Aleksander Salov oli uus kristlane. Ta oli äsja Zaokskis lõpetanud pastoritele korraldatud kolmekuulise intensiivkursuse ja oli tagasiteel rongiga koju. Ta soovis kahe päeva pikkuse rongisõidu ajal rääkida inimestele Jumalast. Kuid keegi ei paistnud huvitatud olema. Pettunult pöördus ta oma kohale tagasi ja palvetas, et Jumal ärataks reisijates huvi.
Ootamatud reisijad
Järgmises peatuses tuli rongile hulk mehi. Kohe kui rong hakkas liikuma, lukustasid nad uksed ja ütlesid inimestele: "No nii, me tahame kõik teie kulla, hõbeda ja rahad." Aleksander nägi, et mehed olid relvastatud. Vastupanu oli mõttetu.
Röövlid kõndisid piki koridori ja kogusid reisijate väärisesemed riidest kotti. Suurim osa reisijatest olid vanad naised ja lapsed, kelledest mõned hakkasid nutma. Kui röövlid jõudsid Aleksanderi juurde, nad peatusid. Aleksander ei olnud samasugune nagu teised reisijad. Ta oli atleetlik ja kartmatu väljanägemisega. Ehkki röövlid seda ei teadnud, oli ta kuulunud ka kord Vene mafiasse.
Aleksandril kästi poetada väärisesemed kotti. Kui ta seda tegi, nägid röövlid tema kella. "Ilus kell," lausus kotti hoidev röövel. "Pane see kotti." Aleksander tegi nii. "Ilus lips," sõnas röövel kiuslikult. Aleksander võttis ka lipsu kaelast ja pistis kotti. Siis nägi röövel kõrvalistmel Piiblit. "Ilus raamat." Aleksander asetas oma käe selle peale, kuid ei tõstnud seda üles.
Ära seda puutu
"Ära seda raamatut puutu," ütles Aleksander kindlalt, vaadates röövli maskis näkku.
"Oled sina alles julge! Ära unusta, et meil on relvad!" sõnas röövel. "Kas see raamat on sinu elu väärt?" Bande juht kuulis sõnavahetust ja tuli vaatama, milles asi. Ka teised röövlid tulid kuulama.
"Ma olen pastor," vastas Aleksander rahulikult. "Ja see ei ole mistahes raamat, vaid Piibel. Räägin selle abil inimestele elavast Jumalast. Ma ei karda teid, sest Jumal hoolitseb minu eest. Ta hoolitseb ka teie eest."
Osa röövlitest naeris Aleksandri üle, kuid tema otsusekindlus avas ukse küsimustele. Aleksander hakkas rääkima Piiblist, kuidas Jumal hoolitseb oma laste eest ja kaitseb neid häda hetkel. Osa pättidest pilkasid teda, osa aga kuulas. Bande juht oli kummaliselt vaikne. Äkki märkas üks röövlitest, et rong aeglustab kiirust.
"Läheb kiireks," sõnas ta. "Rong on kohe jaamas, me peame jalga laskma!" Kuid bande juht ei liigutanudki.
"Me ei ole jutlustajad nagu sina," ütles ta. "Kuid me peame su sõnad meeles." Samal ajal kui üks röövel avas vaguni ust, ütles juht midagi teistele. Röövlid pöördusid tagasi reisijate poole ja läksid veel kord kõndima piki koridori. Kas nad tapavad Aleksandri? Või ehk kõik reisijad?
Üllatus
Röövlit pistsid käed taskutesse, kuid ei võtnud sealt välja mitte relvi vaid hoopis äsja röövitud kelli, ehteid ja raha. Jahmunult vaatasid reisijad, kuidas röövlid tühjendasid oma taskud ja panid saagi tühjale pingile. Kui rong peatus, avasid nad ukse ja kadusid pimedusse.
Reisijad ei liigutanudki endid paigast. Hetke pärast läks rong taas liikvele.
"Miks röövlid ei viinud meie vara minema?" küsis keegi.
"Miks nad sind kuulasid? Kes sa oled?" küsis teine.
"Mida sa neile ütlesid?" päris kaugemal istuv reisija.
Aleksander taipas, et nüüd olid inimesed valmis kuulama tema tunnistust. Järgnevate tundide jooksul vastas ta nende küsimustele, rääkis oma usust ja Jumala hoolitsusest. Mõned reisijad tulid esitama isiklikumaid küsimusi. Üks soovis kuulda Jeesuse teisest tagasitulekust, teine surnute olukorrast ja üks küsis, miks maailmas oli nii palju kannatusi.
Enne kui rong saabus Aleksandri kodulinna, olid peaaegu kõik reisijad saanud võimaluse vestelda Aleksandriga. Paljud tahtsid õppida rohkem Jumalat tundma ja mõned palusid piibliuurimist. Aleksander palvetas koos soovijatega ja lohutas neid, kes olid röövimisest šokeeritud.
Aleksander hoolitses ka selle eest, et röövitud vara tagastati õigetele omanikele. Mis puutub aga Aleksandrit ennast, siis Jumala kuningriiki päästetud kallid vääriskivid on palju väärtuslikumad kui kogu tema maine vara.

Jobir Ishakov sirgus Nõukogude Liitu kuulunud Uzbekistani vabariigis. Kultuuriliselt taustalt oli Jobiri pere muslimid, kuid nõukogude koolisüsteemi tulemusena pidas Jobir ennast ateistiks. Ühel päeval nägi Jobir televiisorist Jeesusest rääkivat filmi, mis liigutas teda väga ja äratas soovi õppida juurde sellest hiilgavast õpetlasest.
Üllatav paljastus
Jobir töötas kalli hotelli baaris. Ühel päeval enne baari avamist astus tema poolt läbi hotelli pianist. Eduard oli vanem mees, lahke, viisakas ja tagasihoidlik. Meeste vestlus läks ka usu peale. Peagi oli aeg tööd alustada ja Eduard küsis, kas nad võiksid teinekordki vestelda.
Järgmisel päeval tõi Eduard talle Uue testamendi. Jobir rõõmustas ja hakkas seda kohe lugema. Pärast seda astus Eduard sageli baarist läbi teed jooma ja usust vestlema. Meestest said sõbrad ja sageli läksid nad koos töölt koju.
"Aastaid tagasi olin ma vangis," ütles Eduard ühel ööl. Vanglas oli ta kohanud kristlast, kes oli seal selle eest, et ei soovinud oma usust loobuda. Meest koheldi halvasti. Tal tuli olla kolm kuud ilma akendeta ja valguseta üksikkongis, kus polnud midagi muud peale ämbri. Tavaliselt haigestusid vangid seal tuberkuloosi, kuid see kristlane püsis tervena. Ja mis veelgi imelisem, ta oli rõõmus ega hädaldanud üldsegi.
Eduard küsis, kuidas ta oli kolm kuud eraldatuses ihu ja hingega vastu pidanud. Mees vastas: "Ma ei olnud üksi. Püha Vaim oli koos minuga igal päeval." Eduard küsis, kuidas saadakse kristlaseks ja mees hakkas talle õpetama Piibli tõdesid. Vabanedes leidis Eduard kristlaste grupi ja lasi end ristida. Siis aga Eduard ohkas ja ütles, et on kaotanud oma esimese armastuse ja lõpetanud kirikus käimise.
Pelgalt juhus?
Ühel päeval tuli hotelli ehitusettevõtja, et hinnata baari põranda parandamist. Üks meestest tundis eduardi ja too tutvustas teda Jobirile. Enne kui remonditööd olid tehtud, kutsus mees Eduardi ja Jobiri laupäeval kirikusse.
Jobir tahtis väga minna, kuid Eduard kõhkles. Lõpuks leppisid nad kokku, et kohtuvad kirikus. Kuid kui Jobir saabus, polnud Eduardi veel kohal. Kuna Jobir polnud kunagi kristlikus kirikus käinud, otsustas ta tagasi koju pöörduda.
"Miks sa hommikul kirikusse ei tulnud?" küsis Jobir Eduardilt õhtul tööl olles. Eduard palus vabandust ja üritas jututeemat vahetada, kuid Jobir mõjutas teda lubama, et ta tuleb järgmisel laupäeval. Kuid seegi kord polnud Eduardi näha ja Jobir otsustas minna kirikusse üksi.
Kirikus sees nägi Jobir meest, kes oli baari põranda ära parandanud. Ta kallistas teda tervituseks ja tutvustas teda kogudusele. Jobir tundis end kohe koduselt.
Uus elu
Tavaliselt tuli Jobir töölt koju kella kahe aeg öösel ja magas enamasti poole päevani. Kui ta laupäeval varakult tõusis, küsis ta naine temalt: "Kuhu sa lähed?"
"Kirikusse," vastas mees. Naine oli vastusest šokeeritud, kuid ei saanud nuriseda. Ta oli märganud, et Jobir oli muutumas paremaks inimeseks. Ühel laupäeval tulid Jobiri sugulased neile külla ja märkasid, et Jobiri polnud kodus. "Kus su isa on?" küsis Jobiri vend pere pisipojalt.
"Kirikus," vastas poiss asjalikult.
"Mida ta seal teeb?" küsis üllatunud onu.
"Laulab, palvetab ja kuulab," sõnas poiss rõõmsalt onu uudishimu rahuldamiseks. Nii tuli saladus välja. Kui Jobir pöördus tagasi koju, pommitati teda küsimustega usu kohta. Jobir püüdis selgitada, kuid asjata. Lõpuks ütles tema õde: "Temast on tulnud parem abikaasa, parem vend ja parem poeg. Ta on jätnud maha suitsetamise ja muutnud oma elu. Mida te veel kaebate?"
Jobirile pakuti võimalust õppida Zaokski teoloogilises seminaris. Ta elatab oma peret müües vaimulikku kirjandust. Sageli võtab ta kaasa ka oma 3-aastase poja Ishmaeli. Koos on nad müünud rohkem raamatuid kui ükski teine õpilane seminaris.
"Jumal kasutas mu sõpra Eduardi, et juhtida mind kogudusse," sõnas Jobir. "Nüüd palvetan, et Eduard leiaks tee tagasi tõe juurde."

Katarina Antonjuk õppis suusatama Siberis. 11-aastasena käis ta juba võistlustel ja 15-aastasena oli ta omas vanuserühmas juba piirkonna murdmaasuusatamise meister. Koos oma rühmaga osales ta võistlustel Venemaa eri paigus. Treenerid märkasid tema andekust ja õhutasid teda siirduma spordikooli, kus ta saaks koolivälisel ajal rohkem harjutada. Ta kolis oma pere juurest Valgevenesse ja alustas õpinguid spordikolledžis. Ta liitus Valgevene suusakoondisega, võitus oma vanuserühma võistlusi ja sai kutse osalemiseks 1998 aasta taliolümpiamängudele.
Siis aga juhtus midagi, mis muutis tema elu.
"Kohtasin Ira-nimelist tüdrukut," sõnas Katarina. "Ühel päeval nägin teda Piiblit lugemas. Ta pakkus ka mulle vaimulikku kirjandust, kuid keeldusin üteldes, et ma ei vaja religiooni. See aasta oli mu suusatajakarjääri parim. Treener nõudis mult siiski liiga palju ja ma väsisin. Järgmisel aastal läks mul halvasti. Vajasin uut treenerit ja Ira treener kutsus mind oma rühma. Ira ja mina elasime sel aastal samas toas ja ma nägin sageli teda Piiblit lugemas.
Jõulupuhkuseks kutsus ta mind külla oma koju. Seal tahtis ta minna vaimulikule koosolekule ja kutsus mindki kaasa. Ei saanud keelduda. Hämmastusin nähes, et kultuurimajja tuli nii palju inimesi -- vaimulikule koosolekule! Koosolekutel huvitusin religioonist ja soovisin õppida rohkem Jumalast. Vestlesime Iraga tundide kaupa ja seekord ma ei keeldunud, kui ta pakkus mulle Piiblit ja muud vaimulikku kirjandust.
Raamatute vahendusel hakkas Jumal vormima mu seisukohti ja väärtushinnanguid. Tajusin, et Piibel ei olnud kogu muistendeid, vaid hoopis elav ja tõeline raamat tõest. Rääkisin oma õpitud asjadest ka mõnedele teistele suusasõpradele ja soovitasin neil minna linna adventkirikusse, ehkki ma ise ei olnud seal veel kordagi käinud! Pärast suusahooaega jäin linna ja hakkasin käima adventkirikus. Sealt leidsin kaks tüdrukut, keda olin kirikusse kutsunud. Nemad olid seal käinud juba mitu nädalat! Hiljem kevadel ühte neis ja mind ristiti."
Vastuseis
"Emal ei olnud hea meel kui ta kuulis, et olen liitunud väikese kristliku grupiga millest ta ei teadnud suurt midagi. Läksin koju ja püüdsin talle oma usust rääkida, kuid ta ei soovinud kuulata. Kuid vanaema kuulas ja aasta pärast hakkas ta pidama hingamispäeva. Hiljem huvitus emagi ja eelmisel aastal ristiti neid mõlemaid!
Isa pole ma näinud kolm aastat. Siis aga tuli ta mind vaatama Zaokskisse, kus ma õpin, ning õpetajad ja õpilased avaldasid talle sügavat muljet. Andsin talle mitmeid raamatuid lugeda. Ta rääkis, et luges neist kolme ja ka tema uus naine on neid lugenud.
Hingamispäevaprobleem
Mulle pakuti lepingut olümpiamängudeks valmistumiseks. Enne kui lepingule alla kirjutasin, ütlesid treenerid, et mul tuleb valida spordi ja usu vahel. Palvetasin koos sõpradega asja pärast kogu õhtu ja järgmisel päeval ütlesin treenerile, et ma ei saa panna sporti oma usust kõrgemale. Treenerid olid mu otsuse tõttu üllatunud, kuid soovisid siiski mind oma koondisesse ning lubasid laupäevad vabaks. Rõõmsana kirjutasin lepingule alla. Esimeste kuude jooksul treenerid pidasid oma lubadust, kuid olümpiamängude lähenedes olukord muutus. Üha tähtsamaid võistlusi sattus hingamispäevale. Tundsin süümepiinu pettes Jumalat, kuid kui ma ei võistelnud, süüdistati mind kodumaa petmises.
Kui saabusime olümpiamängudele, märkasin oma rõõmuks, et laupäevaks ei olnud võistlusi. Liitusin olümpiakülas kogunevate usklikest sportlaste grupiga. Tunnistasime oma usust teistele sportlastele ja julgustasime neid tutvuma Jumalaga.
Veel valikuid
Soovisin pärast olümpiamänge spordist loobuda, kuid treenerid ahvatlesid mind jääma ning lubasid head palka, mugavustega korterit ja palju teisi eeliseid. Võitlus oli raske, kuid ma palvetasin koos oma sõpradega asja pärast. Tajusin, et kui kaotan sideme Jumalaga, ei suudaks seda asendada mingid maised rikkused. Kui otsustasin usaldada Jumalat, täitis mu hinge rahu. Seda ei vahetaks ma millegi vastu!
Nüüd õpin ma Zaokskis adventseminaris ja pean sidet kristlastest sportlaste ühendusega. Olen käinud koos ühenduse teiste liikmetega mitmetel suurtel spordiüritustel tunnistamas oma usust teistele sportlastele. Jumal on avanud mulle suurepäraseid uksi selles töös!"

Aleksei Salnikov südis lenduriks. Tema isa, sõjaväelendur ja õhujõudude ohvitser, võttis teda sageli kaasa sõjalennuki juhikabiini. Isa soovis, et poeg käiks tema jälgedes ning see sobis Alekseile väga. Aleksei käis sõjakoolis, kus ta sooritas oma esimese langevarjuhüppe 14-aastasena ning esimest korda lendas ta üksinda 15-aastasena.
Lenda koos Jumalaga
Alekseil oli palju sõpru, kuid elu tundus siiski tühisena. Ta oli kuulnud sageli, kuidas lendurid üksteisele soovisid: "Lenda koos Jumalaga" ja ta mõtles, milline osa on tema elus Jumalal. Ühel päeval sai ta turul kutse vaimulikule koosolekule.
Juba esimesel koosolekul taipas Aleksei, et on leidnud selle mida otsis. Sõjakoolis oli ta õppinud, et kui kord oled otsustanud, tuleb otsusest kinni pidada. Koosolekuteseeria jooksul tegi Aleksei kogu südamest otsuse Kristuse poole.
Pastor ja koguduse liikmed toetasid Alekseid ja aitasid tal vastu võtta uusi väljakutseid. Hingamispäeva pidamine armees saab olema väga raske.
Sõjaväelase elukutsest loobumine oli siiski veelgi raskem. Aleksei oli kirjutanud alla riiklikule lepingule, kus riik maksis kinni tema koolituskulud kui tema teenib pärast kooli 6 aastat armees. Kui Aleksei rikuks lepingut, tuleks tal õppemaks riigile tagasi maksta. Seda aga ta ei suudaks teha mitte kuidagi.
Puhkusel kodus
Varsti pärast ristimist läks ta koju puhkusele. Vanemad hakkasid pärima tema usu kohta. Isa kartis, et poeg jätab sõjakooli pooleli, kuid Aleksei kinnitas, et seda ta ei tee. Mida rohkem Aleksei tuleviku pärast palvetas, seda veendunumaks ta muutus, et adventistina ei saa ta minna armee teenistusse. Ta palus Jumalalt tupikust väljapääsemiseks juhtimist.
Ootamatu ilmutus
Mõni nädal enne kooli lõppemist kuulis Aleksei kooli tulnud armee komandörilt, et armee isikkoosseisu vähendamise tõttu ei ole kõigile uutele lenduritele tööd. Teised õpilased olid pettunud ja vihased, kuid aleksei rõõmustas. Jumal oli andnud talle väljapääsutee. Riik oli lepingut rikkunud ning temal ei tule oma õpingute eest maksta.
Kui Aleksei läks koju uudisest teatama, pakkus isa võimalust kasutada oma mõjuvõimu lenduri koha saamiseks temale. Aleksei ei ütelnud midagi, sest ta ei tahtnud isale pettumust valmistada. Kuid ta palvetas, et Jumal sekkuks asjade käiku ning isal ei õnnestunud kõigist pingutustest hoolimata talle töökohta armees saada.
Seminari
Peale Aleksei kooli lõpetamist pakkus keegi talle, et ta läheks Zaokski teoloogilisse seminari õppima sõnakuulutajaks. Alekseile see mõte meeldis, kuid tal ei olnud raha ning ka vanemad ei soovinud teda toetada. Kuidas ta hakkama saaks? Aleksei otsustas minna küsima nõu pastorilt, kes teda oli ristinud. Kui ta helistas pastori maja uksekella, avas viimane ukse ja lausus: "Sa tuled nagu vastusena minu palvele! Olen palvetanud, et Jumal su siia saadaks! Meie tööpiirkond soovib maksta osa sinu koolimaksust Zaokski seminaris." See uudis oli samaaegselt ka vastus Aleksei palvetele. Nüüd suudab ta õppida ja valmistuda Jumala tööle.
Isa soovib, et ka noorem vend hakkaks sõduriks, kuid too keeldus. Vend pooldas Aleksei otsust hakata sõnakuulutajaks, ehkki ta pole ennast veel täiesti Kristusele andnud. Aleksei palvetab, et Jumal hoiaks tema 14-aastast venda maailma mõjutuste eest.
Kui Aleksei käib kodus, küsib isa ka tema õpingute kohta, kui nad töötavad pere aias või parandavad maja. Ka ema on hakanud kirikus käima. Aleksei vestleb ka noorema vennaga ja julgustab teda püsima õigel teel.
Aleksei on innustunud elu eest etapist. Ta ei tea mida tulevik toob, kuid ta teab, kelle käes see on.

Aleksei innustus spordist juba lapsena. Umbes kümneaastaselt hakkas ta maadlema. Varsti teadis ta, et tahab saada maadlustreeneriks ning hakkas selle nimel kõvasti pingutama, et saada oma ala parimaks. Ta võttis maadlustunde ja uuris karated. Kui ta oli juba teismeline, palus karatetreener teda omale abiliseks. Õhinaga oli Aleksei treeneri pakkumisega nõus.
Vaimulike juurte otsimine
Aleksei polnud saanud kodus vaimulikku kasvatust. Karateõpetaja pakkus õpetada budismi ning koollivend andis raamatu, mis rääkis teisest idamaisest usust. Kahe aasta jooksul uuris ta religioone osana oma treeningutest. Ta oli kindel hinge rändamisest.
Aleksei hakkas koos oma sõbraga õpetama 8-15 aastastele poistele vene maadlust. Kui ta kuulis skautlusest, võtsid nad programmi ka matkamise, ellujäämisoskuste õppimise ja rahvakunsti. Peagi oli nende klubi tunnustatud erilise noorteorganisatsioonina.
Uusi mõtteid, uus usk
Ühel päeval märkas aleksei kuulutust, kus reklaamiti evangeelseid koosolekuid. Ta ei teadnud kristlusest eriti midagi. Ehkki ta ei uurinud enam idamaiseid religioone, huvitas teda ühe koosoleku pealkiri: "Mis juhtub kui inimene sureb?" Aleksei otsustas minna kuulama, mida kristlased räägivad hinge rändamisest ja surematusest.
Kõne andis talle uut mõtlemisainet ja ta otsustas minna ka teistele koosolekutele. Ta hämmastus märgates, kui vähe ta teadis, kuid imestas ka selle üle, kuivõrd kergesti arusaadavad olid need kõned. Ta hakkas uusi põhimõtteid ka kohe ellu rakendama.
Tema ema ei olnud kõigist tema uutest mõtetest kuigi vaimustatud. Nagu näiteks sellest, et ta ei tahtnud enam süüa kõiki toite. Kuid kui ema nägi poja elus toimunud muutust, andis ta lõpuks oma õnnistuse ja Aleksei ristiti.
Kuidas sa valid?
Aleksei jätkas tööd noorte spordiprogrammiga. Kui ta rääkis oma uuest usust ühele sõbrale, lausus too: "Sa räägid kristlikest põhimõtetest kuid õpetad siiski noori olema agressiivsed. Kuidas sinu usk Jeesusesse ja su töö omavahel kokku sobivad?"
See pani Aleksei mõtlema. Ta küsis nõu asja kohta oma pastorilt, kuid too ei andnud otsest vastust. "Sa pead tegema ise otsuse sellel alusel, mida Jumal sulle ilmutab."
Mitu kuud hiljem kohtas Aleksei adventpastorit, kes oli olnud elukutseline maadleja. Nad vestlesid ja palvetasid tunde ning lõpuks otsustas Aleksei lõpetada maadlemise. Otsus oli raske, sest sport oli etendanud suurt osa tema elus. Lisaks sellele otsustas ta skautlusest loobuda.
Nüüd oli Alekseil palju vaba aega ja ta otsustas luua oma kodukoguduse juurde rajaleidjate klubi. Ta polnud kuulnud rajaleidjatest, sest venemaal neid veel ei olnud. Kahel suvel viis ta noori laagrimatkadele piirkondadesse, kus ei olnud veel adventiste. Lapsed ja noored käisid ukselt uksele rääkimas oma usust. Lisaks sellele aitasid nad kartuleid maha panna, aedu parandada ja teha muidki töid.
Koolipinki
Aleksei soovis hankida kirjandust ja käis adventistide kirjastuses Zaokskis. Reisi ajal elas ta adventistide seminarihoones, vestles õpetajate ja õpilastega ning otsustas pöörduda tagasi koolipinki. Aga kust saada raha? Tal polnud julgust seda omalt piirkonnalt ja koguduselt paluda ja nii küsis ta laenu oma endiselt ülemuselt. Oma üllatuseks kinkis boss talle raha esimese aasta õppekuludeks. Tema endine karateõpetaja, kes oli õpetanud talle budismi, maksis kinni järgmise aasta õppekulud.
Aleksei esimese õppeaasta ajal alustati Venemaal rajaleidjate liikumist ja tema asutas Zaokski perede lastele rajaleidjate klubi. Suvepuhkuse ajal viis ta koos oma kolme sõbraga rajaleidjad ja grupi koolinoori seminarist 7 km kaugusele külla telklaagrisse. Seal käisid nad kodudes laulmas, jagamas kirjandust ja tunnistamas oma usust. Need noored on jagunenud väikesteks gruppideks, kes käivad kolmes eri külas pidamas piiblitunde huvitunuile. Kaks korda nädalas käib Aleksei külades rääkimas oma usust. Ta kuulab inimeste muresid, palvetab koos nendega ja koguni laulab neile.
Ta saab hakkama nii vanade kui ka noortega. Ta soovib ühendada need kaks rühma üheks ja viia Jumala armastust sinna, kus seda veel ei tunta.

Nazim oli pärit Aserbaidžaanist, muslimivabariigist, mis kuulus Nõukogude Liitu. Ehkki tema vanemad ei praktiseerinud usku aktiivselt, õpetas isa teda siiski Allahit paluma.
Muutus plaanidesse
Nazim tahtis hakata detektiiviks, kuid vanematel olit teised plaanid. Nad soovisid et ta õpiks juurat ja töötaks kuskil linna edukas õigusbüroos. Nazimi perel oli suhteid ja talle pakuti töökohta juba enne kui ta õpingud lõpetas.
Ühel õhtul töölt koju minnes märkas ta, et õigusbüroo lähedal oleva koosolekusaali juures oli hulganisti noori. Ta läks vaatama, mis seal toimub ja leidis, et oli sattunud evangeelsele koosolekule. Kõne ei pakkunud talle huvi, kuid esitatud teaduslik film oli köitev. Ta käis ka koosolekuteseeria teistel kordadel filme vaatamas.
Möödus kolm aastat, mille ajal tal polnud mingit kontakti kristlastega. Siis kohtas ta noort naist, kes oli käinud samadel koosolekutel. Nad said sõpradeks ja tüdruk kutsus teda kirikusse. Ta läks, sest tüdruk meeldis talle ning ta sai koguduse noortest endale hulga sõpru.
Uppumisoht
Ühel kaunil keskpäeval oli Nazim koos mõnede koguduse noortega ujumisretkel Kaspia mere ääres. Nad olid rannast kaugele ujunud kui korraga pühkis torm neist üle. Noored ujusid ranna poole, kuid Nazim märkas, et tema jõud saab otsa. Ta arvas et upub ja palus kiiresti Jumalat teda päästa ning lubas hakata sõnakuulutajaks. Jumal andis talle jõudu ja kõik jõudsid ilusti randa.
Nazim ei unustanud oma tõotust, kuid ta ei teadnud kuidas toimida. Kindel oli vaid see, et ta pidi vaimulikult kasvama.
Olles ülikooli lõpetanud, otsustas ta viia ellu oma unistuse detektiivi elukutsest. Ta reisis Moskvasse, kuid kohtas seal algusest peale raskusi. Ta vajas eluamis- ja tööluba, kuid need olid kallid ja neid oli raske saada. Ilma paberiteta saaks ta kas trahvi või pistetaks vanglasse, kui miilits teda kinni peaks. Uute trahvide ja olukorra teravnemise mõjul pakkusid mõned sugulased, et ta võiks abielluda ajutiselt moskvalannast naisega, et vajalikud paberid saada ning hiljem lahutada. Nazim polnud sellega päri. Lõpuks jõudis ta järeldusele, et elamine Moskvas oli liiga raske. Ta pakkis oma asjad ja pöördus tagasi Aserbaidžaani.
Muutusi ja väljakutseid
Nazimi kristlastest sõbrad olid rõõmsad tema tagasituleku pärast ja ta hakkas käima kirikus ning uurima koos nendega Piiblit. Peagi märkas tüdruk, kes õpetas hingamispäevakooli klassi, kuivõrd innukas Nazim oli. Ta pakkus õpetaja kohta Nazimile. Alguses oli pastor vastu, kuna Nazim polnud veel koguduse liige, kuid türuk ütles, et ta on parem õpetaja kui tema. Peagi märkas seda ka pastor.
Nazimi vanemad panid imeks, kuhu nende poeg igal laupäevahommikul läheb. Kui nad lõpuks said teada, kurjustasid nad väga ning püüdsid poega mõjutada kristlust maha jätma. Nad nutsid ja palusid ning kui see ei aidanud, käskisid nad tal laupäeviti kodus olla. Kui lõpuks hakkas pinda käimine liiale minema, kolis Nazim vanavanemate juurde, kes ei küsinud midagi. Poolteise nädala pärast palusid vanemad tal koju tulla. Nad püüdsid siiski pidevalt tema meelt muuta. Lõpuks, olles käinud kirikus, taipasid nad et olid kaotanud.
Nazim ristiti ja ta hakkas õppima Zaokskis teoloogiat. Ka tema vanemad käisid koolis külas ja nende seisukohad kristluse suhtes on hakanud muutuma. Nüüd lepivad nad Nazimi usuga. Tema aga palvetab, et saaks peagi ka pere Jeesuse juurde tuua.

Pavel sündis kurdina. Tema vanemad, kes olid ka kurdid, õpetasid talle viipekeelt ja saatsid ta vaegkuuljate kooli. Kuid Pavel igatses väga oma vanemaid ja koolis tal edu ei olnud. Koolivaheaegadel pääses Pavel vanaema juurde, kes oli usklik naine. Ta vaatas, kuidas tema vanaema põlvitas ikooni ees ja palvetas. Ka tema hakkas igatsema sügavat vaimulikkust. Vanemad ostsid talle ortodoksi palveraamatu ja ta luges palveid hommikuti ja õhtuti. Tema igatsus siiski ie täitunud.
Paveli vanemad leidsid teise kooli, mis oli nende kodulinnale, tulale, lähemal. Nad teadsin, et poiss oli tark ja lootsid, et tal läheb kodule lähemas koolis paremini.
Uus kool
Kool, kuhu Pavel läks, asus väikses Zaokski külas. Ühel päeval ta märkas, et külla ehitatakse uut kooli. Ta sai teada, et see oli Zaokski teoloogiline seminar. Ta naeratas, märgates risti kellatorni tipus ja soovis, et ka tema saaks õppida sellises koolis. Vahest ta õpiks siis tõeliselt armastama ja teenima Jumalat.
Kord märkas Pavel kooli sekretäril rinnas märki, kus oli tekst: "Armastan hingamispäevakooli". Pavel küsis mida see tähendab. Sekretär selgitas, et ta õpib seminaris ja et hingamispäevakool on koosolek, kus uuritakse Piiblit ja õpitakse lisa Jumalast.
"Ma tean Jumalast," vastas Pavel. "Ma palvetan ja oskan isegi Meie-Isa-palvet slaavi kiriku moodi." Noor naine naeratas ja sõnas, et Jumal kuuleb küll igakeelset palvet. Pavel märkas, et Jumal tõepoolest vastas tema palvetele. Ta palus omale Piiblit ja kolme päeva pärast sai ta kingipaki, kus oli Piibel.
Pavel otsis Jumalat paljudest kirikutest. Vanaema hoiatas valeõpetuste eest, kuid Pavel ei teadnud mis oli tõde, mis vale. Keegi tema õpetaja oli vaimuparandaja ja andis Pavelile raamatuid lugeda ning ütles, et temast võib saada sama suur nagu Kristus ise! Võttis kuid aega, enne kui Pavel mõistis et okultism ei olnud Jumalast vaid hoopis saatanast.
Uni
Siis andis Jumal Pavelile une, mis muutis tema elu. Ta jutustab sellest nii: "Seisin inimhulgas. Ka Jeesus oli seal, kuid ma ei pööranud talle tähelepanu. Tundsin, et ei vaja teda. Korraga ümbritses mind pimedus ja keegi pani mu ümber ahelad ja hakkas kiskuma põrgusse. Hüüdsin Jeesust, kuid ta ei kuulnud. Lõpuks hüüdsin viimses jõus: "Issand,ma hukkun! Päästa mind, siis ma annan end sinule!" Jeesus sirutas käe ja ahelad kukkusid kõlinal maha. Ärkasin ja otsustasin teenida Jumalat."
Pavel hakkas käima adventkirikus ja teda ristiti oma kodulinnas Tulas. Kui ta kuulis, et Tula piirkonnas elab üle 2000 kuulmispuudega inimese, taipas ta, et Jumal kutsub teda tööle nende heaks.
Kutsutud Jumala tööle
Ehkki kogudus oli soe ja armastav, eraldas Paveli kurtus teda siiski teistest. Ta teadis, et samasugust eraldatust kogevad ka teised kurdid. Ta leidis palju vaegkuuljaid, kes otsisid Jumalat ning märkas, et tal oli ainulaadne ettevalmistus neile temast rääkida.
Pavel taipas, et ta peab õppima palju paremini Piiblit tundma, et teisi õpetada. Keegi naine soovis finantseerida Paveli Zaokski seminari õpinguid. Ta käib oma endises koolis pidamas piiblitunde kuulmispuudega lastele ning jutustab oma usust ka endistele õpetajatele. Peale selle õpetab ta ka viipekeelt Zaokski õpilastele.
Jumal on Paveli pingutusi õnnistanud ja Tulas on praegu 75 kuulmispuudega inimese kogudus, mida ta juhib. Ka tema ema ja isa kuuluvad sellesse kogudusse.

Zaokski teoloogilise seminari õpilased osalevad koolivaheajal erinevates evangeelsetes kampaaniates. Nende ürituste kaudu on sajad inimesed leidnud Jeesuse. Hiljuti pidasid 42 Zaokski õpilast 11 koosolekuteseeriat 9 linnas ja 420 uut usklikku ristiti. 250 on valmistumas ristimisele tulekuks. Õpilased jutustavad oma suurepärastest kogemustest.
Tahtmatu osaleja
Victor pidas evangeelseid koosolekuid Arhangelskis, Venemaa põhjaosas. Ta märkas, et esireas istus noor tüdruk, kes tegi märkmeid. Tema kõrval istus vanem naine, kes iga natukese aja pärast sikutas tüdrukut käest ja sosistas talle. Oli selge, et naine ei tahtnud osaleda koosolekul.
Koosoleku lõppedes tuli naine kõneleja juurde ja sõnas: "Kui kaua te kavatsete kiusata minu tütart juttudega Jumalast, keda pole olemas? Niipalju kui see minust oleneb enam ta koosolekutele ei tule!" Nende sõnadega vedas naine tütre minema.
Kahel järgmisel õhtul polnud tüdrukut näha ja Victor mõtles, kas emal oli õnnestunud oma tütar pehmeks rääkida. Ta võis üksnes palvetada tüdruku pärast.
Kolmandal õhtul tulid tütar ja ema koos. Nad naeratasid. Pärast koosolekut tuli naine oma käitumise pärast vabandama ja ütles et ta eksis. Ta rääkis mis oli juhtunud.
"Ma ei tahtnud, et mu tütar enam siia tuleb, nii et lahkudes tööle haiglasse panin ukse lukku. Järgmisel päeval läksin ortodoksipapi poole. Rääkisin talle, et olin teda kuulnud raadios nende koosolekute eest hoiatamas. Küsisin, mida teeksin tütrega, kes põikpäiselt soovis neid kuulama minna.
"Kallis proua," sõnas papp, "sooviksin rääkida teile midagi. Sõja ajal saadeti meie pere Siberisse ühte tehasesse tööle. Sinna saabudes polnud meie suurel perel ei süüa ega riideid. Siis tabas õnnetus: meie isa suri ja mei polnud mingit toimetulekut. Saime väikseid toiduannuseid, kuid igal õhtul läksime näljastena magama.
Ühel õhtul tuli uksele mees, kes ütles, et elab meie naabruses ja tahab aidata. Ta oli märganud, et olime paljajalu, ehkki oli siberi talv. Palju aastaid andis naabripere meile süüa, riideid ja muud hädavajalikku, nii et me jäime ellu. Kui me ema oli tööl, saime ööbida nende juures. Proua rääkis meile Jumalast ja laulis kauneid laule. Igal laupäeval tuli nende juurde inimesi ja tihti läksime meiegi.
Täiskasvanuna mõistsin, et nad olid adventistid. Oleksin tahtnud tänada neid abi eest, kuid ma ei leidnud neid. Minust sai ortodoksi preester, kuid ma pole kunagi unustanud seda suurepärast kristlastest pere. Olge tänulik, et teie tütar tahab hakata adventistiks. See on tõsi, et ma raadios ütlesin, et evangeelsetele koosolekutele ei peaks minema, kuid kui adventistid tulid siia, läksin koosolekule kohe esimesena. Kui taipasin, et kõneleja on tõeliselt usklik nagu meie naabripere, tulid mulle pisarad silma. Minu positsioon takistab mul hoiatust tagasi võtta, kuid alati kui keegi küsib adventistidest, ütlen, et minge neid kuulama, nad räägivad tõde." "
See naine ja tema tütar ristiti koos muu rohkem kui 200 inimesega.
Perekonnatüli
Ühes noores peres oli tüli evangeeliumikoosolekute pärast. Mees soovis käia koosolekutel, kuid naine mitte. Lõpuks naine lausus: "Kui sa veel sinna lähed, jätan su maha."
Järgmisel õhtul oli mees taas koosolekul, kuid kui ta pöördus tagasi koju, oli maja tühi. Naine, laps ja kõik nende isiklikud asjad olid kadunud. Laual oli naise jäetud kirjake. Õnnetu noor mees küsis pastorilt nõu. Viimane pakkus, et käib räägib naisega. Kui pastor läks naist kohtama, viskas too ta peaaegu uksest välja. Pastoril õnnestus siiski lausuda mõni sõna sellest, kuidas saatan püüab lõhkuda õnnelikku peret. Mõne tunni pärast naine helistas ise pastorile ja teatas, et soovib pöörduda tagasi koju.
Pastor mõtles, mis oli muutnud naise meelt nii kiiresti. Siis rääkis mees, et ta oli just siis elus esimest korda palvetanud, kui naine otsustas tagasi pöörduda. "Nüüd ma tean palve väge!" sõnas mees. Neid mõlemaid ristiti.

Gena oli 19 aastane ja teenis Valgevene armees, kui ta kuulis et üks tema koolivendadest oli pandud vangi, olles tapnud narkootikumide mõju all oma isa. Nüüd oli ta siis hämmastuses, kui kuulis, et poisist oli saanud kristlane.
Olles kodus puhkusel, kohtas Gena seda koolivenda, kes oli just vanglast välja saanud. Gena poleks teda ära tundnud. Viimati kui ta teda nägi, oli too metsiku ja kasimata väljanägemisega, kuid nüüd oli tal seljas ülikond ning juuksed olid kenasti kammitud. Kui nad vestlesid, mainis gena poisi elus toimunud suurt muutust. Sõber vastas: "See tuleb sellest, et ma ei ole enam seesama Šaša. Minust on saanud kristlane, uus inimene Kristuses." Šaša rääkis avameelselt oma eelmisest elust. Tema uus eluhoiak tegi Gena veelgi uudishimulikumaks, uurimaks, kuidas Jumala vägi võib mõjutada inimese elu. Ta otsustas hakata otsima Jumalat.
Jumalat otsimas
Gena ostis Piibli ja hakkas seda oma sõjaväeosas lugema. Kuid ta ei saanud loetust suurt midagi aru. Ta palvetas: "Issand, ma ei tea kes sa oled, kuid ma nägin et Šaša oli muutunud. Avalda ennast minule. Aita mul sind mõista." Nii palvetas ta kolm kuud.
Gena mõtles, et kindlasti peaks ta midagi tegema, et Jumalale lähemale pääseda ja nii ta kirjutaski siis kõigile, keda ta oli ehk valesti kohelnud. Siiski tundus et Jumal ei avaldanud ennast. Siis otsustas Gena lõpetada suitsetamise ja joomise.
Ta soovis leida kirikut, kus ta võiks leida Jumalat. Ta läks talle ainsasse teadaolevasse kirikusse, ortodoksi-kirikusse, kuid see oli puupüsti täis ja lärmakas ning Gena ei leidnud sealt Jumalat. Kust ta võik veel otsida?
"Väju bussist"
Kui ta istus bussis teel tagasi oma väeossa, kuulis ta selgesti häält, mis keelitas teda bussist lahkuma. Ta kuuletus, ehkki ei mõistnud miks. Kui ta seisis enda ümber vaatamas, keelitas hääl teda minema läheduses olevasse toidupoodi. Ta järgis juhtnööre ja leidis kaupluse. Ikka veel ei mõistnud ta, miks ta seal oli. Siis märkas ta tänavavalgustiposti küljes kuulutust, kus kutsuti inimesi koosolekule, kus nad võiksid saada teada Jumalast. Gena kirjutas aadressi üles. Tal polnud õrna aimugi, mis kirik koosolekuid korraldab, talle tundus vaid, et ta lihtsalt peab minema vähemalt ühele koosolekule.
Koosolekul jõudis Gena veendumusele, et Jumal oli teda sinna juhtinud. Läinud tagasi oma sõjaväeossa läks ta kohe oma ülemuselt küsima luba kolmeks vabaks õhtuks nädalas.
"See on armee. Kuidas ma võin sulle nii palju vabaks anda?" Kui Gena selgitas, miks ta soovib õhtupuhkust, siis ohvitser, kes oli kristlane, nõustus. Gena pääses kõikidele koosolekutele ja lõpuks teda ristiti.
Raskused
Pool aastat hiljem käskis komandör kõikidel sõduritel osaleda hingamispäeval sõjaväebaasi mujale kolimises. Gena selgitas, miks ta ei saa töötada laupäeviti. Teda ähvardas isegi 10 aastane vanglakaristus ja ta oli valmis vangi minema. Ta palvetas, et asi laheneks Jumala kiituseks.
Jumal vastas ja Genat viidi üle teise rügementi, kus ta sai hingamispäevad vabaks. Selle vastutasuks pakkus Gena tegema raskeid töid, mida teised teha ei soovinud. Üks sõduritest kiusas Genat pidevalt. Ühel päeval mees siiski palus Genat palvetada, et ta saaks armeest välja samal ajal kui Genagi. Ja alati kui nad kohtusid, mees küsis: "Oled sa mu pärast palvetanud?" Gena kinnitas talle, et on. See, kuidas Gena julgustas teisi sõdureid tegema väeosast parema, avaldas ohvitseridele sügavat muljet.
Olles armeest vabanenud, tundis Gena Jumala kutset sõnakuulutaja tööle. Nüüd õpib ta Zaokski seminaris. Mõtle, kuidas sina võiksid toetada noori, kes vastavad Venemaal Jumala töökutsele.

Õpetaja Hezilla Marak ärkas laupäeva hommikul rahulolevana. Eelmisel päeval oli ta direktorile ütelnud, et võtab laupäeva vabaks. Ta tõusis, et perele süüa valmistada ja saatis siis oma mehe ja neli last igaüht oma toimetuste juurde.
See on minu esimene hingamispäev, mõtles ta. Olen nii rõõmus, et võin täna Jumala tahtmist teha. Hezilla võttis riiulilt kaks raamatut ja heitis sohvale lugema. Need raamatud olid talle viimaste aastate jooksul saanud väga armsateks. Need olid muutnud tema elu. Kristliku kodu lapsena oli Hezilla harjunud pühitsema hingamispäevana pühapäeva. Kuid olles lugenud vennalt saadud raamatuid, märkas Hezilla imestusega, et Piibli järgi oli hingamispäev laupäev.
Hezilla teadis seitsmenda päeva adventistidest. Külas oli adventkogudus. Tal oli aga siiski häbenes sinna minna. Kuude kaupa pühitses ta hingamispäeva üksinda omas kodus. Siis ta aga enam ei pidanud vastu ning otsustas ühel reede õhtul koos kahe tütrega minna kirikusse. Koguduse liikmed hämmastusid neid nähes ja võtsid lahkesti vastu.
Sellest päevast alates käivad Hezilla ja tüdrukud kirikus igal hingamispäeval. Koguduse vanem tuli tema koju üheskoos Piiblit uurima. Hezilla soovis, et ka tema mees Grewinden huvituks Piibli tõdedest, kuid ta keeldus osalemast piibliuurimistes.
Lily kutse
Uusaasta päeval oli tulemas adventkirikusse külalisjutlustaja. Lapsed tahtsid, et isa tuleks kirikusse koos nendega.
"Tule nüüd, isa," palus 6-aastane Lily. "Tule ainult sel korral." Grewinde nõustus ja oma üllatuseks märkas ta, et ta naudib jumalateenistust. Ta nägi, kuivõrd liigutatud olid tema naine ja lapsed tema kohalolekust ja nii otsustas ta tulla kogu perega kirikusse ka järgmisel hingamispäeval.
Muutunud elu
Grewinde elu hakkas muutuma. Ta jättis maha suitsetamise ja viina joomise ning tema ründav meelelaad hakkas Jumala puudutusest pehmenema. Lõpuks teda ristiti.
"Saades adventistiks, hakkasin rohkem tähelepanu pöörama oma firmale. Varem olin ma palju raha kokku ajanud, kuid raiskasin need samas ära. Elasime kitsalt väikses majakeses, sest muuks meil raha polnud. Kuid õppides, et Jumalale tuleb anda kümnist, hakkasin pidama arvestust oma tuludest ja kuludest, et suudaksin välja arvutada kümnist. Jumal on mind pärast ristimist igati õnnistanud," tunnistab Grewinde.
Hezilla on näinud oma meest muutumas ka muul viisil. Ta jutustab: "Grewinde oli varem tohutult vihane, kui rääkisin teistele hingamispäevast. Alati kui meile tuli külalisi, hakkasin neile esmalt rääkima oma usust ning hiljem noomis ta mind ja sõnas, et ma peaksin oma usu endale hoidma. Peale ristimist on ta usust tunnistanud rohkem kui mina."
Osaline Jumala töös
Grewindest on saanud aktiivne entusiast-evangelist. Ta peab vähemalt ühe koosolekuteseeria aastas ja tasub suurima osa kuludest omast taskust. 1996 aastal tõi ta Kristuse juurde 40 inimest. Järgmisel aastal oli pöördunute arv juba 60 ja sellele järgneval aastal 109. Uued kogudused vajavad ka kirikuid. Raha ehitusmaterjalide muretsemiseks neil ei ole, kuid seda enam on nad valmis aitama ja kaasa lööma ehitamise juures. Koos palvetavad nad Jumala poole, et Taevane Isa võiks neile vajalikud vahendid kinkida.

Pinevus hõljus õhus Mominpeti piirkonnas. Pastorid ja abijutlustajad ühendasid oma jõupingutused, et pidada samaaegselt evangeeliumikoosolekuid 25 külas. Nad alustasid otsides inimesi, kes soovisid kuulda Jeesusest. Huvitatuid leidus isegi sellistest küladest, kes olid varem kristlust tõrjunud.
Keegi entusiast käis ühe küla vanemate juures koosolekute pidamiseks luba küsimas. Vanemad kahtlesid, kuid siiski nõustusid. Nüüdseks on selles külas ristitud 50 inimest. Üks külaelanikest oli Manamma-nimeline naine. Ta oli aastaid otsinud asjatult abi rahvaparandajatelt ja arstidelt liigesepõletiku raviks. Yalliah, üks uutest adventistidest, kutsus pastori ja veel mõningaid usklikke Manamma koju tema pärast palvetama. Liigesevalud lakkasid peaaegu koheselt.
Peagi pärast seda kaotas Manamma uskmatu abikaasa kõnevõime. Manamma rääkis sellest Yalliahile, kes kutsus taas pastori palvetama ka mehe eest. Uskmatu mees paranes koheselt ja otsustas järgida Jeesust.
Tule õpeta meid
Keegi noormees kuulis adventistide koosolekukohast laulu ja peatus kuulama. Ta kuulas ka pastori kõnet ja Piibli tõed avaldasid talle sügavat mõju. Oma kodukülla naasnuna rääkis ta inimestele, et adventpastor peab naaberkülas koosolekuid. Külaelanikud läksid pastorilt küsima, kas ta tuleks ka nende külla koosolekuid pidama ja pastor nõustus.
Koosolekute tagajärjel ristiti selles külas, kus varem polnud adventiste, 16 uut usklikku. Nüüd on nende arv tõusnud üle saja.
"Me tunneme ennast palju paremini nüüd, kui tunneme Jumala tahet," sõnas üks meestest. "Me teame, et Jumal on meiega."
Usklikud rääkisid, kuidas Jumal päästis uue uskliku kindlast surmast. Ühel päeval, kui mees tuli töölt koju, rääkis naine talle pakist, mis ootas teda postkontoris. Mees läks tundmatule pakile järele. Väljaspool postkontorit sai aga siiski uudishimu võitu ja mees hakkas pakki lahti tegema. Korraga lõhestasid õhku pimestav sähvatus ja tohutu plahvatus. Pakikeses oli olnud pomm. Mehe käed said tõsiselt viga ja lähedal seisnud poiss sai samuti kannatada.
Kiiresti toimetati neid haiglasse, kus arstid puhastasid nende haavu. "Ime küll, et su käed on veel ühes tükis," lausus arst mehele. "Me ei saa aru, kuidas sa üldse veel plahvatusest elus oled."
"Issand Jeesus varjas mind," sõnas mees alandlikult. "Tean, et Jumal päästis mu elu." Keegi ei ilmutanud ennast pommisaatjaks, kuid külaelanikud kahtlustasid fundamentalistide rühmitust, kes oli mehe pöördumisest ägestunud. Mehe jutustusest julgustatutena on ka paljud teised võtnud Kristuse oma Päästjaks.
Vastupanija küla
Kadicherlani küla oli pikka aega tõrjunud kristlasi eemale. Siis läksid mõned küla noortest naaberkülla, kus adventistid pidasid koosolekuid. Laulud avaldasid neile muljet ja nad palusid pastoril ja adventnoortel tulla ka nende külla neile kristlikke laule õpetama. Koju pöördudes palusid mõned noored küla vanematelt luba, et adventistid võiksid tulla.
"See pastor on eriline," ütlesid noored vanematele. "Ta suhtleb inimestega ja hoolib nii noortest kui vanadestki. Tahame, et ta tuleks meid õpetama."
Vanemad ei suutnud tõrjuda oma küla noorte palvet ja nii saabuski adventpastor külla. Koosolekute lõppedes on külas ristitud umbes 90 inimest. On hakanud sündima ka imesid.
Kedagi maaharijat salvas põllul madu. Ta kartis, et ta sureb, kuid koguduseliikmed palvetasid tema pärast terve öö; ta ise lamas aga meelemärkuseta põrandal. Järgmisel hommikul ärkas põlluharija aga täie tervise juures. "Jumal kuulis meie palvet ja päästis mind," ütles ta neile.
Koosolekuid puude all
Enamuses Mominpeti piirkonna kogudustest ei ole oma kirikut ning nad kogunevad puude all. Kuid nad on näinud, et Jumal teeb imet ja usuvad, et Jumal saab neile mingil viisil muretseda raha kirikute ehitamiseks.

Indialased on sügavalt usklik rahvas. Sageli tõmbab Jumal neid enda poole unede kaudu.
Arjuna
Arjuna oli kristluse vaenlane. Kui advententusiastid hakkasid pidama külas koosolekuid, hoiatas ta oma naabreid sinna minemise eest. Tema naine ei hoolinud mehe hoiatustest, vaid käis koosolekutel, võttis vastu Kristuse ja palus luba ristimisele pääsemiseks. Arjuna oli raevus. Ta ei saanud enam takistada naise kristlaseks pöördumist, kuid ta otsustas takistada pastorit ostmast krunti kiriku jaoks. Tema tegevuse tulemusena keeldusid maaomanikud müümast maad adventkirikule.
Kui pastor oli taas kord pöördumas koju ebaõnnestunud maaostuüritusest, kõndis Arjuna temale vastu. Oi ei! ohkas pastor omas mõttes. Tema on küll viimane isik, keda soovin kohata! "Namaste!" tervitas Arjuna pastorit naeratades. "Mul on teile asja. Olen otsustanud müüa sinule tükikese maad kiriku jaoks."
"Kuidas on see võimalik?" küsis pastor. "Sa oled ju keelitanud kõiki maad mitte müüma." "Tean," ütles Arjuna. "Kuid eelmisel ööl nägin ma und, et Jeesus Kristus ilmus mulle ja käskis mul müüa." Arjuna hakkas käima kirikus ja hiljem teda ristiti. Tema maale ehitatakse praegu kirikut.
Raju
Raju sõrmitses oma kaelas rippuvaid palvehelmeid. Ta kavatses selle kaasa võtta palverännakule kuulsasse templisse. Kui ta end minekule sättis, tulid talle külla adventpastor koos oma naisega. Pastor pakkus et ta võiks palvetada Raju pere pärast. Raju ei uskunud Jeesusesse, kuid ta lubas pastoril tema pärast palvetada. Kui pastor lahkus, unustas ta peagi viimase külaskäigu ja jätkas ettevalmistusi palverännaku jaoks. Järgmisel ööl nägi ta und ja ärkas rahutuna. Hommikul läks ta pastori juurde oma unest rääkima.
"Nägin unes Jeesust Kristust seismas minu ees. Mida see tähendab?"
"Selle une andis sulle Jumal," vastas pastor. "Ta soovib, et sa, et sa järgiksid Jeesust. Võta, annan sulle Piibli. Loe seda, sest see räägib, mida Jeesus soovib sul teha." Kõheldes haaras Raju Piiblist.
"Kui ma näen sama und uuesti, hakkan Jeesuse järgijaks," tõotas ta. Siis pöördus ta oma koju ja jätkas ettevalmistusi palverännakuks. Järgmisel ööl nägi ta sama und uuesti. Ärgates võttis ta palvehelmed kaelast ja loobus oma palverännakust. Nüüd on Raju ja tema naine adventistid.
Bage
Aastal 1996 liitus Orissa osariigis adventkirikuga 40 baptistipastorit, kui Jumal oli neile teatanud, et nad peavad ühendust võtma ühe adventpastoriga. Üks pastoritest hakkas käima oma koguduseliikmete juures, jagama neile voldikuid ja brošüüre ning koos nendega palvetama ja Piiblit uurima.
Bage oli üks neist, kelle juures pastor käis. Tal oli palju küsimusi. "Mina arvasin, et kristlased lähevad kohe peale surma taevasse, kuid selle voldiku järgi jäävad nad oma haudadesse. Mida sina arvad?"
"Minu arvamus ei tähenda midagi," vastas noor pastor. "Vaata mida Piibel ütleb." Ja pärast pikka uurimist tunnistas Bage, et Piibel õpetab selgesti, et surnud püsivad oma haudades niikaua, kuni Jeesus tuleb.Lahkudes andis pastor Bagele hingamispäeva puudutava lehekese.
Kui pastor järgmisel nädalal uuesti tuli, oli Bage erutunud. "No see läheb juba liiga kaugele! Selles traktaadis käsitakse pühitseda hingamispäeva ehk sabatit (laupäeva). Mina olen aga kogu oma elu käinud kirikus pühapäeviti. Ega sa ometi tõesti seda usu?" Pastor püüdis seletada, kuid Bage keeldus kuulamast. Siis ühel ööl nägi ta und, kus Jeesus ütles temale: "Ühine usklikega, kes pühitsevad seitsmenda päeva hingamispäeva."
Järgmisel päeval kiirustas Bage pastori juurde ja jutustas talle oma unenäost. "Nüüd ma usun, mida sa oled mulle rääkinud," sõnas Bage. "Tahan järgida Piibli õpetust." Nii Bage kui ka tema 40 sugulast ja sõpra on hiljem ristitud.

Arunachal Pradesh on väike osariik India kaguosas. Tal on ühine piir Bhutani, Hiina ja Myanmariga. Sellel mägisel ja metsaderohkes piirkonnas elavad hõimud jagunevad vähemalt 60-sse keeldkonda.
Turismi sinna piirkonda piiratakse hõimusõdade pärast. Üksnes neli protsenti rahvastikust on kristlased. Enamus on kas ateistid või traditsiooniliste hõimuuskude järgijad. Hindude osakaal on 29%, budausuliste oma 14%. Piirkonnas on tööd teha raske ning adventistid on sinna alles äsja saabunud.
Thalom Mize
Ukselt kostis koputus ja pastor Aitawnani naine läks avama. Lävel seisid mees ja naine. "Mina olen Thalom Mize," alustas mees. "See on minu naine. Me oleme tulnud pastoriga kohtuma."
"Teda pole kodus," vastas proua Aitawna. "Kas te võiksite tulla uuesti kolme päeva pärast?" Mees ütles et see polevat võimalik. Siis ta jätkas: "Me tahaksime hakata kristlasteks." Üllatunud proua kutsus abielupaari sisse. Kui külalised olid istet võtnud, jutustasid nad oma loo.
"Kas te mäletate oma külaskäiku Todes?" küsis Mize.
Pastori proua noogutas. Nad olid käinud seal mõned kuud tagasi uurimas misjonitöö alustamise võimalusi.
"Aga seda maja mäletate, kus ööbisite?"
"Mäletan," vastas pastoriproua. "Meid koheldi seal väga sõbralikult."
"See oli minu ema maja," sõnas Mize. "Käisin teda vaatamas peagi pärast teie lahkumist ja ema oli väga indu täis. Ta rääkis, et te olite talle rääkinud Jeesusest. Ka meie tahame leida rahu ja rõõmu. Soovime õppida tundma Jeesust."
Kui pastor Aitawna kuulis abielupaari külaskäigust, läks ta nendega kohtuma ja leppis kokku piibliuurimistundide alustamisest. Mõni kuu hiljem neid ristiti. Härra Mize on lubanud kasutada ka oma mõjuvõimu adventkoolide loomiseks sellesse kõrvalisse maakohta. Indias on koolid üheks mõjusaimateks evangeeliumi levitamise vahenditeks.
Suren Rao
Teel ühte teise külla kohtas pastor Aitawna Suren Rao nimelist noormeest. Rao küsis pastorilt, mida too siinkandis teeb.
"Olen pastor," vastas Aitawna. "Olen minemas ühte külla rääkima Jeesusest Kristusest." "Minu kodu on poolel teel," sõnas Rao. "Me tahame ka kuulda Jeesusest."
Kui mehed saabusid Kobu külla, järgnes pastor Raole väiksesse teivaste peale ehitatud bambusmajasse. Ta istus põrandale ja hakkas rääkima Raole ja ta perele Jumalast. Kui pastor oli rääkinud tund aega, palus Rao tal jätkata. "Mulle meeldib teie sõnum," sõnas Rao. "Tulge teinekordki meid õpetama."
Piibliuurimiste tagajärjel Suren Rao ja tema naine ning veel 8 külaelanikku ristiti. Praeguseks koguneb umbes 30 usklikku Rao kodus. Rao on kinkinud ka tükikese maad kiriku ehitamiseks.
Oma ristimispäeval viis Rao pastori oma põllule, kus ta kasvatas kanepit, taimi, mille lehtedest valmistatakse narkootikumi. Ta võttis suure noa ja raius mõned taimed maha. "Sellega lõpeb kanepi kasvatus," sõnas Rao. "Tänasest alates kasvatan riisi ja annan kümnendiku Jumalale."
Suren Rao ja Kobu küla väike usklike rühm palvetab igal nädalal: "Kallis Issand, aita meil ehitada Kobusse kirik sinu auks. See ühe toaga maja on meile muutumas liiga kitsaks. Vajame kirikut, kuhu saaksime kutsuda ka teisi sinu palge ette." Rao ja teised usklikud on rohkem kui valmis ehitama kirikut, neil puudub vaid raha ehitusmaterjali ostmiseks. Meie saame neid aidata kvartali viimase hingamispäeva annetustega.

David Vikas Pan vahtis üksisilmi bengalikeelse Piibli sõnu. Ta töötas õpetajana traditsioonilises kristlikus kirikkonnas ning talle tundus uskumatu, et ta polnud varem näinud selliseid sõnu: "Seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev." Mida see tähendas? Milline oli seitsmes päev? Davidi kalendri järgi oli see laupäev. "Pean selle kohta piiskopilt nõu küsima," ütles David oma naisele Swarnale. "Tema teab kindlasti, miks me peame pühapäeva."
"Unusta, mis Piibel räägib," andis piiskop Davidile nõu. "Käi kirikus pühaoäeviti, nagu siiamaanigi."
Piiskopi vastus hämmastas Davidit veelgi enam. Miks ei taha piiskop temaga rääkida hingamispäevast? imestas ta.
"Võib olla peaksime paastuma ja palvetama asja juhatuse pärast," sõnas Swarna, kui oli juhtunust kuulnud. "Kui oleme vale päeva pidanud, annab Jumal meile sellest teada." Niimoodi siis David ja Swarna paastusid ja palvetasid, et õppida tundma Jumala tahet hingamispäevaküsimuses. Palve ajal täitis nende meeli kindel veendumus, et sabbat oli õige hingamispäev.
Külaline
Järgmisel päeval tuli majja külaline. "Kas sa oled kuulnud kunagi kirikust, mis peab oma jumalateenistusi laupäeviti?" küsis David.
"Olen küll," vastas külaline. "Kalkutas on selline kirik." Siis andis ta kiriku aadressi. Järgmise laupäeva hommikul läksid David ja Swarna Kalkutasse ja leidsid kiriku. Nad rõõmustasid märgates, et kogudus uurib üheskoos Piiblit. Pärast jumalateenistust olid nad külas Johni-nimelise ärimehe kodus.
"Me tahaksime, et keegi tuleks meie koju rääkima, miks te pühitsete hingamispäeva," ütles David.
"Ma tulen," lubas John.
Varsti pärast seda tulid John ja veel üks mees Davidile ja Swarnale külla. Koos hakkasid nad uurima Piiblit, ning olles veendunud, et adventistid õpetasid Piibli tõde, lahkus David oma kirikkonna õpetaja töölt ja hakkas kõigile rääkima hingamispäevatõde. Rohkem kui 7 kuu pärast David ja Swarna ristiti ning koos temaga ka palju teisi, kellele nad olid rääkinud oma uuest usust.
Uudis levib
Swarnal on Shikha-nimeline sõbranna, kes omas väikest riietepoodi. "Mis mõtet on ohverdada jumalatele kogu aeg nii palju kingitusi?" küsis Shikha oma sõbrannalt. "Nad ei tee ju kunagi midagi minu heaks."
Swarna kutsus teda oma koju palvekoosolekule. "Me teenime taeva Jumalat, kes kuuleb meie palvet ja täidab meid lootuse ja rõõmuga," lausus Swarna. Shikha tuli ja kuulis esimest korda Piibli õpetustest. Ta hakkas käima koosolekutel regulaarselt ja otsustas lõpuks järgida Jeesust.
"Olen leidnud õnne Kristuse juures," tunnistas Shikha oma ristimispäeval. Lähedalasuvas külas elas Victori-nimeline mees, kes palvetas koos oma abikaasaga: "Jumal, me loeme hea meelega sinu sõna, aga me vajame abi selle mõistmiseks."
Siis ühel päeval kutsus keegi neid piibliuurimisele Davidi ja Swarna koju. Victor ja tema naine olid kindlad, et Jumal oli saatnud selle inimese vastuseks nende palvele. "Hämmastav!" hüüatas Victor õpetusi kuulates. "Nüüd saan vastused küsimustele, milledega olen maadelnud aastaid. Ma olen nii õnnelik." Sõnum levis kiiresti ümbruskonna küladesse. Inimesed tulid koputama Davidi uksele ja palusid tal õpetada neile tõde.
1999 aastal koolitati David ja Swarna Maailma Misjoni pioneerideks. Nad pidasid erinevates piirkondades 20 koosolekuteseeriat ja asutasid 20 uut kogudust. Nende töö tulemusel on ristitud üle 2000 uue liikme.

Kastiauto sööstis mööda kitsast augulist teed läbi Melasangami küla. Sohver tuututas, kihutades mööda majadest ja väikestest poodidest. Kitsed, lehmad, kanad ja inimesed hüppasid kõrvale. Emad tõmbasid oma lapsed varju.
Balliah, kuuldes tuututamist, pöördus vaatama ja nägi kuidas koormaauto tema poole kihutas. Instiktiivselt tõstis ta oma käed nagu püüdes ohtu tõrjuda, kuid auto ei peatunud, vaid tabades käsi tõukas ta hoopis ojasse.
Rahvas kogunes vaatama kuidas Balliah end vaevaliselt püsti ajas. Tema mõlema käe randmeluud olid katki. Käed läksid turse ja valutasid tohutult, kuid Balliahil ei olnud haiglaraviks raha. Kohalik arst sidus ta käed kinni ja ütles siis: "Turse läheb omal ajal üle, kuid tõenäoliselt ei saa enam kunagi oma käsi kasutada."
Jeesus, paranda minu käed!
Balliah läks koju ja vaatas oma sidemetes käsi. Kuidas ta saaks ilma käteta atra juhtida? Kuidas ta saaks külvata läätsesid, päevalilli või puuvilla? Ilma käteta ei suudaks ta harida maad ja koristada saaki. Kuidas ta suudaks oma peret elatada? Läbi süngete muremõtete vilksatas hetkeks lootuse säde. Ta ei anna alla. Ta palub Jeesusel käed terveks teha!
"Armas Jeesus," ütles ta, tõstes oma sidemetes tursunud käed taeva poole, "tee mu käed terveks. Ma annan need sinule. Kui sina teed need terveks, luban ehitada külla kiriku sinu auks."
Käte turse andis järele ja sidemeid eemaldades hämmastus arst, nähes kui kiiresti ja täiuslikult olid Balliahi käed terveks saanud. "Halleluuja!" hüüdis Balliah taibates, et Jumal oli tema palvele vastanud. Tema käed olid üha veel hellad, kuid nad töötasid! Balliah rääkis kõigile, kuidas Jumal oli tema käed terveks teinud. "Nüüd pean ma oma lubaduse täitma," sõnas ta. Ta kogus kivisid vundamendi jaoks, segas tsementi ja hakkas vundamenti valmistama. Töö oli raske ja vaevarikas, kuid Balliah jätkas visalt, kuni vundament oli valmis. Siis aga lõppesid Balliahi rahad.
Valge lipp
Ehitus peatus. Koguduse liikmed püstitasid kepi otsa valge lipu selle märgiks, et siia tuleb kirik. Lipp oli võrdkujuna nende usust, et ühel päeval sellel kohal seisab kirik. Kõigile pole aga lipp võrdkujuks. Lähedalasuvasse templisse minevad inimesed pilkasid hingamispäeviti lipu ümber kogunevaid usklikke üteldes: "Milline Jumal teil on, kui ta ei suuda teile idsegi kirikut muretseda? Vaadake meie templit!"
Lambad ilma karjaseta
Esimesed protestantlikud misjonärid saabusid külla 30 aastat tagasi ja paljud külaelanikest pöördusid kristlasteks. Kuid siis misjonärid lahkusid ja usklikud oli aastaid ilma hingekarjaseta. 1997 aastal saabus külla adventpastor pidama koosolekuid ning peagi pöördusid kõik küla elanikud adventistideks.
Küla asub linnadest kaugel ja maapinnas on seal kuiv ja kõva. Elanikud on vaesed ning usklikel ei ole raha kiriku ehitamiseks. "Hea meelega kasutame me oma käsi kiriku ehitamisel," ütlevad Balliah ja teised külaelanikud, "kuid vajame ehitusmaterjale ja abinõu ehitustöödes."
Viljakandmatul Deccani tasandikul Kesk-Indias on sadu samasuguseid külasid ja paljudes neis on usklikke, kes kogunevad valge lipu ümber.

Benjamin Murmu haigestus lapsena lastehalvatusse. Ta suudab siiski liikuda kepi abil. Benjamini tunti Bihari kõrgendikel hästi nõidarstina ja hiljem ka poliitikuna. Siis aga ühel päeval ilmutas Jumal ennast talle.
Raevukas jõgi
Benjamin ratsutas hobusega läbi tsungli ja jõudis jõele, mida ta pidi ületama. Jõgi tulvas ja vetevool näis ohtlikuna. Aeglaselt juhtis Benjamin oma hobuse veekeeristesse. Hobune püüdis hoida pead veest väljas, kuid kiire vool viis ratsaniku endaga kaasa. Benjamin ei osanud ujuda ja tema ainuke lootus oli klammerduda hobuse külge. Südame põksudes püüdis ta juhtida ratsut ranna poole. Loom aga ei suutnud voolule kuidagi vastu seista. Õudusega palvetas Benjamin esimest korda elus Jumala poole: "Jumal! Kui sa oled olemas, aita!"
Korraga nägi Benjamin vees enda kõrval kahte meest. Sõnagi lausumata haarasid nad hobusest kinni ja tõmbasid ta kindlale maapinnale. Benjamin lebas rannal ja ahmis õhku. Kui ta pöördus, et mehi tänada, polnud neid enam kusagil. Ta silmitses tasast, puudeta maastikku enda ümber, kuid mehed olid kadunud. Aeglaselt taipas Benjamin, et Jumal oli saatnud oma inglid teda päästma. See hetk oli Benjamini elus pöördepunkt. Üha oma katsumustest värisedes otsustas Benjamin hakata kristlaseks. Mõne aja möödudes tuli külla adventevangeliste koosolekuid pidama. Benjamin käis neid kuulamas, võttis vastu tõe ja palus luba saada ristitud.
Raskused
Teel ristimiskohta kohtasid pastorid oma teel purjus meestegruppi. Mehed lasid pastorid mööda, kuid sulgesid siis tee. Pastorid ootasid usklikke ristimispaika, kuid kui kedagi ei tulnud, hakkasid nad muretsema. Peagi nad taipasid, et vihased külaelanikud takistasid usklike kohale saabumist. Õhkkond tee peal aga teravnes. Kantpead ähvardasid ristimiskandidaate keppidega. "Me ei taha kristlasi oma külla," hüüdis üks meestest. "Meil on omad jumalad ja omad kombed neid teenida. Te peate jääma meie esi-isade usu juurde." "Tundub, et täna ei ristita kedagi," sosistas keegi pastoritest. Vahest peaksid nad tulema teisel päeval.
Julge esiletulek
Samas kuulsid pastorid noore naise häält kostmas üle vihaste hüüete. Naine oli Rebecca Tudu, üks ristitavatest. "Mitte keegi ei takista mind ristimisele minna," hüüdis ta. "Me elame vabal maal. Mina saan ise valida oma jumalat ning mina valin Jeesuse Kristuse." Seda öeldes astus Rebecca läbi rahvahulga koosolekusaali poole. Keegi meestest ei püüdnud teda takistada. 15 muud ristitavat järgis tema kartmatut eeskuju.
Ka Benjamin oli tol päeval ristitavate hulgas. Ristimisega koges ta oma elu teist suurt imet. Enne ristimist oli tema nägemine väga vilets, kuid pärast ristimist see paranes niivõrd, et ta suudab nüüd ilma raskusteta Piiblit lugeda. "Jumal on ennast mulle kaks korda ilmutanud," tunnistas Benjamin. "Olen täiesti kindel, et Jumal on olemas ja kuuleb mu palvet."
Uksed on Biharis lahti
Uksed Jeesuse evangeeliumi kuulutamiseks on lahti kõikjal Bihari osariigis, eriti just metsastel küngastel elavate suguharude keskel. Vaid pooled neist meestest ja veerand naistest oskab seal lugeda ja kirjutada. Biharis on rohkem vaeseid kui mistahes mujal India osariigis ning hõimude juures on sissetuleku tase veelgi madalam. Neil pole võimalik endale kirikuid ehitada. Nad vajavad meie abi ja seda saame me ka pakkuda. Juuni viimase rahupäeva annetusega saame ka meie nende õdede-vendade tööd toetada.

80-aastane Jagat istus jalad ristis oma küla uue adventkiriku põrandal. Säravate silmadega vaatas ta, kui 200 inimest mahutas ennast väikesesse kabelisse ja istus tsementpõrandat katavatele vaipadele. Päikesest põlenud näol laia naeratusega ta plaksutas ja laulis koos teiste usklikega. Seda suurt päeva oli Jagat oodanud kogu oma elu. Täna õnnistati sisse küla uus adventkirik.
"Olen oodanud seda päeva 57 aastat," ütles Jagat kõigile, kes kuulata soovisid. "Nüüd olen õnnelik. Palusin Jumalalt, et külla ehitataks adventkirik enne kui ma suren ja täna on mu palvele vastatud."
Tagasi algusesse
Jagat oli teismeline, kui tema koju tuli adventpastor pakkuma piibliuurimist. Pere oli nõus uurima Piiblit ning Jagat ja tema vennad ristiti. Jagat palvetas, et ühel päeval nad saaksid külla oma kiriku.
Jagat abiellus ja kasvatas ka oma lapsed Kristuse järgijateks. Nad tunnistasid oma usust naabritele ja tasapisi hakkas grupp suuremaks kasvama. Siis ühel päeval juhtus ime, mis raputas kogu küla.
Jagati tunnistus
Jagat haigestus tõsiselt ega pääsenud voodist välja. Tema nahapooridest voolas verd ning arstid ei osanud teda aidata. Perekond ootas juba tema surma. Ka Jagatkin uskus, et lõpp on lähedal. Ta hüüdis Jumalale: "Issand aita mind või ma suren!" Kui ta ikka veel palvetas, kuulis ta samme. Ta avas oma silmad ja nägi säravatesse valgetesse riietesse riietunud vana meest oma voodi kõrval.
Mees ütles talle: "Mina olen maailma valgus. Ära karda. Sa paraned ja näed veel häid päevi. Käi tões ja sa saad õnnistatuks. Pea minu käske ja sul on edu." Mees laskis oma käed Jagati pea peale ja siis ta kadus.
Järgmisel hommikul ärgates tundis Jagat ennast tervena. Ta tõusis voodist ja läks vanni. Jagati naine sai šoki, kui ta oma meest vannist leidis. "Miks sa voodis ei ole?" küsis naine. "Oled liiga nõrk selleks et üles tõusta." "Vaata minu ihu!" sõnas Jagat. "Jumal saatis eelmisel öösel minu juurde oma ingli mind terveks tegema!"
Naabrid hämmastusid Jagatit tervena nähes. "Mis rohtu sa said?" küsisid nad. "Kes arst sind terveks tegi?" "Taeva Jumal on minu suur arst," vastas Jagat. "Tema tegi mind terveks. Tema on ainuke tõeline Jumal ja tema vastab minu palvetele."
Küla elanikud soovisid veel kuulda Jagati Jumalast ja Jagat kutsus neid oma koju Piiblit uurima. Mitmeid perekondi ristiti. Jagati poeg, Madan, töötas naaberkülades. Tööpausidel rääkis ta sageli Jeesusest Kristusest ja tema väest palvetele vastata. Ta jutustas ka oma isa paranemisest. Tema tunnistuste tulemusena loodi naaberküladesse mitmeid uusi kogudusi.
Jagati uni
Jagat oli oodanud oma unistuse täitumist 57 aastat ning nüüd oli külla saadud kirik. Siis ühel ööl nägi ta und, kus ta rääkis Jumalale nagu parimale sõbrale: "Issand, miks sa veel pole tulnud? Olen sind oodanud kogu oma elu ja tahaksin juba koju taevasse." Issand vastas: "Ma ootan, et minu rahva liikmed kõikjal Punjabis võiksid minu tulekuks valmistuda. Mul on rahvast kõikides Punjabi külades ning nad peavad minu juurde tulema. Siis tulen ma tagasi." Järgmisel hommikul rääkis Jagat unest oma perele. "Me peame viima sõnumit Jeesusest kõikidesse küladesse," ütles ta. "Alles siis võib Jeesus tulla."
Punjabis elab üle 20 000 000 elaniku. Jeesus kutsub neid ja nad on hakanud tema juurde tulema. Punjabis levib tuli, mis on süttinud Kristuse järgijate südameis. Sama tuli levib kõikjale Indiasse. See põleb igas osariigis, igas keelkonnas. Ka sina võid oma annetuste ja palvetega sellele kaasa aidata.

Mumbai (endine Pompei) on India suurim linn. Seal elab ligikaudu 15 miljonit inimest. Aastaid kasvas seal adventkiriku liikmeskond aeglaselt. Pisuke liikmeskond koondus kiriku peahoone ümbrusesse. Nüüd on aga olukord kiiresti muutumas.
1999 aastal organiseeriti Mumbai töö ümber ja rõhuasetus pandi evangeliseerimisele ja uute koguduste loomisele linna keskusesse ja eeslinnadesse. Esimese aasta jooksul ristiti 510 inimest ja loodi kolme eri keelerühma keskele 14 uut kogudust. Kiire kasv on hämmastav, sest selles piirkonnas pole peetud ainustki koosolekuteseeriat. Uusi kogudusi asutatakse kodukülastuste ja väikegruppide töö alusel. Eesmärgiks on hõlmata linna kõiki etnilisi rühmi. Järgnev kirjeldus iseloomustab viisi, kuidas need kogudused on sündinud.
Põletav küsimus
"Milline päev on hingamispäev?" küsis John Nirmal oma naiselt. Ta oli uurinud piiblit ja lugenud 2. Moosese raamatust, et Jumal oli oma rahval käskinud pühitseda nädala seitsmendat päeva, sabatit ehk hingamispäeva. John oli hämmastunud. Tema suguvõsa oli tunnistanud kristlust juba pea sada aastat ja niipalju kui John mäletas, pühitsesid kõik kristlased pühapäeva.
Piiblit lugedes märkas John üllatusega, et Jeesus viitas sageli Vanale testamendi kirjutistele. Ta hakkas hoolikalt uurima Vana testamenti ning lõpuks leidis ta hingamispäevakäsu.
"Me peame palvetama ja paastuma Jumalalt vastuse saamiseks," ütles John oma naisele. Jumal juhatas Johni lugema kirjutisi Jeesuse ülestõusmisest ja sealt leidis ta vastuse oma küsimusele. "Ma olen leidnud vastuse," rääkis ta õhinaga oma naisele. "Kristus löödi risti reedel, puhkas hauas laupäeval ja tõusis üles pühapäeval, nädala esimesel päeval. Hingamispäev on seega laupäev!" Sellest päevast alates pühitsesid John ja Usha hingamispäeva ning palvetasid, et Jumal juhiks neid hingamispäeva pidava koguduse juurde. Olles külas oma sugulaste juures teises linnas, kohtas John meest, kes oli seitsmenda päeva adventist. Ta rääkis mehele, et otsib kogudust, milline pühitseb hingamispäeva ning mees vastas talle. "Minu vend töötab pastorina Mumbais." Mees andis talle venna aadressi ning koju naasnuna hakkas koos perega käima adventkirikus.
Naabrid
John hakkas käima naabrite juures pidamas kodus palvekoosolekuid. Peagi oli 12 inimest valmis tulema ristimisele. Loodi grupp ja nüüd koguneb Johni ja Usha kodus hingamispäeviti 20-30 inimest. Grupp otsib maatükki kiriku jaoks, kuna Johni ja Usha kodu hakkab juba kitsaks jääma.
Sakharbai
Sakharbai on lesknaine, kes elab Vadalas, Mumbai getos. Ta elas koos oma 5-aastase tütre ja lehmaga, oma ainsa tuluallikaga, väikeses majakeses. Ühel päeval läitis ta oma savipliidis tule ja läks tänava otsa vee järele. Tema tütreke magas põrandal ja ka lehm oli maja sees kinni seotud.
Sakharbai oli just oma veenõu täitnud, kui keegi jooksis tema poole hüüdes: "Sakharbai! Tule kiiresti! Sinu maja põleb!" Sakharbai pöördus vaatama ja nägi kuidas leegid tema maja rookatust neelasid.
Ta laskis oma veenõu maha ja langes põlvili. "Oh, Issand, päästa mu laps! Päästa mu lehm!" Oma silmi avades nägi ta oma väikest tütart jooksmas tema poole. Ka lehm järgnes tüdrukule köit järel vedades.
Kes oli tüdruku äratanud? Kes oli päästnud lehma köie lahti? Keegi naabritest polnud majas käinud. "Ma usun, et Jumal saatis oma ingli tütart äratama ja lehma lahti laskma," sõnas Sakharbai. "Jumal tegi ime vastuseks mu palvele."
Veelgi suurem ime on aga see, et piirkonnas, kus varem oli 2 kogudust, on nüüd neid 16. Ühe aasta jooksul on loodud 14 uut kogudust! Nüüd palvetame me Mumbaisse 100 uut kogudust. Palvetage teiegi koos meiega.

Neid on tulnud mitmetest protestantlikest kirikutest ja ka mitmetest vabadest kogudustest. Viimaste arvestuste kohaselt on neid 150 ja hulk kasvab pidevalt. Mis neis uutes pöördunutes siis nii erilist on? Nimelt see, et nad kõik töötasid pastoritena, kui Jumal saatis neid otsima sügavamat Piibli tundmist. Nüüd saame kuulda, kuidas Jumal on neid mehi juhtinud.
Usuga parandaja
Triptimoy Baidyat tuntakse Sagardwipis hästi. Saarel on pool miljonit elanikku ja veel pool miljonit käib igal aastal jões suplemas ja külastuskäigul kuulsas templis. Triptimoy tegutses saarel aastaid usuga tervistajana. Tänu tema tööle paranes umbes 60 000 inimest füüsilistest haigustest ja pea 15 000 vabanes deemonitest.
Mida teeb kuulus pastor märgates, et ta on järginud valeõpetusi ning juhtinud ka teisi valele teele? Olles liitunud kogudusega, pöördus Triptimoy tagasi saarele õpetama Piibli tõdesid. Tema tuntus garanteerib, et kui ta räägib, inimesed kuulavad.
Pastor toob endaga kaasa koguduse
1994 aastal käis proua Sharal evangeliseerimiskoosolekutel Tamil Nadus ja võttis vastu adventsõnumi. Ta pöördus tagasi oma kodukülla ja hakkas tunnistama naabritele. Ta luges neile Piiblit ja palvetas haigete eest. Inimesed olid vastuvõtlikud. Külas oli protestantlik kogudus, kuid kui pastor läks ära ja uut ei saadud asemele, tundsid usklikud end hüljatuina. Proua Sharal hakkas neid siis õpetama ja kutsus ka evangeelsetele koosolekutele. Praktiliselt käis terve küla koosolekutel ja 51 inimest ristiti.
Nende hulgas oli pastor, kes oli äsja püüdnud alustada tööd selles külas. Ta võttis vastu hingamispäevatõe ja kutsus evangelistid ka oma külla koosolekuid pidama. Kui koosolekud algasid, käis nendes terve pastori kogudus ja koos pastoriga ristiti 93 inimest. See pastor oli esimene. Järgmisel aastal järgisid veel 15 pastorit samast kirikkonnast tema eeskuju. Nüüd nad kõik tunnistavad uuest usust oma kogudustele.
Pastorid pöörduvad
1996 aastal pidas pastor Bhasker Rao, tuntud adventjutlustaja, Bobilli linnas koosolekuteseeria, mille ajal ristiti 463 inimest. Koosolekute lõpul läks pastor koos rühma ja väikebussiga pidama koosolekuid teise piirkonda.
Nad ei jõudnud küllalt kaugele, kui mootor jäi seisma ning auto tuli viia tagasi linna remonti. Pastor Rao pöördus tagasi koju, et oodata, millal auto terveks saab. Kui pastor jõudis koju, koputas uksele keegi võõras, kes oli teda otsima tulnud.
"Olen saabunud Orissast, mis asub siit 400 km põhja poole," lausus võõras. "Olen 40 protestantliku pastori esimees ja sooviksin kutsuda teid pidama neile evangeliseerimiskoosolekuid." Korraga pastor Rao taipas, miks auto oli katki läinud. Ta ütles võõrale: "Mina olen seitsmenda päeva adventist. Te saate kindlasti aru, et kui ma tulen teie pastoritele jutlustama, võtan läbi kõik Piibli õpetused, kaasa arvatud ka hingamispäeva käsu."
"Me teame seda," sõnas mees. "Me tahame, et te tulete meile õpetama Jumala tõdesid." Nii läkski siis Rao pidama koosolekuid 40-le pastorile. Koosolekuteseeria lõppedes neid kõiki ristiti. Peale kahte seminari pöördusid pastorid tagasi oma kodulinnadesse ja -küladesse jutustama oma kogudustele, mida olid õppinud. Järgmise kolme aasta jooksul ristiti 3000 inimest ja veel paljud jätkavad Jumala sõna uurimist.
1999 aastal teatasid 47 iseseisvat pastorit koos kogudustega, et soovivad liituda adventkirikuga. Ühes piirkonnas soovis 13 kogudust saada adventõpetust. Teisel pool aga tulid 15 pastorit koos kogudustega kuulama õpetust hingamispäevast. Kõik 15 lubasid pühitseda hingamispäeva ja töötada selle nimel, et liita kogudused adventperesse. Uusi kogudusi sünnib pidevalt ning Indias vajatakse hetkel üle 2000 uue kiriku. Küsi Jumalalt, mida ta sinult ootab selle asja heaks.

Philip Jagadeeson tegutseb Tamil Nadus abievangelistina. Tema lugu on hämmastav tunnistus Jumala väest Indias. Philip kasvas üles kodus, kus praktiseeriti traditsioonilist usku. Teismelisena liitus ta radikaalse poliitilise organisatsiooniga, mis püüdis hävitada Indiast kristlust. Siis haigestus ta raskel kujul lastehalvatusse. Kuue aasta jooksul otsis pere abi, kuid keegi ei suutnud poissi terveks teha. Philip vajus masendusse ja plaanis enesetappu.
Philip teadis, et mõned kristlased palvetavad tema pärast. Ühel päeval tundus talle, et ta peab käima kohalikus kirikus. Ta lonkas kirikusse, kus juhtus olema palvekoosolek. Ta tundis sügavat puudutust, kui ta kuulis kuidas tema varem pilgatavad kristlased tema pärast palvetasid.
Imeline paranemine
Philip ei saanud tollel päeval terveks, kuid kristlased jätkasid tema pärast palvetamist ning vähehaaval õppis Philip usaldama nende Jumalat. Kolm kuud hiljem hüüdis Philip sügavas ahastuses Jeesust appi ja siis paranes ta imeliselt. Valu oli lahkunud ja ta suutis kõndida ning joosta ilma lonkamata.
Uudis Philipi paranemisest ja pöördumisest levis nagu kulutuli. Kõikjalt kogunesid inimesed kuulama tema jutustust. Tema radikaalidest sõbrad olid raevus ja otsustasid teda peatada. Tulles ühel õhtul koju, sattus ta varitsusse. Tema endiste sõprade näol paistis viha. Ta nägi nende käes nuge, kive ja kaikaid. Ta aimas surma ja ütles vihasele rahvahulgale: "Lubage mul rääkida teile 5 minutit; siis võite te mind tappa."
Philip rääkis neile, kuidas Jeesus oli parandanud tema ihu ja puhastanud tema hinge. Kuid enne kui ta lõpuni jõudis, peatas teda jõugu juht: "Aitab. Mul on südames kummaline tunne, kui sa räägid. Kui sa sama viisi jätkad, pöörad meid kõiki kristlasteks." Siis viskas juht oma relva maha ja läks minema. Teised järgisid tema eeskuju.
Philipi isa tundis muret poja pöördumise pärast ning kutsus appi šamaanist nõidarsti. Šamaan ähvardas teha Philipi vigaseks, kui ta Jeesusest rääkimist ei lõpeta. Mitmeid tunde püüdis šamaan Philippi ära nõiduda, kuid asjata. Lõpuks ta ütles Philipi isale. "Sinu poega kaitseb kõrgem vägi." Siis korjas ta oma nõiariistad kokku ja lahkus majast.
Jumala vägi
Philip kasutab palju aega piibliuurimistundi pidamiseks ja haigete eest palvetamisele. Ta on asutanud viis kogudust ja võitnud kristusele üle 200 inimese. Nende hulgas on endine preester, kelle elus puudus midagi. Ta kuulis kristlaste palvete tagajärjel toimunud imest ja nägi naist, kes oli Jeesuse nimel vabastatud Saatana võimusest. Preester hakkas koos Philipiga uurima Piiblit ja leidis otsitud rahu Jeesuse juurest.
Jaya Prakhas oli istunud 14 aastat vangis mõrva eest. Vabanemise järel hakkas ta uurima koos Philipiga Piiblit ning peagi ta ristiti. Koguduseliikmed aitasid tal luua väikse firma, millega ta teenib oma elatist. "Jumala vägi ja arm muutis mu elu," tunnistab ta. "Olen väga tänulik lootusest, mille on mulle andnud evangeelium."
Tööd piisab
Philipi kodupiirkonnas on 350 küla, kus pole veel kuuldud adventsõnumit. Tema ja teised usklikud on võtnud nõuks viia evangeeliumi neisse igaühesse. Ja iga uus kogudus vajab muidugi kirikut. Osa meie selle kvartali viimasest ohvriannist läheb Philipi kodukoha kirikute ehitamiseks.

Püha Vaim mõjutab Indias tohutult. Kõikjal maal on uksed evangeeliumi kuulutuseks lahti. Rahvast tulvab koosolekutele ja tuhanded on vastu võtnud Kristuse. Üle kolmandiku meie liikmetest on rist´itud viimase kolme aasta jooksul! Muutus on tohutu, sest varem edenes töö väga aeglaselt.
Kiire kasv ei tähenda siiski seda, et töö oleks kerge. Nii usklikud kui ka evangelistid kogevad raskusi. Kirikuid on maha põletatud, uusi liikmeid hirmutatud, pastorite kallal tarvitatud vägivalda ja inimesi on kodudest minema aetud.
Gujarat
Nii nagu omal ajal Jeruusalemmas, on ka Indias tagakiusamised toonud kogudusse uusi liikmeid. 1998 aasta detsembris puhkesid Gujarati osariigis rahutused. Vastutasuks pöördumistele hävitasid religioossed fundamentalistid neli külakabelit. Peale rahutusi saatis valitsus sõdureid kirikuid kaitsma.
Adventmisjonärid pole lasknud vastuseisul ja ähvardustel ennast hirmutada. Nad on töötanud usinalt ning Jumal on nende pingutusi õnnistanud. Keegi evangelist pidas koosolekuid Lõuna-Gujarati piirkonnas, kus oli palju raskusi. Koosolekutel käis pea 150 inimest ja 35 neist tuli ristimisele. Ka mujal on ristimiste arv suurenenud.
Madya Bharat
Vastuseisust ja ähvardustest hoolimata ristiti ühe piirkonna 10 külas kokku üle 400 inimese. Üks neist oli Joginder Singh. Kaks korda käisid küla vanemad temalt küsima: "Miks sa pöördusid kristlaseks? Kas sind osteti ära? Või kas sind sunniti pöörama selga esi-isade usule?"
"Keegi ei ole mind ära ostnud," vastas Singh. "Keegi pole mind sundinud. Hoopis mina andsin oma põllult pastorile nisu tänuks selle eest, et ta aitas mul lõpetada mu laste joominguid ning näitas mulle teed paremale elule. Nüüd valitseb meie peres rahu. Enam me ei riidle. Oleme otsustanud järgida Kristust, sest armastame teda ja tahame olla valmis, kui ta tagasi tuleb."
Tamil Nadu
Ühel õhtul päikeseloojangu ajal olid keegi pastor ja kogudusevend sõitmas mootorrattaga tagasi koju, kui nad peatusid, et taksofonist helistada. Keegi kristluse vastane mees nägi neid ja hakkas esitama neile küsimusi, justkui ta oleks soovinud leida teed Jumala juurde. Pastor istus koos mehega lähedaloleva templi esisele pingile ja hakkas rääkima, kuidas ta oli leidnud Jeesuse. Olles kõne lõpetanud, läks ka kogudusevend nende juurde. Kohale kogunes inimesi kuulama pastori tunnistust ja mehed vestlesid kaks tundi. Kui pastor tõusis, et lahkuda, lõi huvi teeselnud mees talle vastu nägu. Rahvamass järgis tema eeskuju ja hakkas teda peksma.
Pastor seoti templi samba külge. Siis hakkas rahvahulk tümitama kogudusevenda, kes kukkus verisena maha. Kui mehed hakkasid pastorile viga tegema, käskisid küla naised neil lõpetada, lõikasid köied katki ja vabastasid pastori. Pastor ja kogudusevend põgenesid mootorrattaga.
Damaskuse-kogemus
Sageli teevad tagakiusajad Saul Tarsoslase moodi täispöörde ja võtavad Issanda vastu kuuldes tema häält.
"Minu eesmärk oli katkestada koosolek ja ajada teid külast välja," tunnistas üks mees peale evangeelset koosolekut. "Olen aastaid olnud kristluse vastane. Olen ajanud külast välja palju evangeliste ning ma soovisin teha teiega samuti."
Siis mees jutustas, kuidas ta koosolekupaigale lähenedes oli kuulnud evangelisti rääkimas kuidas inimesed võivad olla terved ja õnnelikud. Ei ole halb rääkida tervislikest eluviisidest, mõtles mees. Ta läks sisse kuulama. Õhtu õhtu järel tuli ta koosolekutele ja sõnum Jeesusest liigutas tema südant. Ristimisel ta tunnistas: "Mul on raske uskuda, et nii lühikese ajaga on mu elu täielikult muutunud."
Piirkonna külades ristiti kokku 454 uut usklikku ning loodi kümme uut kogudust. "Täname Jumalat imede eest, mida ta teeb vastuseisut hoolimata," ütles Lõuna-Aasia osakonna misjonitöö juht John Willmott. "Paljusid on ristitud, kuid see on vaid piisk meres võrreldes sellega, mida saame ära teha selles tohutus piirkonnas. Kui inimesed leiavad Piiblist Jumala tahte, lähevad paljud teda järgima."

"Boysie soovib sinuga kohtuda", ütles vangivalvur sisse astudes. Mina ja mu sõber Innocent käime hingamispäeviti ühes Swasimaa vanglas jutlusi ja piiblitunde pidamas.
Boysie ootas surmalemääratute kongis otsuse täidesaatmist ega pääsenud seega koos teiste vangidega jumalateenistusele. Ta polnud mind varem enda juurde kutsunud ning ma imestasin, milles oli asi. Kas soovib ta abi surmaotsuse muutmiseks? Või tahab ta kuulda Jeesusest? Valvur saatis mind Boysie kongini koridori lõppu. Tervitasin Boysiet trellide taga. Peagi mõistsin, et ta oli juba pikka aega oma kongist jutlusi kuulanud. Ta rääkis, et andis oma elu Jumalale. Vestluse jooksul Boysie avanes.
"Olen siin seepärast, et olen ühe inimese tapnud", tunnistas ta. Hämmastusin, sest enamus vange kinnitasid oma süütust. Ta jätkas: "Enne kui ma vanglasse sattusin, tegutsesin narkoärikana. Olen müünud ka siin marihuaanat mõnede valvurite abil. Teenisin tohutult raha. Kuid olles kuulnud Jumala sõna, lõpetasin narkotsi müümise." Boysie tunnistus liigutas mind sügavalt. Rääkisin talle, et Jumal tegutseb tema elus ja et ta peaks pidevalt kuulama Jumala häält. Andsin talle lugeda Piibli õppetükki ning lubasin nädala pärast tulla temaga vestlema.
Ebatavaline palve
Boysie vanglasektoris elab veel 9 muud vangi. Kõiki neid on oma kuritegude eest mõistetud surma. Turvameetmete pärast ei lasta neid kongidest ühisele jumalateenistusele. Kui Ignatius ja mina neile jutlustame, ei näe me nende nägusid. Peale kõnet käime igas kongis neid tervitamas ja julgustamas. Mõned nädalad pärast meie esimest kohtumist esitas Boysie ebatavalise palve.
"Soovin kirjutada kirja minu tapetud mehe perele", ütles ta. "Soovin paluda andeks oma tegu." Siis ta küsis, kas ma võiksin koos temaga palvetada, et ta võiks leida õigeid sõnu, et veenda peret oma siiruses. Palvetasime ja järgmisel nädalal kirjutas Boysie kirja. Hingamispäeval luges ta selle mulle ette. Tal polnud aimugi, kuidas pere sellesse suhtuks. Palvetasime asja pärast ja panime kirja posti.
Mitmed nädalad hiljem tervitas Boysie mind rõõmsalt ja näitas kirja, mille ta sai tapetud mehe perekonnalt. Nad soovisid tulla vanglasse temaga kohtuma. Hakati organiseerima kohtumist, kuid kui vanglaametnikud said teada, et tulijaid oli 30, keeldusid nad vastu võtmast nii suurt rahvahulka. Lõpuks lubasid nad kolmel pereliikmel tulla temaga kohtuma. Kokkulepitud päeval kohtusid pereliikmed Boysiega külalistetoas. Ta tunnistas, et tappis nende kalli pereliikme. Ta ütles, et ta kahetseb väga oma tegu ja palus seda andeks Jumalalt. Nüüd kpsis ta, kas ka pere võib talle andeks anda. Nad vestlesid pikalt ning pärast külaskäiku oli Boysiel veendumus nii Jumala kui ka pere andestusest.
Põrandaalune võrgustik
Kui Boysie ei müünud enam vangidele narkootikume, tahtsid nad teada, mis oli juhtunud. Narkootikumide müügi jaoks loodud võrgu kaudu rääkis Boysie oma usust ka teistele vangidele. Tema usk kasvab pidevalt, kui ta uurib Piiblit ja rakendab seda ellu. Surmale määratud vangid pääsevad vaid harva välja õuele. Oma 15 minuti õuesoleku ajal räägib Boysie teistele vangidele Jumalast ja palvetab koos nendega. Ehkki Boysie ootab vanglas oma kohtuotsust, on ta leidnud vabaduse. Sellest Jumala antud vabadusest tunnistab ta meestele, kel pole just palju lootust vanglast välja pääseda.
Räägi mu vennale
Ühel päeval esitas Boysie mulle palve: "Ole hea ja võta ühendust minu noorema vennaga. Räägi talle Jumalast. Ta vajab Jeesust!" Innocent ja mina läksime Boysie venna juurde ja rääkisime talle, mida Boysie oli ütelnud ning nüüd on ka tema vend huvitatud piibliuurimisest.

"Pastor", ütles naine mureliku näoga. "Ma olen nures oma poja Joffrey pärast. Ta õpib Kaplinnas tehnilises kõrgkoolis ja ma kardan, et ta on sattunud halba seltskonda. Kas te võiksite tema eest palvetada?" Pastor tundis Joffreyd. Loomulikult palvetaks ta poisi eest.
Eksiteedel
Joffrey oli vaimulikult raskustes. Ta oli koos oma sõbra Marloga ühinenud liikumisega, kus selle liikmed enne Piibli uurimist suitsetasid marihuaanat, uskudes sellel olevat jumalikke omadusi. Nii tuhmus nende mõistus Püha Vaimu mõjutusele. Ühel päeval vestlesid Joffrey ja Marlo mõningatest vaimulikest küsimustest, millised olid Joffreyle juba lapsepõlvest tuttavad. Ta otsis välja teemat käsitleva raamatu ja andis selle Marlole lugeda.
Raamatut lugedes märkas Marlo, et see õpetas Piiblit teistmoodi kui nende liikumises. Nii hakkas ta esitama Joffreyle küsimusi. Vähehaaval hakkas Marlole selguma, et tal oli palju valearvamusi. Et tõde leida, pöördus ta sageli Joffrey poole, sest pidas teda oma vaimulikuks juhatajaks.
Marlo küsimused sundisid ka Joffreyd vastuseid otsima. Ühel õhtul pea kuu aega hiljem sellest päevast, kui Joffrey ema palus pastoril tema pärast palvetada, helistas Joffrey pastorile ja küsis kas ta saaks tulla mõnel päeval tema juurde Piiblit uurima. Joffrey viibis pastori juures 2 nädalat palvetades ja Piiblit uurides. Ilma marihuaanata oli tema mõistus selge ja avatud Püha Vaimu mõjutusele. Koju naasnuna oli ta lausa uus inimene. Ta läks oma sõbra juurde ja ütles, et nad peavaksid sellest liikumisest lahkuma. Marlo tundis sügavat kergendust ja lubas minna sel nädalal koos Joffreyga kirikusse.
Ahelreaktsioon
Joffrey ema märkas oma pojas toimunud muutust. Ta tänas Jumalat selle eest, et ta oli tema palvele nii kiiresti vastanud! Kirikus kohtas Marlo inimesi, kes suhtusid temasse armastavalt nagu oma pereliikmesse. Marlo tajus, et ta on õigel teel ja soovis innukalt tõest teistelegi kirjutada. Ta kutsus kirikusse ka oma sugulase Jasoni ja vennad Enrico, Franco ja Johni. Nad kõik tulid ja olid rõõmsad selle üle, et Marlo oli lahkunud endisest liikumisest ja lõpetanud narkootikumide tarvitamise.
Kirikus alustati evangeelseid koosolekuid ja ka Marlo vennad ja sugulane osalesid selles. Osa uusi tõdesid tundusid neile mõistlikud ja arusaadavad, osa siiski mitte. Enrico oli oma kodukoguduses õppinud, et katoliku kirik oli hingamispäeva viinud üle laupäevalt pühapäevale, ja nii kui siis pastor rääkis hingamispäeva ümbermuutmisest, sai ta kohe jutust aru. Marlo noorem vend John ei mõistnud siiski, miks üks päev on teisest parem. Jason ei käinud koosolekutel regulaarselt. Marlo viis talle siis jutluste koopiaid ja rääkis uuesti, kuidas Jumal oli teda kultuse kütkeist päästnud. Ta rääkis Jasonile hingamispäevast ja ristimisest ning teistest tõdedest. Jason tundis Piiblit sedavõrd hästi, mõistmaks, et Marlon rääkis tõtt ning lubas ka tulla järgmisele koosolekule.
Mis on teoksil?
Marlo ema ei saanud aru, mis tema poegadega sünnib. Ta oli palvetanud, et nad lõpetaksid suitsetamist ja joominguid, kuid tal polnud aimugi, kui võimsalt mõjutavad tema palved nende vaimulikku elu. Õhkkond kodus teravnes, kui Enrico esitas oma vanematele tõsiseid küsimusi: Miks te põlvitate kujude ette palvetama? Miks vanaema puudutab Jeesuse pilti enne magamaminemist? Kui ta vanemad andsid talle põiklevaid vastuseid, arvas Enrico, et nad ei ole veel valmis asja mõistma.
Koosolekuteseeria lõpupoole hakkasid Joffrey, Marlo, Enrico ja Jason valmistuma ristimiseks. Peagi tegid ka Franco ja John oma valikud. Jasonil ja Johnil oli veel üks probleem. Nad tahtsid saada lahti tätoveeringutest, mida nad oli lasknud teha ühes kambas olles. Mõlemad otsustasid vabaneda tätoveeringutest naha põletamise abil, mis oli valuline protseduur. Kuid nad kannatasid valu ära, sest tahtsid alustada uut elu puhtaina nii seest kui väljastpoolt. 1999 aasta jõulukuul ristiti kõik kuus poissi. Joffrey on rääkinud oma usust neile, kes olid tema mõjul liitunud kultusliikumisega. Ta ütles: "Olen põhjustanud palju paha. Nüüd pean ma neid võitma tagasi Jumala poole." Mõned tema sõbrad on teda kuulanud, mõned aga mitte.
Ka vendade ema ja vanaema on hakanud küsimusi esitama hingamispäeva ja teiste Piibli tõdede kohta. Pojad vastavad nende küsimustele innukalt ja palvetavad, et pere võiks ühineda Kristuses. Ja Joffrey ema on veelgi rohkem hämmastunud sellest, et Jumal tegi mitmekordselt rohkem kui ta isegi paluda või mõtelda oskas.

Evangeeliumikuulutus Lõuna-Aafrika unionis edeneb. Nädalakaupa ühineb kirikuga uusi liikmeid. Ja kuudekaupa sünnib uusi kogudusi. Neen on need head uudised. Halb uudis on see, et kasv ületab meie liikmete majanduslikke võimalusi.
Majanduse madalseis on vaevanud Lõuna-Aafrikat juba aastaid. Ka hästi haritud inimesel on sageli raske tööd leida. Kohati on töötuseprotsent ulatumas 80%-ni. Tänu sellele pole kogudusel võimalik ehitada endale isegi tagasihoidlikku kabelit. Meie liikmed peavad kogunema puude või telkkatuste all, plekkhurtsikutes ja autogaraazides. Edu ei seisne siiski kaunis hoones vaid usklike omavahelistes suhetes. Toome sellest ühe ilmeka näite.
"Üksmeelsuse kogudus" asutati siis, kui kohalikel usklikel polnud raha kogu aeg reisida ühistranspordiga lähimasse adventkirikusse. Algul kogunesid koguduse 35 liiget kodudes. Koguduse kasvades koliti algul ümber garaazi ja hiljem üüriti kohalikust koolist klassituba. Siis tõstis valitsus neid klassist välja ning adventistid pidid taas kogunema garaazis. Lõpuks leidsid nad sobiva maatüki kiriku jaoks.
Kuna polnud raha korraliku ehitise püstitamiseks ehitasid nad ajutise varjualuse plekitahvlitest. Enamiku arvamuste kohaselt ei ole see kirik ilus muid see-eest on kogudus täis armastust ja indu. Kuigi koguduses on vaid 130 liiget, tuleb hingamispäeviti kokku alati pea 350 liiget! Neid ei tõmba sinna kaunis arhidektuur vaid hoopis usklike omavaheline ühendus ja armastus.
Kuidas lahendame koosolekuruumide nappust? Kas peaksime paluma lõuna-aafriklastel evangeliseerimist katkestama kuni oleme saanud liikmetele korralikud ruumid? Ei mingil juhul! Toetagem selle asemel nende käsi ja aidakem neil ehitada vajaminevaid kirikuhooneid, nii et töö Lõuna-Aafrikas, Namibias, Swasimaal ja Lesothos oleks edukas! Lihtsad tellistest või muust saadavast materjalist ehitatavad kabelid teeniksid neid kirikuid hästi. Me võime neid kas aidata või kõrvalt vaadata.
Ja see pole veel kõik!
Igal pool maailmas avanevad "uksed" uutele võimalustele evangeeliumi kuulutamiseks. Vaadakem vaid enda ümber! Hiina avab uksi, siis veel 10/40-akna maad - piirkond, mis ulatub Loode-Aafrikast Lähis-idani. Selles piirkonnas on 88 maad kus kristlasi on alla 1% elanikkonnast. Sama toimub ka mitmetes Aafrika islamimaades. Tsadis on kutsutud adventiste looma koole, kliinikuid ja kogudusi. Kui kaua aga see "uks" on lahti? Milline on sinu vastus?

Telefonihelin rikkus öö vaikust. Kuhs tõstis toru ja kuulas kui tuttav naine läks kohe asja juurde. "Ma olen lugenud läbi raamatu, mille sa mulle vanglas müüsid", alustas naine. "Vanglajuhataja palus mul otsida kedagi kes töötaks vangide heaks. Kas sind asi huvitaks?"
Laiahaardelist tööd
Kush oli hiljuti jäänud pensionile ning ta lubas käia vanglajuhataja jutul. Juhataja palus tal pidada juhtkonnale kord nädalas palvekoosolekut. Kuu aja pärast alustas ta tööd vangidega.
Jõulude paiku ei käinud teisi vaimuliku töö tegijaid vanglas ja nii palutigi Kushil pidada ka pühapäevased jumalateenistused. Kush märkas, et mitmel noorel kurjategijal puudus motiiv. Vangla annab neile võimaluse käia läbi keskkool või kutsekool, kuid see huvitab vaid väheseid. Kush püüdis vange panna mõtlema koolituse tähtsuse üle. Huvi kasvades hakkas Kush pidama piiblitunde rühmadele. Peale selle vajasid mitmed nõuandeid ja palvet, nii et tööd oli palju. Õnneks sai Kush endale teise adventabilise.
Rohke saak
Pea aasta pärast sellest ajast kui Kush oli vanglatööle kutsutud, oli 82 vangi valmis minema ristimisele. Vanglajuhataja loal toimetati kohale kantav ristimisbassein. Kuivõrd rõõmus päev see oli! Vangides toimunud muutus tunnistas uuest elust Kristuses. Uurimisrühmadesse liitus uusi liikmeid ja varsti oli veel 60 vangi valmis minema ristimisele.
Soga
Ühel päeval käis Kush vangikongides kutsumas vange kolmapäevahommikusele palveringile. Paadunud kurjategijate osakonnas oli Soga-nimeline märatsejana tuntud vang. Ta sai loa lahkuda kongist palvekoosolekule. Esimesel korral istus ta toa tagaosas ülemeeliku näoilmega ja tegi halvustavaid märkusi. Kõigest oli näha, et ta oli kohal üksnes selleks, et kongist mõneks ajaks välja saada.
Kuid vähehaaval Soga hoiak muutus. Ta hakkas kuulama ja esitas üha sügavamaid küsimusi. Käies kohtamas Sogat isiklikult, sai Kush teada, et vangi hoiak oli muutunud kui ta märkas, et teda austati inimesena. Kush hakkas regulaarselt Sogat õpetama ja koos temaga palvetama. Soga hakkas õppima ja näitas üles soovi oma elu parandada. Ta hakkas iseseisvalt Piiblit õppima ja lõpuks tahtis ta tulla ristimisele. Teda ristiti esimeste hulgas. Nüüd töötab Soga teiste vangide heaks. Tal on 15 aastasest karistusest veel 3 aastat järel ning ta tahab peale vabanemist õppida pastoriks.
Vabanemise trauma
Enamus vange ootab väga oma vabanemist, kuid enamasti on see dramaatiline kogemus. Nad peavad pöörduma tagasi ühiskonda kus suhtutakse neisse eelarvamuslikult. Kush aitab vange vabaduseks ette valmistada. Kahjuks on sageli koguduse liikmed tahtmatud neid aitama ja toetama. Asjade muutmiseks on vaja veel palju tööd ja palveid. Kushi saadud telefonivestlusest on möödunud 2 aastat ja praegugi kasutab ta kogu oma aja vanglatööle. Ja vanglatööle vajatakse väga veelgi tahtlikke töölisi nii vanglamüüride sissepoole kui ka väljapoole.

Claude September astus Kirjaliku piiblikursuse toimetusse, näol otsustav ilme. Ta istus tooli servale. Oli selgelt näha, et tal oli midagi mõttes. Olles oma telefonikõne lõpetanud, pöördus tema ees olev naine tema poole ja küsis, kas saab talle kuidagi kasulik olla. "Olen istunud kirikus hingamispäevast hingamispäeva. Mul on juba istumisest kõrini. Ma tahan midagi Jumala heaks teha. Ma tahan minna kuhugi, kus ei ole adventiste ning rääkida seal inimestele Jumala armastusest."
Pakutavatest piirkondadest valis Claude Swellendami väikelinna, mis asus paari teekonnatunni kaugusel Kaplinnast idas. Ta oli seal varem käinud ja see paik meeldis talle. See asetses mägede ja mere vahel. Ja mis parim, piirkonnas oli 14 Kirjaliku piiblikursuse õpilast. Nii hakkaski Claude kord kuus omal kulul käima Swellendamis. Ta käis kohtamas Kirjaliku piiblikursuse õpilastega ja asutas piibliuurimisgrupi, mis hakkas koos käima kohaliku kooli klassiruumis.
Viljakas tööpiirkond
Sedapuhku kuidas töö laienes, tundis Claude, et ühest päevast kuus jääb väheks. Ta ostis odava maatüki ja viis sinna haagissuvila. Nüüd sai ta olla seal linnas terved nädalavahetused ja hiljem sai ka tema pere tulla koos temaga.
Claude leidis veel Kirjaliku piiblikursuse õpilasi lähedalasuvast Sour Brooki linnast. Traditsioonilisel protestantlikul usul on linnas kindel jalgealune, kuid Claude sai teada, et piiblikursusest võtsid osa ka linna pagar ja perekond, kelle oma oli linna ainuke restoran. Kõik kolm soovisid tulla ristimisele. Aasta pärast sellest ajast, kui Claude alustas oma tööd, ristiti Swellendamis ja Sour Brookis 5 inimest. Nüüd on pagaritöökoda ja restoran - linna ainsad suured ettevõtted - laupäeviti kinni.
Õnnistusi pagaritöökojas
Juba enne seda kui Elise läks ristimisele, oli tema pagaritöökoda majanduslikes raskustes. Claude, kellel oli kogemust äriasjades, otsustas aidata. Ta hankis Elise küpsetistele uusi edasimüüjaid ja ka ta ise jagab neid laiali piirkonna väikelinnadesse. Issand on õnnistanud ja pagaritöökoda on edukas. Mõned pagaritöökoja kliendid on palunud Claudel tuua leibu kohale ka laupäeval. Selliselt on Claude saanud võimaluse selgitada, miks tema ja ka pagaritöökoda laupäeval ei tööta. Mitmed kliendid on palunud piibliuurimisi ja juba seitse inimest on hakanud käima Sour Brookis jumalateenistustel.
Kaitset ohtudes
Mõni aeg tagasi möllas seal piirkonnas suur põõsastiku-tulekahju. Ehkki ka Claude haagissuvila oli ohus, läks ta aitama tuletõrjujaid ja vabatahtlikke kustutustöödel. Kiiresti leviv tuli levis mõne meetri kaugusele tema haagissuvilast. Siis aga muutis tuul imeliselt suunda ja puhus tule mööda künkaserva üles tagasi kus see iseenesest kustus. Samal ajal kui Claude võitles tulega mujal, kaitses Jumal tema vara.
Mõni aeg tagasi korraldati Sour Brooki lähedal ristimine. Kaks pastorit ja ristitavad astusid jõkke, mis voolas nii kiiresti, et tõmbas eakad pastorid endaga kaasa, nii et ristitavad pidid oma ristijaid päästma. Claude meenutab, kuidas tal oli kõrini kirikus istumisest ja otsustas minna Sour Brooki evangeeliumi levitama. Jumal on teda õnnistanud ja juhtinud teda paremat elu otsivate hingede juurde.
Sour Brooki ja ümberkaudse piirkonna usklikud kogunevad üha restoranis, kuid nad planeerivad ka oma väikese kiriku ehitamist. Kogudused eri pooltel Lõuna-Aafrikas pingutavad jumalateenistuspaikade ehitamiseks, kuid kõrge töötuse ja majanduse madalseisu pärast on ka lihtsa kabeli püstitamine paljudele kättesaamatu. Aga Taevaisa hoolitseb siiski oma rahva eest.

Väike grupp adventistinaisi Johannesburgis soovis hakata töötama naisvangide heaks. Enamusel neist ei olnud evangelisti koolitust, kuid nad leidsid, et omavad just selliseid andeid, mida naisvangid vajasid. Nad hakkasid neile õpetama õmblemist, kudumist ja teisi kodumajandusoskusi.
Adventistinaised üllatusid, märgates, et üle 25 alla 14. a lapse elas vanglas koos emaga. Elu vanglas on raske ning lastel ei ole võimalust nautida normaalset lapsepõlve. Naised tahtsid neid lapsi aidata ning vangla juhataja andis neile loa töö alustamiseks. Denise Newton, Transvaali piirkonna naistetöö juhataja, palus mõnedel teismelistel tüdrukutel koostada programm laste aitamiseks. Tüdrukud läksid õhinasse ja panid kokku pühakooliprogrammi. Iga nädal lähevad nad trellide taha õpetama väikestele laule armastusest ja lootusest ja päikesepaistest ning rääkima Jumalast ja Jeesusest. Lapsed armastavad neid koosolekuid.
Vangla organiseeris lastele retke linna loomaaeda. Igal lapsel oli kaaslaseks teismeline või täiskasvanu. Kõik oletasid, et lapsed naudivad reisist. Peagi nad aga märkasid, et lapsed kes ei tundnud muud maailma kui vaid vangla oma, kartsid suuri loomi. Jõulupidu õnnestus paremini. Tüdrukud palusid mõningaid varanoori esitada lastele ja nende emadele jõulunäidendit. Vanglajuhataja jälgis ka näidendit ja aitas hiljem maiustuste ja kinkide jagamisel lastele. Nüüd on pühakoolitööd tehtud juba 2 aastat ning noorte ja laste vahele on tekkinud lähedane suhe.
Nii vangid kui ka nende aitajad on saanud sellest programmist õnnistusi. Ehkki adventistid pidid lubama, et ei õpeta eluoskuste tundides oma kiriku õpetusi, panid vangid tähele nende erinevust ja palusid, et meie õed peaksid neile korrapäraseid jumalateenistusi. Töö vanglas laieneb pidevalt. Paljud vangid kannatavad selliste raskete haiguste käes, nagu näiteks aids ning vangla ei hoolitse nende eest. Adventistinaised on organiseerinud neile ravi ning andnud nõu tervislikest eluviisidest ja aidsi-ohu peletamiseks. Vabanevaid vange aidatakse kohaneda ühiskonnaga.
Vivienne
Mõned naised töötavad vangide heaks üksi. Vivienne Sampson ärkas haigla intensiivraviosakonnas. Ta oli tõsiselt haige ja mõtles, et võib surra. Kuid Jumal ütles talle, et ta ei sure, sest teda ootas töö vanglas. Vivianne üllatus Jumala otsesest kutsest tööle, mida ta polnud kunagi teinud, kuid lubas alustada vanglaskäike kohe kui võimalik ning palus Jumalal avada uksed. Vivienne viidi teise tuppa. Tema uus toakaaslane töötas valvurina naiste vanglas. Valvur andis nõu, Viviennel tasuks õpetada vangidele midagi kasulikku. "Kas sa arvad, et võiksin õpetada neid õmblema?" küsis Vivienne. Valvur julgustas teda proovima.
Olles toibunud, läks Vivienne lähimasse naistevanglasse ja pakkus end õpetama õmblemist ja käsitööd. Ta sai loa tundide pidamiseks. "Sa võid lugeda naistele ka Piiblit ning palvetada koos nendega", sõnas vanglajuhataja, "kuid põhiõpetuste õpetamine on keelatud." Vivienne tunnid said küllaltki populaarseks. Need algasid alati palvega ja piibli lugemisega.
Üks tema õpilastest oli 19-aastane Angela, kes oli ema tapmise eest mõistetud eluks ajaks vangi. Angela küsis, kuhu kirikusse Vivienne kuulus. Vivienne ütles, et tal ei lubata rääkida õpetustest, kuid ta käib kirikus laupäeviti. Angela rääkis, et sai väga huvitava raamatu "Suur võitlus". Kas Vivienne kuulub seal räägitud kirikusse? Vivienne vastas jaatavalt ning sai loa uurida koos Angelaga Piiblit. Lõpuks palus Angela luba ristimiseks. Angela on üha vanglas, kuid tema elu suund on muutunud. Ta soovib, et kõik teaksid, et tema kuulub nüüd Jumalale. Lisaks Angelale on ka mitme teise naise elu muutunud tänu vanglatööle.
Shona
Ka Shona Allie teeb tööd vanglas. Tema poeg oli sattunud halba seltskonda ning sageli otsis Shona teda öistelt tänavatelt. Tal oli kaasas Piibel ning kui ta kohtas noortekampasid, peatus ta juttu rääkima. Sageli küsisid mitmed temalt: "Kas sa ei karda, et me sulle kallale tuleme?"
"Ei", vastas Shona. "Ma räägin teiel, miks." Siis palus ta poistel maha istuda ja hakkas neile Piiblit lugema. Ükski kambaliige ei teinud talle kunagi midagi. Teised emad kuulsid, mida ta tegi ja palusid talt abi ka nende poegade otsimisel. Shona hakkas neid otsima tänavailt ja ka vanglatest. Olles mõne leidnud, küsis ta, kas ta tahaks tema ema pärast koos temaga palvetada. Lõpuks läks Shona ka vanglatööle. Viibides vanglates, nägi ta sageli, kui halvasti seal vange koheldi. Ilma hirmuta läks ta otse vanglajuhataja juurde ja palus puudused likvideerida. Ta kasutab palju aega surmalemääratud vangide juhatamiseks. Ta soovib neid alati juhtida tagasi Jumala ja oma vanemate juurde.
Üksi või väikeste gruppidena töötavad mehed ja naised kõikjal Lõuna-Aafrika unionis nende heaks, kes on elus läbi põlenud. oma eeskujuga näitavad nad, et Jeesus on vastus kõigile probleemidele. Tema võib puhastada ka kõige mustema südame.

Kui Nelson ja Femida kohtusid, oli Nelson hindu ja naine muslim. Kui nad abiellusid, sai naisest hindu. Tal ei olnud kerge, sest ta pere oli nii abielu kui usuvahetuse vastu. Ta teenis nüüd ema Lutchmeed, hindujumalannat. Hinduism hämmastas teda. Kui islamlased teenisid ühte jumalat, Allahit, siis hinduismis oli palju jumalaid. Teatud päeval kord aastas lähevad hindud templisse ohverdama oma jumalale puuvilju, piima või viirukit. Nad käivad seitse korda ohvrit kandes ümber templi, astuvad siis templisse ja jätavad oma ohvri jumalakuju ette.
Nelson nägi sageli, kuidas templis ohverdavad preestrid jõid ohverdatud kitsede ja kanade verd. Lisaks sellele nad jõid ka alkoholi ja suitsetasid. Sellega hakkas ta ka enda alkoholi- ja tubakatarbimist õigustama. Siis ühel päeval kuulis ta kuidas mõned kristlased rääkisid Jeesusest, Jumala Pojast. Nii ta siis mõtles, et kui Jeesus on Jumala poeg, siis peab ema Lutchmee olema tema ema. Nii hakkas ta palvetama ka Jeesuse poole. Keegi töökaaslane küsis, kas ta tahab kuulda veel Jumalast ja Piiblist. Ta nõustus ja nad vestlesid pikalt. Kui ta kutsus mind pühapäeval kirikusse, jäi Nelson nõusse ja ka Femida tuli kaasa. See kirik oli nende kodust kaugel ja nii nad siis otsisid kodule lähema kiriku ning hakkasid seal käima. Alguses Femidale kristlus ei pakkunud huvi, aga kui ta mees tahtis astuda kogudusse, ta nõustus. Nad liitusid kogudusega ja said aktiivseteks liikmeteks.
Kuid Piiblit uurides leidis Nelson, et selles kirikus oli midagi viltu. Vähehaaval hakkas ta jumalateenistustest eemale jääma. Femida ei saanud aru, kus see king pigistas. "Kui märkasin, et me kirik ei järginud kõiges Piibli õpetusi, kaotasin hingerahu. Olin toiminud pühapäevakooli õpetajana, kuid ma ei tahtnudenam õpetada valeõpetusi," jutustas Nelson. Kui ta pastor küsis, milliseid valeõpetusi ta silmas pidas, loetles ta mõningaid. Ja kui ta mainis sabatit ehk hingamispäeva, ütles pastor, et adventistid, kes hingamispäeva õpetasid, on valel seisukohal. Siis ühel päeval tuli Nelson töölt koju ja tahtis rääkida usust - uuest usust. Femidat uued usud enam ei huvitanud, ta oli rahul praeguse kirikuga. Kuid Nelson oli täis indu. Ta oli uurinud Piiblit koos Ray nimelise töökaaslasega. Ta palus Rayl tõestada sabati ehtsust ning kui too tegi seda Piibli abil, veendus ta adventistidel oli õigus. Ray kutsus teda evangeelsetele koosolekutele ning ta läks.
Naine aga ei tahtnud kaasa tulla. Talle ei meeldinud, et Ray mehe õhtul pere juurest eemale kutsub. Ta keeldus lootuses, et mees jääb siis koju. Mees aga läks. Ta ei sundinud naist kuulama, mida oli õppinud, kuid ta palvetas naise eest. Kuna adventism huvitas teda väga, viibis ta sageli kodust eemal, see aga ei parandanud pere-elu.
Kui nende perre sündis teine laps, naise seisukohad muutusid. Ta tahtis, et usk ühendaks nende perekonda. Nelson käis adventkirikus, Femida aga pühapäevakirikus. Femida soovis, et nende last ristitaks nende kirikus, kuid mees soovis, et õnnistustseremoonia sooritaks adventistipastor. Naise pastor ütles, et kui me pere ei ühine vaimulikult, võib Jumal meie lapse meilt ära võtta. Selline märkus Femidat ei rõõmustanud. Ta küsis oma mehe usu kohta. Nelson ütles, et ta saab naisest aru, miks ta ei taha tema kirikusse tulla, kuid palus tal tulla kasvõi ainult üheleainsale koosolekule. Ühel hingamispäeval otsustas ta koos mehega kirikusse minna.
"Inimesed olid väga sõbralikud ja mulle meeldis nende viis Piiblit õpetada. Pöördusin koju õnnelikumana kui kuid varem. Otsustasin jätkata kirikuskäimist." Nelson märkas kohe, et kirikuskäik oli muutnud tema naist. Ta arvas, et see tulenes inimeste sõbralikkusest. Ta oli õnnelikum ja tahtlikum kuulma Jumalast. Ta tõi koju ka videolinte, et naine võiks õppida kogu tõde. Lintidest oli abi, kuid otsustav oli mehe armastav hoiak. Kui nad varem olid tülitsenud iga tühja-tähja pärast, siis pärast seda kui mees hakkas käima adventkirikus, ei tahtnud ta enam riielda. Kui naine püüdis hakata nääklema, hakkas ta lugema Piiblit või läks jalutama.
Ka Femida hakkas käima regulaarselt adventkirikus ning kui pastor hakkas rääkima mehele ristimisest, otsustas ta, et nad peavad minema ristimisele üheskoos. Nad hakkasid uurima koos piiblit ja mõni nädal hiljem neid ristiti. "Meie otsimine on nüüd lõppenud. Oleme üksmeelsed, oleme õnnelikud, oleme adventistid."

Jeesus ütles: "Ma ei ole tulnud tooma mitte rahu vaid mõõka." Nende sõnade tähendus sai mulle selgeks alles siis, kui hakkasin tõeliselt temasse uskuma. Mu pere oli käinud aastaid ühes kristlikus kirikus. Ja siis ühel päeval, kui olin oma aias nõusid pesemas, tuli üks naine mu ämmale külla. Kuulsin, millest nad rääkisid ja mu huvi tärkas siis, kui külaline, kelle nimi oli Hope, hakkas lugema Piiblit. Lõpetasin kiiresti töö ja läksin tuppa neid kuulama. Hope hakkas käima meil regulaarselt piiblitunde pidamas. Lõpuks sai ämmale sellest kõrini, kuid mina tahtsin jätkata.
Teadsin, et Hope oli adventist, kuid rohkemat ei teadnud ma neist muud midagi, kui et neil oli mõne kilomeetri kaugusel haigla. Uurinud koos Hopega pool aastat Piiblit, hakkasin käima adventkirikus. Mu mees ei olnud sellele vastu, nii et võtsin ka lapsed kaasa.
Surma tseremoonia
Siis mu ämm suri. Meie kommete kohaselt pidi lesk kandma teatud tseremooniani leinariideid. Selles treremoonias ohverdatakse esiisadele loomi. Usutakse, et kui keegi jääb tseremooniast kõrvale, juhtub midagi hirmsat. Keeldusin tseremooniast osa võtmast ja selgitasin mehele, et esiisade teenimine on vastu Jumala seadust. Minu ema pealekäimisel hakkas mu mees mind keelitama otsusest loobuma. Kui ma järgi ei andnud, käskis mu mees minul koos lastega kodust lahkuda. Ma keeldusin. Ma ütlesin, et Jumal oli meid kokku pannud meheks ja naiseks ning meil ei ole luba abielu purustada.
Kui ma hiljem turult tagasi tulin, leidsin, et mu mees oli mind ja me lapsi välja visanud. Viisin lapsed Hope majja ja rääkisin talle, mis oli juhtunud. Hope abikaasa ja pastor läksid mu mehe jurde, et kokkulepet saavutada. Nad rääkisid temaga neli tundi ja alles siis nõustus meid koju tagasi võtma. Kuid ta oli üha vihane. Kui ma läksin välja prügi põletama, leidsin tuhahunniku pealt oma Piibli. Mu süda kiskus krampi, kuid ma otsustasin mitte midagi öelda. Õhkkond oli pinev ja olin otsustanud jääda.
Ristimine.
Kogudus oli püstitanud meie kodu lähedale telgi evangeeliumikoosolekute jaoks. Koosolekuteseeria lõpus otsustasin minna ristimisele. Teadsin, et see mu mehele ei meeldi, kuid tahtsin olla ustav ning järgida Jeesust. Mõtlesin oma mõttes: "Kui mul tuleb surra, tahan surra Jeesuse omana." Läksin jõe äärde ristimisele, kuid ma ei teadnud, et ka mu mees oli seal. Kui mind ristiti, nägin teda seismas rannal teiste inimeste seas. Teadsin, et ta oli vihane. Siiski ei öelnud ta midagi.
Olin õmblusringis Hope juures, kui märkasin, et olin midagi koju unustanud. Jätsin noorima lapse Hope juurde ja läksin asjade järele. Mu mehel ei olnud midagi selle vastu, et õppisin õmblema, kuid kui ta nägi mind koju tulevat ilma lapseta, küsis ta kohe, kus laps on. Rääkisin, et olin jätnud ta Hope poole. Mees ei olnud rahul ja kiirustasin tagasi Hope juurde.
Keretäis
Kui hiljem koju tulin, oli uks lukus ja mees ootas mind väljas. Mul ei olnud võtit ja palusin meest, et ta ukse lahti teeks. Kandsin pea peal rasket veekannu ja mees käskis selle maha panna. Enne kui sain kannu maha panna, hakkas mees mind peksma. Karjusi, et ta lõpetaks ning kohale hakkas saabuma inimesi vaatama, mis sünnib. Kui mees neid nägi, lõpetas ta peksmise ja lasi mind sisse. Mõne minuti pärast ilmus uksele naine kott käes. Ilmselt oli mees kavatsenud mind koos asjadega välja visata. Mind nähes hakkas naine mind süüdistama mehe vääritus kohtlemises ja ütles, et ma pean majast lahkuma.
"Ma armastan oma meest", ütlesin naisele. "Olen sõnakuulmatu üksnes siis, kui ta käsib mul rikkuda Jumala käsku. Ei miski ega keegi ei või mind lahutada Jeesusest, isegi minu mees mitte." Naine süüdistas mind isekaks ja ma käskisin tal kodust lahkuda. Kuid ta keeldus ja ütles, et maja kuulub minu mehele, mitte minule. Ta tõstis käe ja virutas mulle vastu nägu. Kui ma püüdsin end kaitsta, naine hammustas mind! Siis ta pöördus ja jooksis oma koju. Mees oli kisklemise ajal tuppa tulnud ja ka tema hakkas mind noomima. Mu pea ja põsk valutasid ning silm oli mehe hoobist turses. Tahtsin minna Hope juurde olukorra üle järele mõtlema, aga mu mees ei lasknud.
Arvan, et löökidest põhjustatud vigastused hirmutasid mu meest, sest peale seda vahejuhtumit olen saanud olla rahus. Jumal tegutseb meie pere heaks ja mu mees laseb mul koos lastega kirikus käia. Soovin, et ühel päeval liituks ta koos meiega.