järele andma ning taevanurgast paistis ähmaselt vikerkaare algustükki.

“Jumala lepingu märk.” mõtles Kelly.

Kartulivagude sirged seljandikud lokkasid lopsakate taimede all. Siin-seal turritas uhkes üksinduses vagude vahelt üle-aia-kurja-juur see va ohakas. Eks seegi ole märk inimese patusest olemisest peale paradiisist lahkumist. Meie jaoks nii igapäevaseks muutunud asi, et ei oskakski midagi paremat unistada. Kinnas käes, lendas ohakas kompostikorvi. Kaugemal metsas hakkas kukkuma kägu. Tädi maja korstnast tõusma suitsuvinet. Eks maaelu tahab pliidituld, linnaelu gaasituld. Siiski on aga maaelu etem. Rohid vagudevahet, kuulad linnulaulu ja närvid puhkavad. Täditütar Tiina askeldas puukuuri juures. Paistab, et ema oli ka seal ja midagi arutleti. Mida läheb see minule korda. Veel ootavad peedipeenar ja kapsavagu.

Vikerkaart paraku taevale ei tulnudki. Seegi vähene kadus. Eks sügise poole näeb rohkem. Kapsavagudega oli tööd märksa vähem ja peetide rida vajas vaid vähest harvendamist.

Tarre astunult teatas ta emale, et töö on tehtud ja et kas ta võib siis nüüd linna sõita.

"Ei lähe sa kuhugi linna. Mine tea mis te selle Jaanusega seal üksi olles teete."

"Mul on vaja pesta. Tead ju küll… Ma võin ju õhtuks tagasi tulla, kui sa seda nii väga soovid."

Ema oli aga oma väidetes kõikumatu. Ehk küll ise enne lubas midagi muud.

"Pole sul vaja midagi linna minna. Ma keelan sul linna minna."

"Aga sa ise ju lubasid…"

Ema ägenev hääl ei lubanud Kellyl jätkata. Vaikimine on kuld, rääkimine… Ema sulges ka tareukse väljastpoolt haaki.

“Miks ema mind küll titaks peab?”

Kelly istus rõhutuna kuðetile, väikese magava õekese kõrvale. Tema, pisike, ei tea nendest muredest veel midagi.” Õndsad on…”Jah, õnnelikud on väikesed lapsed! Pole neil vaja muret tunda homse päeva pärast. Pisikese käharas lokid olid nagu taevaingli omad jõulupostkaardilt. Kelly ajas põsele lennanud kärbse ära ja tõusis, et ust proovida. Paari proovi järel läks uks siiski lahti ja Kelly lipsas õue. Ema oli parajasti aiamaal.

Tasakesti läbi saunataguse metsa hiilides jõudis ta naabermaja kuurinurgani. Tiina kastis peenramaad ja märganud metsast tulevat Kellyt, pani kannu käest. Kellyle selgus, et ema oli lasknud ratta kuuri luku taha panna. Õnneks aitas Tiina tal siiski ratast kätte saada. Tädigi püüdis sõnaga takistada. Aga ega ju vägisi kinni ei hoia, vägisi armsaks ei saa…

Kelly lükkas ratta teele ja sõitis mõõda looklevat metsarada linnateele.

Õhtupäike puudutas juba kuuskede latvu, tuul tiirutas lõunataevas ega hoolinud sellest, et üks rõhutud süda vajutas pisut krigisevaid rattapedaale põldude vahelt kodu poole.

Kõik tema armastatu vastu… Kuid siiski ei saa midagi takistada, et kokku saaks kaks õnnelikku. Selliselt veeres lootusetuse päev vaikselt taas lootusesse…

Tasakesti kõrisedes veeres telefoni numbriketas tagasi. Kelly külmad sõrmed valisid järgmist numbrit, siis veel "2" ja… Torust kostis prõginat, kutsumistoon ei olnud ja ta proovis uuesti. Olles ära valinud kolm numbrit. Juhtus telefonitorust kostma kellegi häält. Kelly kuulas pingsalt. Keegi räägib kellegagi. Jälle mingi valeühendus. Hääl tundus millegipärast tuttav.

Kelly tundis, et ei sobi pealt kuulata võõraid jutte, kuid midagi sundis teda toru mitte hargile panema… See oli tema nimi, mida üks rääkijatest tarvitas. Kas tõesti… Jah, tundus nagu oleks see olnud ühe tuttava hääl. Tundus et üks oli Salli-tädi ja teine vist tädi Laine.

"…Kuuled sa mind ikka või? Noh tead ju küll teda… Sihuke pruunis kleidis tüdruk, käib hästi uhkelt ringi… Nüüd on hakanud ringi hulkuma selle Jaanusega. Vana lits sihuke!"

"Jaa! Ja mis ta ema veel on!! Ega käbi kännust kaugele ei kuku!" "Just! Seda minagi. Pealegi on ta veel ka varas. Ta on oma tädi tagant kolmel korral raha virutanud."

"Tõsi ka või?! Heldene aeg!"

"Ligi pool tuhat krooni tuleb ära."

"Oh issake!"

Ja nüüd olid nad selle Jaanusega veel pealinnas. Magasivad koos ühes voodis ja muudkui seksivad. Üks lakkus teise…"

"Oh õudust küll! Ei oleks mina seda uskunud. Pealt näha küll vaga ja vaikne tüdruk, aga kui selja keerad…"

"Jaa-ja! Nüüd on ta veel rase ka pealekauba. Seepärast ta viimane kord sinna kiriku noortetundi ei tulnudki. Eks patt ei kannata ju valgust!"

"Oh õudust küll, mida kõik minu vanad kõrvad veel kuulma peavad…!"

"Mida ma teile teinud olen?!" hüüdis Kelly nende jutule vahele. Telefonitorus jäi vaikseks.

Ðokeerituna ja jõuetuna asetas Kelly toru hargile. Hinges lõikas nagu terava veritseva noaga valutava haava. Tundus nagu ta oleks neelanud okastraati, teravat ja roostest… Silmad valgusid täis pisaraid.

"Kuidas nad küll võivad sedasi!" mõtles ta. "Mille eest nad mind taga räägivad? Mida ma neile teinud olen?!"

Pisarad voolasid suurte piiskadena mööda põski alla, moodustades nendest märja teeraja armsatele põskedele. Miks peab olema elu nii karm. Miks pöörab saatus talle selja, kui ta on leidnud oma elu kallima. Kallima, keda oled hakanud armastama. Miks küll inimesed viltu vaatavad?! Kui maailmanoored midagi teevad, pole midagi, aga kui mina leian kedagi ja kellegagi sõbrustama hakkan, süüakse juttudega hing seest ära…

Viimases jõus nuttu tagasi hoides valis ta veel kord Jaanuse numbrit. Seekord telefon kutsus. Läks veel aega mõni hetk ja torust kostis tema oma Jaanuse hääl. Läbi nutu suutis ta vaevu midagi segast pomiseda ja hakkas siis nutma. Torust kostis veel pikalt Jaanuse häält ja lõpuks hääl vaikis…

Kelly viskus voodile, peites pea patja ja tema õblukesed õlad värisesid nutust. Valu hinges muutus pisaraiks ja maalis padjapüürile lilleõisi. Võib-olla olid need õied Murtudsüdamed, ei tea… Võib-olla aga kurbusehelmed…

Kelly tõstis pea padjalt alles siis, kui kuulis uksekella helinat. Nutust värisedes ja pisaraid pühkides läks ta ust avama.

Jaanus kohkus pisut, kui Kelly talle ust avas. Nägu pisarais, silmad nutetud, leidis ta Kelly oma kaisust. Tugevasti teda oma rinna vastu surudes püüdis ta teda lohutada. Kelly pehme piht vappus nutuhoogude all. Jaanus silitas tema armsaid jasmiinilõhnalisi juukseid. Ainsaks lauseks Kelly suust oli vaid palve:

"…Sõidame siit kuhugi ära. Ma ei taha siin olla."

Auto peatus vana mõisa väravas. Nad astusid välja õhtu jahedasse vilusse. Jätnud masina pargi serva, astusid nad igipõlisesse rohelusse. Kelly ei nutnud enam. Teel rääkis ta Jaanusele kõigest, mida tema väike süda pidi kannatama. Hellalt toetas Jaanus oma tugeva käe ümber tema keha. Koos teineteise vastu liibudes kahlasid nad läbi hilisõhtuse rohumaa vanade tammede poole. Jaanus tundis südames suurt kurbust. Kaua oli ta otsinud omale sobivat kaaslast ja nüüd lõpuks, kui oli ta leidnud, hakkas tulema teele ette takistusi.

Jah, mu tädi ütles ikka, et vanakuri tallab ära seitse paari pastlaid, enne kui kaks teineteist armastavat inimest paari lähevad."

"Mina ei jäta sind ealeski maha!" ütles Jaanus, Kellyl ümbert kinni võttes. Nad seisid vana tamme all. Siin oli tegelikult isegi kaks tamme.

"Vaata kuidas need puud teineteist armastavad. Sadu aastaid seisavad siin kõrvuti, teineteist okstega emmates, teineteist juurtega süleledes. Aasta aasta järel olles toeks, kandes üheskoos samu raskusi ja katsumusi. Sama kindel kui meie armastus. Nii nagu need kaks on koos, ikka ja igavesti!”

Kellyl oli nii hea ja turvaline olla. Ehkki teised kõik vastu olid ja saatuski takistusi teeb, ei suuda siiski mittemiski takistada nende armastust. Ei takista vallid, ei takista kraav… Need laulusõnad olid talle veel ainsamaks julgustuseks. Ja tema südamesopis põlev armastus oli tunnistuseks, et ta on siiski õigel teel. Jaanus oli loodud temale ja tema Jaanusele. Isegi tuttavad ütlesid seda, märkides ära nende sarnasust teineteisega. Pikalt ja sügavalt vaatasid nad teineteisele silma. Pikalt ja igavesti hoidsid nad embuses teineteist, kartes hetkekski lahti lasta, kartes enam mitte kohtuda. Kaks noort südant hoidsid endid teineteise süles nii nagu ka need kaks tamme, ustavalt ja jäädavalt…

Päike oli valgunud juba metsade ja linnamajade taha, kui auto keeras videviku hämaruses alla garaaţide juurde. Valgusvihk valgustas kruusast teed. Veeloikudest peegeldus valgust garaaţiustele.

Neljas, viies, kuues… Peatunud ühe boksi ukse ees, väljus Jaanus ja avas väravad. Veel pisut sõitmist ja raudsuksu leidiski oma kodu raudbetoonist kanaliga garaaţitallist. Jaanus sulges ukse ja istus veel autosse.

"Kas lähme koju?"

Kelly istus kerratõmbunult pimedas masinas. Juuksed valgusid alla õlgadele, hall jope paistis pimedas mustana.

“Ärme mine veel! Oleme veel natuke aega siin! Ma ei tahaks veel koju minna.”

Jaanus istus Kelly kõrvale. Tema silmades helendas tuluke gabariiditulede nõrgast valgusest. Pimedas näisid need kaunid silmad nii salapärasena ja kütkestavatena. Jaanus võttis õrnalt ta ümbert kinni ja embas teda. Kelly käed olid külmad Jaanuse omad aga soojad.

"Mul on nii külm. Võta mind oma kaissu!"

Jaanus pani auto käima soojendas sisse. Sõnatult võttis ta Kelly oma embusse nagu katab linnuema oma poegi. Silitades pehmeid siidjaid kiharaid unustas ta kõik muu enda ümber.

Tundus, et nad olid taas Piusa jõe ääres laagris. Seekord aga ainult tema Kellyga ja Kelly temaga. Nad istuvad kuupaistel Härma müüri juures murul ja hoiavad teineteisel tugevalt ümbert kinni. Täiskuu valgustab kõrget liivaseina oma hõbedase helgiga. Jõgi kohiseb oma vaikses mühas. Kusagil kaugemal laksutab ööbik oma oodi. On vaid nemad kaks ja pehme troopika. Ümberringi siristavad ritsikad ja neil on nii hea olla. Nad joobuvad armastusest. Kuupaistes lendavad ööliblikad puudutavad möödudes Kelly pehmeid õlgu, mis on sama pehmed nagu ta juuksedki. Oh las ma upun su kiharatesse ja saan joobuda sinu armastuses! Veel pisut! Veel hetke luba hoida sinu sulgpehmet pihta mu kaisus. Enne kui lõpeb öö. Enne kui saan teada, et see ei olnudki sina. Vala mind üle oma suudlustega, et ma ei saaks su järele igatsedes öösel und ning põleksin armastusest su vastu igavesti. Suudle mind! Suudle mind kirglikult, mu arm! Armastame veel pisut! Enne kui katkeb see õhkõrn härmalõng ja katken pimedusse… Katken pimedusse… Katken pimedusse…

Sammude müdin katkestas öövaikuse. Kostus raksatus ja uksed rebiti valla. Suits tõusis kõrgele õhku.

“Mis lahti?”

“Tule aita. Ruttu. Keegi on unustanud auto käima!!”

“Põrguvärk! Autos on kaks inimest. Aita mind!”

Auto uksed rebiti lahti. Öövalvur ja politseinik kiskusid köhides

Autost välja kaht noort inimest.

“Ruttu! Muidu lämbume.”

Nõjatanud tüdruku vastu auto kapotti, kobas politseinik ta kaelust.

Vaevutundvalt aimas ta veel nõrgalt löövat pulssi.

“Jumal tänatud, elab veel. Kuidas teine on?”

“Hilja!”

“Kiiresti haiglasse!”

Politseiauto pööras ringi ja kiirustades ruttas mööda öötühje tänavaid ambulatooriumi poole. Tuledevihk hüples teel üles-alla, pritsides loike kahele poole ja jättes tuuleklaasile märgi pritsmeid. Klaasipühkijad vehkisid tuliselt edasi-tagasi, püüdes vähegi nähtavust parandada.

"Siin 012! Siin 012! Hädajuhtum!"

"Kuuleme!"

"Noor tütarlaps, aastaid umbes 16, vingumürgitusega. Seada haiglas valmis elustusrühm…"

Öövaht püüdis tagajärjetult teha tüdrukule kunstlikku hingamist. Urisedes ja kummide vilisedes kihutas auto haigla ette. Valgetes kitlites õde ja paar arsti jooksid kanderaamiga auto juurde. Ettevaatlikult, aga kiiresti asetasid nad lõtvunud tüdrukukeha kanderaamile ja ruttasid hoonesse.

Öövaht Sven ruttas järgi doktoritele, kes väikest inimkeha kanderaamiga juba elustusosakonna poole lükkasid. Peas vasardas veel ainuke mõte - jääks ta vaid elama.

Kuid mida saabki vaid teha tema, jõuetu lihtsurelik inimene, kui toonelamees vikatit hoides uksele koputab…

Kelly lamas kanderaamil, mis liikus kiiresti mööda pikki koridore. Mida teadiski tema enam sellest. Tema jäi Jaanusega unistades tollele kuupaistesele jõenurmele imetlema öövaikust…

Pikad minutid möödusid oodates. Öövaht ootas koridoris närviliselt edasi tagasi sammudes. Oli see nüüd seitsmes või kaheksas suits… Käed värisesid, kui ta tahtis uut sigaretti pakist võtta. Kusagilt kostsid sammud ja suits kadus koos pakiga tükkis tasku. Koridori mööda tuli jõuetuna ja väsinuna elustusosakonna doktor.

Halba aimates astus mees talle vastu nagu tahtes pärida, ent sõnad ei tulnud suust kuidagi välja…

Doktor pani talle käe õlale ja konstateeris fakti, mis on sama vana nagu ka pattulangenud inimühiskond…

Vaikses rahus lebasid kaks värsket hauakääbast teineteise kõrval loojuva õhtupäikese kullas. Ühisele hauaplaadile olid graveeritud sõnad Pühakirjast:

"Mina olen ülestõusmine ja elu."

Nende läheduses seisid toominga kõrval kaks inimest. Need olid murest murtud Kelly isa ja ema. Oli väga valus; et nad pidid saama kokku siin - oma tütre kalmul.

Isa tõstis ema väriseva käe ja arglikult võttis emal ümbert kinni. Lein oli pannud neid kumbagi mõtlema elu jäävuse üle. Jäänud oli neile veel see viimne, pisike Leeni, kes koju jäi.

"Kui võiks...alustame uuesti otsast peale... Kui sa suudad veel mulle andestada...!"

Tummalt kallistasid nad veel teineteist ja lahkusid kahe noore viimselt puhkepaigalt.

Siia jäid vaid Kelly ja Jaanus. Ehkki elu neid kaht noort ei taht kokku lasta, said nad ometigi igaveseks teineteise rüppe. Kuni selle päevani, mil koidab igaviku hommik ja need kaks teineteist armastavat südant saavad tõusta kadumatutena ja armastada teineteist jäädavalt, ikka ja igavesti läbi igaviku aegade. Seni aga keerutas nende kohal sügistuul pudedat lehekulda. Ajaratas veeres omasoodu ja maailm elas edasi oma idapäist elu nagu tuhanded aastad varemgi. Kaks noort hinge kadusid kaugele Jumalikku igavikku, kaks nime kirjutati liivale lainete uhtuda, kaks elu kustutati ühes armastuseloos…