Kuueaastane Byra vaatas ootavalt oma isa. Ta aimas, et isal on midagi tähtsat ütelda. "Sul ei ole tulevikku siin Gobi-Altais," sõnas isa. "Sa peaksid minema Ulan Batori oma onu juurde, minema kooli, hankima tööd ja helgemat tulevikku endale." Byra kodulinn asus keset Gobi kõrbe. Ta ei tahtnud lahkuda, kuid isal oli õigus. Ta pelgas pealinna minekut, kuid otsustas, et ei põhjusta perele pettumust.
Uus elu
Ulan Batoris pääses ta kooli ja sai tööd haiglas. Ta töötas ka onu heaks 2 tundi päevas elamise ja söögi eest.
Ehkki Byra oli rutakas, jõudis ta hankida endale uusi sõpru. Nad olid kristlased ja kuulusid väiksesse adventistide rühma. Nad kutsusid ka Byra oma koosolekutele. Noor misjonäriperekond märkas Byra huvi ja hakkas koos temaga Piiblit uurima. Peagi õpetas Byra ka teistele õpitut. Ühel päeval kuulis onu, et Byra käis kristlaste koosolekutel. Ta oli lugenud ajalehest, et kristlus on kummaline ja ohtlik religioon. Ta palus, et Byra ei teeks enam tegemist kristlastega.
Byra ei saanud siiski mõtteist välja Jumala armastust. Mida ma teen? Ta mõtles. Ta oli lubanud onule, et ei lähe enam koosolekutele, kuid ta tundis, et Jumal tahtis teda enda omaks. Kui ta valiks Jumala, tuleks tal lahkuda onu juurest pettunud vanemate juurde. Byra otsustas järgida Jumalat. Ta sai elama asuda kristlastest õpilaste juurde.
Isa külaskäik
Mõne aja pärast tuli isa külla. Tal oli kaasas kaupa, mida lootis kasumiga maha müüa. Kuid kõik läks untsu. Kaupa ei ostetud ja lõpuks pandi ka raha pihta.
Byra püüdis isale rääkida oma usust, kuid isa see ei huvitanud. Külaskäigu viimasel õhtul vestlesid nad siiski pikalt. Nad rääkisid perest, Jumalast ja sellest, miks inimene peaks olema kristlane. Kuid kui isa küsis, miks nii armastav Jumal lasi talle nii mitmeid halbu asju juhtuda, ei osanud Byra vastata. Lõpuks ta sõnas: "Jumalal on siiski plaan sinu jaoks. Ega Saatan poleks sind muidu niimoodi rünnanud. Looda Jumalale!"
Pastor tegi ettepaneku, et Byra kutsuks isa Ulan Batori Piiblit uurima. Byra rõõmuks oli isa nõus. Algul ta vaid kuulas, kuid hakkas siis esitama küsimusi. Pastor andis talle 10 Uut testamenti ja vaimulikke raamatuid ning palus tal kutsuda ka naabreid üheskoos Piiblit uurima.
Imeline pööre
Mõne nädala pärast sai Byra kirja isalt. Tal oli grupp inimesi kes koos temaga Piiblit uurisid. Levis kuuldus, et tal oli Piibleid ja inimesed hakkasid neid küsima. Ka kooli õpetaja hoiatas õpilasi tema eest, kuid lapsed tahtsid teada, kui halbu raamatuid tal on. Byra isa tahtis õppida veel enam ning saada ristitud. Nii ta reisis neli päeva lihaauto kastis pealinna, ehkki väljas oli 40° pakast.
Usklike rühm jätkab kasvu. Byra isal paluti alustada piibliuurimisi ka teises linnas, kus polnud ainsatki kristlast. Ka Byra tahab pöörduda tagasi oma kodukohta isa aitama. Mongoolia kogudus on väike, kuid see kasvab kiiresti. Ta vajab jumalateenistuskohti ja meie võime aidata nende ehitamisel.

Hishig on noor mees, kes teab oma ülesannet. Ta elab ulan-Batoris, Mongoolia pealinnas. Kui ta oli armeeteenistuses, nägi ta kui lootusetutes oludes elasid kõige vaesemad inimesed. Ta tahtis teha midagi nende aitamiseks.
Ta lahkus armeest ja hakkas turukaupmeheks, et saada raha vaeste aitamiseks. Ta märkas, et mingid organisatsioonid aitasid linna orbusid ja kodutuid lapsi, kuid keegi ei aidanud neid peresid, kel polnud süüa ega peavarju. Ta suunas oma jõupingutused nendele.
Ühel perel oli kuus last kuid ei olnud kodu. Nad elasid maa all linna kanalisatsioonivõrgus, mis vaid pisut kaitses neid talve pakaste eest. Nad kogusid ja müüsid rämpsu elus püsimiseks. Kui nad leidsid süüa, sõid nad selle ära. Pudelid ja plekkpurgid müüsid nad ära ning ostsid kas süüa või alkoholi, millesse nad püüdsid oma muresid uputada. Sageli peksid purjus vanemad oma lapsi. Hishig hakkas viima perele süüa ja riideid. Tasapisi hakkas selles peres tekkima lootus paremale elule.
Jumala juhtimise all
Hishig uskus Jumalat ja järgis Piibli õpetusi. Ta viibis sageli kirikutes, kuid polnud kindel, kes neist õpetas tõde. Nii ta siis palus Jumalalt juhtimist ja luges Piiblit. Ta teadis, et Jumal oli kutsunud teda teisi aitama. Sõbrad pidasid teda hulluna, kui ta lõpetas turul kauplemise selleks, et teisi kogu aeg aidata. Ta hakkas koguma raha, millega ostis leiba ja arstimeid. Ta õpetas inimestele, kuidas nad võiksid elada tervislikumalt ja paremat pere-elu. Peagi hakkas ta rääkima neile ka Jumalast.
Hishig üüris majasid, kuhu ta majutas kodutuid lapsi ja perekondi. Ta hakkas neile pidama vaimulikke koosolekuid, kuid tema õpetusi tulid kuulama isegi naabrid. Ta nimetas oma kirikut imelise armu kirikuks ja varsti hakati teda kutsuma imelise armu meheks. Hishig koges siiski seda, et ta teadis veel liiga vähe jumalast.
Mõtlemapanev nimesilt
Ühel päeval nägi Hishig Ulan Batori peatänava ääres uut nimetahvlit. Seal oli kirjas: "Seitsmenda päeva adventkirik". Ta ei olnud kunagi kuulnud seitsmendast päevast. Kõik kogudused, kus ta oli viibinud, pidasid koosolekuid pühapäeviti. Tahan teada, mida see "seitsmes päev" õieti tähendab, mõtles ta. Nii läks ta koosolekule ja kui see lõppes, küsis pastorilt järele.
Pastor seletas talle. Hishig uskus, et Piibel on ainus autoriteet ning ta otsustas hakata pidama hingamispäeva ning käima seal jumalateenistustel.
Kasvav kogudus
Hishig rääkis pastorile oma väikesest rühmast, kes kogunes linna servas. Pastor hakkas neid õpetama ning nüüd kuulub usklike gruppi umbes 50 täiskasvanut ja last. Neis 33 on juba ristitud, nende hulgas ka Hishig ja kanalisatsioonis elanud pere.
Hishig on tänulik selle eest, et Jumal on andnud talle võimaluse toimida vaeste heaks nii füüsiliste kui ka vaimulike vajaduste rahuldamiseks. Ta soovib õppida pastoriks, et paremini õpetada armastatud inimesi.
Tema väike kogudus ei mahu enam ära gerisse, traditsioonilisse mongoolia ümmargusse majja. See koguneb nüüd ühes laohoones. Hishig loodab, et võiks ehitada neile kiriku, kuid tal ei ole raha. Koguduse liikmed on vaesed; neil pole isegi bussiraha kesklinna kirikusse sõitmiseks.
Jumala töö Mongoolias kasvab kiiresti. Kuidas võiksid sina neid aidata?

Bold vajutas näo käte vahele. Mida ma ometi olen teinud, et Buddha on vihane ja ei taha mind enam, mõtles ta.
Isa oli surnud kui Bold oli 14-aastane ja ema otsis abi buda mungalt. Temale avaldas suurt mõju see rahu, mis ümbritses seda vana alandlikku meest. Ehkki inimesed seisid järjekorras, et munga jutule pääseda, andis ta igaühele jagamatu tähelepanu. Kui tuli Boldi ja ema kord, palvetas munk ka nende pärast.
"Ka mina tahan saada selliseks nagu see munk," ütles Bold emale koduteel.
Ta sai munga õpilaseks, oli usin ja peagi esitas juba ise palveid. Ta ei mõistnud sõnu, kuid uskus, et need olid pühad sõnad, millest on abi.
Bold õppis munga käe all 2 aastat. Noil aegadel hakkasid Mongoolia budakloostrid kommunistliku valitsuse hääbudes taas tegutsema. Munk soovitas Boldil minna kloostrisse juurde õppima. Kuid kõik kloostrid olid viimseni täis. Sügavalt pettununa pöördus bold koju tagasi.
Tahan teha head, mõtles ta. Miks Buddha laseb sel nii minna?
Budistid õpetavad, et iga inimese elu on ette ära määratud ja ustava budisti kohus on seda plaani järgida. Kuid milline on see plaan? Bold mõtles üha ja üha uuesti sellele. Kuna rutakal mungal oli teisigi õpilasi, käis Bold tema juures üha harvemini. Ta hakkas uuesti sõbrustama omaealiste poistega.
Vale seltskond
Ühel päeval ta nägi kellelgi poistest patakat raha. Poisid rääkisid, et nad röövivad rikkaid selleks, et vaeseid aidata. Nad kutsusid ka Boldi kaasa. Ta küll kahtles, aga leidis siis, et ülemäärane raha on heaks abiks emale.
Kord oleksid poisid peaaegu kinni jäänud ning Bold otsustas varastamise lõpetada. Ta soovis kooli lõpuni käia ja loobus halvast seltskonnast.
Uued sõbrad, uus elu
Peale kooli pani Bold end kirja inglise keele kursustele. Varsti märkas ta, et selleks, et edasi saada, vajab ta abi. Kui ta õde tutvustas siis teda inglise keelt kõnelevatele sõpradele, huvitus ta neist kohe. Nad olid kristlased ning ehkki Bold ei tahtnud midagi pistmist teha usuga, lootis ta siiski, et võib neilt inglise keelt õppida. Ta käis nende koosolekutel ja märkas, et need meeldivad talle - eriti piibliuurimine. Ta hakkas esitama küsimusi ja veetis iga päev aega kristlaste seltskonnas. Peagi õpetas ta juba hingamispäevakoolis. Ta õppis tundma Jumala armastust ja soovis sellest ka teistele rääkida. Kord vaatas ta rongi aknast Darhani linna. Ta hakkas tundma selle linna elanike koormat. Kui ta kuulis, et seal ei elanud ühtegi adventisti, tajus ta, et Jumal kutsus teda sinna linna kogudust looma. 1999 aastal kolis ta koos oma naisega Darhani. Nad ei tundnud mitte kedagi. Bold pakkus end vabatahtlikuna õpetama ülikoolis inglise keelt ning peagi kutsus ta õpilasi oma koju Piiblit õppima. Nad tulid ja tõid ka oma sõpru kaasa. Nüüd on Darhanis kogudus, kus on 50 ristitud liiget.
Misjoniüleskutse
Pioneeritöös Mongoolias on ainulaadsed väljakutsed. "Kõik on uus. Enamus kirikusse tulijaist ei tea Piiblist midagi. Me peame õpetama neile kõike - kuidas lauldakse, kuidas palvetatakse. Ka koguduse juhid on olnud adventistid vaid paar aastat. Kogudus kasvab Mongoolias kiiresti. Kui minust sai adventist, oli meid natuke üksnes pealinnas Ulan Batoris. Nüüd on usklike gruppe üle kogu maa ja usu tuli levib üha!"

"Ma vihkan sind! Vihkan sind! Sa ei meeldi mulle. Ma ei taha koolitükke teha!" karjus väike poiss. Ta oli esimeses klassis adventistide hooldatavas navajoindiaanlaste koolis. See muidu nii hästi käituv ja vaikne poiss oli olnud kaks päeva äge ja vihane. Tema õpetaja polnud näinud sellist muutust üheski lapses. Ühtäkki oli ta hakanud karjuma õpetajatele ja teistele õpilastele ning oli hakanud asju loopima.
Õpetaja rääkis asjast minule, kooli direktorile ja läksin klassi olukorda vaatama. Vaatasin, kui õpetaja rääkis poisile vaikse rahuliku häälega. Poiss ei reageerinud. Õpetaja palus minul poisiga rääkida.
"Jonathan, võta mul käest kinni, lähme minu kabinetti vestlema," ütlesin. "Soovin näidata sulle midagi erilist." Pisarad silmis haaras ta mu käest kinni ja tuli minuga kaasa. "Sa näid kurb," ütlesin.
"Seda ma olengi," vastas ta, pisarad voolamas mööda põski.
"Kas sa sooviksid rääkida, mis on su nii kurvaks teinud?"
Ta raputas pead. "Ma kardan!" Ta nuttis endisest enam.
"Ootame väheke, ehk saad siis rääkida." Andsin talle pabertaskurätiku ja jätsin ta hetkeks toibuma. Siis tulin tagasi tema juurde.
"Vaata, Jonathan, seda tahtsin ma sulle näidata," ütlesin. Näitasin talle minu laual olevat väikest purskkaevu. Ta läks rõõmsamaks ja naeratus valgus üle ta näo. Lasin tal veega mängida. Mõne aja pärast pühkis ta käed kuivaks ja pisarad silmist.
"Sul on vist juba parem," alustasin. "Kas sa sooviksid nüüd rääkida, miks sa nii kurb oled?"
"Käisin haiglas arsti juures. Ja kui ma tulin tagasi kooli, ma - " Ta hakkas taas nutma. "Ma ei tea!" nuuksus ta.
"Kas arst andis mingit rohtu, mis tegi haiget?" küsisin.
"Ei, kuid mu ajudesse läks miski... hääl käsib mul olla rumal... Saatan käsib mul teha asju ja olla rumal," pingutas Jonathan, et seda välja öelda.
Külmavärinad jooksid mul mööda selgroogu üles ja ihu tõusis kanalihale. Olin ðokis taibates, et mul oli tegemist kurjade vaimudega. Sosistasin Jumalale palve ja teadsin, et Jeesus oli toas koos meiega.
"Jonathan, sa oled väga julge, kui astud saatanale vastu ja räägid, mis sinuga juhtus," ütlesin. Palusin Jonathanil minu kätest kinni hoida, kui palvetasin, et Jeesus oleks meile väga lähedal. Siis küsisin, kas ka tema tahaks palvetada.
"Jah, ma palvetan," vastas ta.
"Kas sa usud, et Jeesus on just nüüd sinu südames?"
"Jah, Jeesus on minu südames ja minu peas," ütles ta ebakindlalt naeratades.
"Hästi," sõnasin. "Nüüd palvetame koos. Ütle minu järel, `Armas Jeesus, tänan Sind, et oled minu südames ja mu peas ja kogu mu kehas. Ma annan ennast sinule.´" Jonathan kordas mu sõnu. "Ja sina, Saatan," ütlesin, "lähed minust välja." Jonathan kordas käsku kasvava julgusega. "Ma ei taha sind oma ellu, sest Jeesus on minu südames, minges, meeltes ja mu ihus. Jeesuse veri kaitseb mind. Jeesus armastab mind ja mina armastan Jeesust!"
Kui Jonathan oli lausunud Aamen, avasime silmad. Nägin laia, õnnelikku naeratust poisi näol. Teadsin, et see tore ja sõbralik poiss oli vabanenud Saatana mõju alt ja suutis elada taas normaalselt. Jonathan kallistas mind ja läks õnnelikuna klassi tagasi.
Istusin üksi omas kabinetis ja mõtlesin toimunu üle järele. Mis võis põhjustada Jonathani kogemuse? Tema pere ei ole otseselt kurjade vaimude teenimisega seotud, kuid traditsiooniliste navajode usk soovitab olla küll vaimumaailmaga kooskõlas. Me ei usu alati kurjade vaimude kohalolekut, vaid kujutame ette, et meie modernne kultuur ja kõrge haridus eeldab seda, et me ei satu deemonite meelevalla alla. Selle hommiku sündmused meenutavad mulle, et mittemingi koolitus või haridus ei saa takistada Saatanat kasutama oma deemonlikke võimeid. Kiidan taas Jumalat selle eest, et Ta vabastas Jonathani Saatana haardest ja aitas mul mõista, et me võitleme iga päev vaimse kurjuse vastu kõigil meie ühiskonna tasandeil.

Gerard Latchman seisis Hondurases suure linna servas asuva majakese tolmusel hoovil. Ta oli tegemas uurimust adventkiriku abistusorganisatsioonile ADRA-le sellest, kuidas saaks aidata emasid ja lapsi piirkonnas, kus oli kõrge lapsesuremus.
Latchman rääkis hoovis naisega kui uksele ilmus väike põngerjas. Laps vaatas mõnd aega ja tuli siis sõnagi lausumata vaatama Latcmani kingi. Väikse sõrmega hakkas tüdrukuke pühkima vasakut kinga. Kui ta jäi tulemusega rahule läks ta ringi teisele poole ja pühkis tolmu ka teiselt kingalt. Oma tööga rahul, pöördus pisike tagasi majja.
Latcman ei mäleta eriti midagi sellest vestlusest, kuid seda last ei unusta ta kunagi. `Tema see on!´ mõtles ta endamisi. Jumal tahab et me hoolitseksime selle lapse eest! Ta jõudis vaevu oodata, et väikesest Gabriellast rääkida oma naisele Helenale Ameerikas. Abielupaar otsustas "adopteerida" Gabriella; või õigemini küll hoolitseda selle eest, et tüdruk saaks hea koolituse ja et ta saaks koos emaga elada head ja tervet elu.
Pühendumine lastele
See juhtus aastaid tagasi. Gabriella oli esimene 49-st lapsest, keda Latcmanid "adopteerisid".
Abielupaar oli sageli planeerinud laste abistamist. Nad mõtlesid toetada lapsi eri organisatsioonide vahendusel, kuid jõudsid sellele järeldusele, et lasevad Jumalal juhtida neid üksikute laste juurde, keda võiksid aidata siis nende omas kodus. Nad on märganud, et selline "adopteerimine" teeb asjast neile isiklikuma ja rahuldavama ning on ka lapsele kasulikum. Latcmanid aitavad lapsi Nicaraguas, Hondurases, Haitil, Indias, Ghanas ja Malawis.
Lenin Moses on väga andekas poiss. Latcmanid kuulsid temast, kui Gerard oli koolitamas vabatahtlikke töölisi Nicaraguas. Keegi noor ema oli saanud ADRA-lt koolitust ja väikest laenu, et alustada oma väikest ettevõtlust. Ta ostis natuke tuletikke ja küünlaid ning hakkas neid müüma oma väikses kodus pika kanjoni lõpus. Ühel öösel ärkas ta selle peale, et keegi püüdis ta majja sisse murda. Kui ta läks vaatama, mis seal sünnib, kajas lask ja ta vajus surnult kokku. Talt jäid maha 2 tüdrukukest ja beebipoiss.
Kui Latcman kuulis tragöödiast, läks ta peret vaatama. Selgus, et beebi oli saadetud vanaemale. Viimane aga ei suutnud poissi ära elatada ning nii Latcman "adopteeriski" poisi. Hiljem kolis Lenin Moses koos vanaemaga elama perre, kus oli neli last. Nii Latcman "adopteeris" ka nemad.
Nad aitavad lapsi toidu- ja elatuskulude ning õppemaksude toetamisega. "Soovime oma lastele parimat võimalikku kooliharidust, mida nad võivad saada oma kultuuri keskel," sõnab Latcman.
Otsi neid
Gerard kohtas Elsat, kui viimane käis müümas hommikul kogutud puuvilju. Gerard küsis, kas tüdruk käib koolis. Ei ta ei käinud. Õhtul tundis Gerard, et Jumal ütles talle: "Sa otsid lapsi. Täna saatsin ma sinu juurde kaks last, kuid sa lasid neil minna. Kui sa tahad lapsi, mine ja otsi nad üles."
Hommikul küsis Gerard oma koduabiliselt Lucretialt, kuidas ta leiaks üles Elsat ja tema õde. "Nad elavad kuskil mägedes, keegi ei tea täpselt, kus kohas," vastas Lucretia. Nad läksid koos tüdrukuid otsima.
Teel selgus, et ka Lucretia ise oli väga vaene. Gerard otsustas "Lapsendada" ka tema kaks last.
Küllalt
Nüüd on Latcmanitel 12 perekonda, kus on arvestusest sõltuvalt 49-52 last. Helena räägib, kuidas kõik sai alguse, kui nad olid puhkusel Mehhikos. "Külastasime turismiteedest kaugel ühe väikelinna pisikest kirikut. Meil oli lõunasöök endal kaasas ning me mõtlesime, et kindlasti kutsub keegi meid enda poole lõunatama ning saame siis nendega oma sööki jagada. Lahkudes kõik inimesed tervitasid meid, kuid keegi ei kutsunud meid oma koju. Viimane pere oli selgelt näha väga vaena, kuid nemad kutsusid meid omale külla. Nende kodu polnud muud midagi kui vaid seina külge kinnitatud plekktahvel. Kogu neljaliikmeline pere magas ühes rippvoodis.
Ma polnud kedagi nii vaest näinud. Kodus oli muldpõrand ja paar tooli. Kuid seal oli puhas ja korras. Nende külalislahkus sellise vaesuse keskel jättis meisse kustumatu jälje, vajaduse otsida veel selliseid inimesi, kellede elule võiksime olla õnnistuseks. Palusime Jumalal näidata meile lapsi, keda meil tuleb aidata. Ja see on juhtinud meid lapsevanemate teele, teele, millele me ei looda kunagi lõppu tulevat.

Mul on ikka veel meeles valu pakasest tundetuiks külmunud jalgades, kui kõndisin kooli Kanada talve näpistavas pakases. Ajad olid rasked. Isa rügas tööd teha väikesel põllulapil, et vähegi perele elatist teenida. Raha peaaegu ei olnudki, olime kehvasti riides ja sageli ilma kingadeta. Isa oli aus mees, harras hindu, kes õpetas meid uskuma omal moel. Tema õpetustest ja eeskujust hoolimata mina protesteerisin vastu. Isegi minu pikameelne isa oli valmis mind saatma lastekodusse. Vaid ema härdad palved päästsid mu.
Vahest ühel päeval
Lõpetasin kooli varakult ja sain linnas tööd. See tõi endaga kaasa uute kogemuste maailma. Liitusin tänavakambaga ja hakkasin pruukima narkootikume. Sageli sain võistlevate tänavakampade kaklustes tõsiselt vigastada. Praegugi on mul hirm mõelda, kui mitu korda seisin ma surmaga silmitsi.
Ühel õhtul olin ma silmini täis ja nägime suurt telki, kus peeti äratuskoosolekut. Astusime sisse ja hakkasime pilkama kristlasi ja Jumalat. Kõva häälega hüüdsime "aamen" ja "ülistus Issandale". Kui kõneleja palus kõigil abivajajatel ette tulla, marssisime me kõik sinna. Siis pistis ta mulle pihku väikse raamatu.
Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, uurisin raamatut. See oli Uus Testament. Jõllitasin seda ja tundsin süütunnet, et olin pilganud kristluse Jumalat. Aimasin, et Jumal oli tõeline, nii tõeline, et võisin talle rääkida. Olin hirmul ja kogelesin adeks paluda.
"Jumal," sõnasin, "ma ei oleks pidanud sind niimoodi pilkama. Ma palun vabandust." Siis lisasin: "Ma ei saa sind siiski veel oma Jumalaks tunnistada. Võib-olla kunagi hiljem, kuid mitte nüüd!" Andsin Uue Testamendi ära.
Kolisin tööle teise linna. Mu elukombed muutusid. Mul polnud sõpru ning pühendasin aega lugemisele. Lugesin hindu kirjandust ja õppisin rohkem tundma oma esivanemate usku. Kohtasin hindu-tüdrukut ja abiellusin temaga. Pidasime hoolikalt hindude paastu- ja pidupäevi. Olin sallimatu teiste uskude ja eriti kristluse suhtes. Vandusin, kui kuulsin kedagi mainivat Kristuse nime.
Kolm hämmastavat unenägu
Ühel õhtul nägin elavat ja hämmastavat unenägu. Nägin Jeesust suurel puust ristil. Hämmastusin nähes tema ilu ja sõnasin: "Issand, ma ei teadnud, et sa oled selline." Ta avas oma silmad ja neist sädelesid kuldsed valguskiired. See hele valgus ümbritses mind ja ma katsin oma silmad kinni selle eest.
Ärkasin ja jutustasin oma naisele unenäo. Imestasin, miks Jeesus oli ilmunud minule. Ma ei olnud ju kristlane!
Kahe päeva pärast nägin teise unenäo. Seal kordasin üha uuesti: "Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel." Ärkasin selle peale, et laususin seda kõva häälega. Panin seda imeks ja rääkisin ka sellest oma naisele.
Mõne päeva pärast nägin kolmandat unenägu. Istusin toas ja tundsin püha ligiolekut. Pöördusin vaatama ukse poole ja nägin suurt, majesteetlikku figuuri. Tema nägu oli udulooris. Ma hüüdsin: "Isa Emmanuel!" Ta õnnistas mind ja kadus. Ma mõtlesin, kes oli see Isa Emmanuel, kes pani mu südame rõõmust põksuma.
Panin tähele, et alati kui asusin mõtisklema ja hindu palvet palvetama, tulid mu meeltesse mõtted Jeesusest. Katkestasin mediteerimise, sest ei soovinud Jeesust oma ellu. Kaks aastat mässas mu südames võitlus. Jeesuse vägi tõmbas mind Jumala poole ja teine vägi tõmbas mind temast eemale.
Hämmastununa käisin sageli kirikutes. Kõik pastorid olid selles üksmeelel, et Jumal kutsus mind saama kristlaseks. Kuid kuidas keegi, keda ma olin nii vihanud, soovis mind enda järgijaks?
Aeg oli saabunud
Aja jooksul hakkasin Jeesust armastama. Ühel päeval tuli mulle meelde, mida olin talle kord ütelnud: "Võib-olla kunagi hiljem, kuid mitte nüüd!" Ma teadsin, et aeg oli saabunud! Langetasin pea ja ütlesin: "Issand, ma ei suuda enam sinu vastu võidelda; sina võidad!" Soovisin teha kõik Jumala tahte kohaselt. Ta oli ka mu naist ja lapsi ette valmistanud ning ka nemad soovisid saada kristlasteks. Kuid millises kirikus hakata käima? Naine pakkus meie naabrite kirikut. Ma tundsin neid ja pidasin neid hulludeks. Teised kristlased käivad jumalateenistustel pühapäeviti, kuid nemad laupäeviti. Olin naernud nende üle, sest nad olid nii kummalised. Ütlesin oma naisele, et sinna laupäevakirikusse ei lähe me mingil juhul. Palvetasime, et Jumal juhiks meid oma tõelisse kogudusse. Sel ööl nägin taas unenägu. Nägin neid laupäevapidajaid istumas ümber laua avatud Piibel ees. Siis ärkasin. Taipasin, et Piibel on Jumala sõna ja nemad tema kogudus. Järgmisel laupäeval läksime adventkirikusse. Oleme tänulikud Jeesuse armastuse eest, mis tungis läbi meie endise usu kaitsemüüride ja juhtis meid valgusesse.

Jeru elu oli laokil. Ta tutvus marihuaanaga juba 7-aastaselt ja varsti ta juba müüs narkootikume. Ta hakkas koolist poppi tegema ning sattus kaklustesse. Tema kristasest ema palus tal anda oma elu Jumalale, kuid ta ei teinud seda.
Kui Jeru oli 12 aastane, jäi ta vargusega vahele ja veetis neli nädalat vanglas. Kohtunik hoiatas teda ja ütles, et kui ta jääb veel kord vahele, satub ta pikemaks ajaks vanglasse. Kuid Jeru ei kuulanud.
Kui Jeru isa haigestus vähki, oli poiss tohutult vihane. Viha vimma kandes läks ta kallale teisele poisile, kes oli talle raha võlgu ning jättis ta surema pimedale teele. Ta oli juba 14-aastasena mõrvar, kes ei tundnud süümepiina ega kahetsust. Tema sõprusringis ei maksnud inimelu mitte midagi ning tasus olla tundetu.
Ta elu oli täitsa hukas ning ta ei hoolinud. Ta oli narkodiiler, varas ja mõrtsukas. Siis aga juhtus midagi head. Teda arreteeriti taas. Kohtunik lasi tal valida kas vangla või Miracle Meadowsi kooli vahel. Kuna Jeru ei tahtnud vanglasse sattuda, valis ta kooli.
Imeline kool
Miracle Meadows on väike adventkool väikses linnakeses Lääne-Virginia mägedes. Selle isikkoosseis on pühendunud raskustes olevate laste aitamisele, et nad suudaksid elus hakkama saada ning suudaksid enese eest vastutada. Õpilased õpivad taltsutama oma viha ning muid probleeme keskkonnas, kus neist hoolitakse ning kus neile seatakse piirid.
Kõik õpilased ei ole mõrvarid. Mitmed on ise kogenud lüüasaamisi ja hingelisi traumasid, mis on nende elu rööbastelt välja lükanud.
Annie
Annie oli armas 16-aastane tüdruk. Tema kaunis naeratus peitis aga südame piina. "Kasvasin üles orbudekodus Kalkutas, Indias," jutustab ta. "Kohe kui ma sündisin, püüdis ema mind ära anda, kuid keegi naine leidis mind ja tõi tagasi emale. Ema tegi pikki tööpäevi. Sain küll süüa, aga mitte juhatust ega kaitset. Käisin pikki päevi mööda tänavaid. Kui ma olin 5-aastane, mind vägistati. Siis 7-aastasena viis ema mu orbudekodusse. Ta ütles, et kui mind lapsendatakse, saan parema elu kui tema mulle anda suudab.
Ema käis mind aeg-ajalt vaatamas. Kord ta siis ütles, et keegi ameeriklanna lapsendab mu. Mind pandi lennukile, mis viis mind ära tuntust tundmatusse.
Minu kasuema püüdis väga mind Ameerika eluga ära harjutada, kuid mina tahtsin tagasi Kalkutasse. Teismelisena märkasin, et ma olin teistmoodi. Ma ei olnud ei must ega valge. Minu kodulinnas oli vähe indialasi ja kui mu ema püüdis organiseerida mulle kontakte india kultuuriga, avastasin, et ei osanud enam emakeelt.
Masendusin ja püüdsin endalt elu võtta. Põhjustasin emale palju muret. Ma ei suutnud taltsutada oma viha. Ema viis mind arsti juurde, kes ütles, et võiksin minna kas psühho-haiglasse või ühte kooli Lääne-Virginias. Mõtlesin, et tegu on vaid mõne nädalaga, ning nii ma siis nõustusingi minema kooli.
Kestis siiski kuid, enne kui õppisin ennast valitsema. Aeglaselt hakkasin mõistma, kui palju olin ma emale haiget teinud. Siin püüan ma õppida mõistma, kui palju minu ema ja Jumal mind armastavad ja mulle parimat soovivad. Olen hakanud mõistma, et ihuvärvil pole tähtsust. Vaid sel on tähtsust, et hoolid teistest. Selle asemel, et teistele muresid tekitada, püüan nüüd neid aidata."
Te andsite mulle minu poja tagasi
Kui Jason tuli Miracle Meadowsi, ei naeratanud ta kunagi. Temast kiirgas välja viha ja süngust. Ta oli satanist ning püüdis ka koolis teisigi õpilasi kultuse öistesse rituaalidesse kaasa kutsuda.
Siis aga jõulude paiku hakkas Jason muutuma. Ta lasi Jeesusel tagasi oma ellu tulla. Imestusega rääkis kord ema, kui veenvalt oli Jason kord kodus käies tunnistanud kirikus oma kasvavast usust.
"Mul tulevad praegugi pisarad silma, kui mõtlen, et olin lootust kaotamas," räägib ema. "Jumal on nüüd tõesti osa tema elust ja ta räägib sellest kõigile, isegi oma endistele sõpradele. Issanda abiga on Miracle Meadows teinud ime ja on mulle mu poja tagasi andnud." Jeru, Annie ja Jasoni elus on Miracle Meadows teinud tõesti imesid.

Kuidas saaksin panna oma venda mu keeldu uskuma? Olin ütelnud ei juba mitu korda, kuid sel polnud mingit mõju, sest varsti kutsus ta mind taas kirikusse.
Olin siiski otsustanud, et kirik ei ole minu jaoks. Olin küll käinud lapsena aeg-ajalt kirikus, kui tööst väsinud ema viis mind ja mu venda sinna pärast haigla öövahetust. Kuid nüüd, kui olin piisavalt vana, et iseseisvaid otsuseid teha, olin otsustanud, et Jumal minu ellu küll ei sobi. Miks see küll venna pähe ei mahtunud?
Vennalik väljakutse
"Miks sa ei läheks?" küsis ta kord taas.
"Ma selgitan sulle veel kord," vastasin irooniliselt ja kordasin talle üle meie peret tabanud raskused -- vanemate valulik lahutus, üksindus, võõrdumine -- ning juhtisin tähelepanu sellele, et Jumalast polnud mingit abi. "Kui sina tahad uskuda Jumalat, lase käia. Kuid mind see ei huvita."
"Kuul, Pat," sõnas mu vend A.J. , "teeme kokkuleppe. Kui sa tuled ainult üks kord kirikusse, jätan su edaspidiseks Jumalast ja usust rahule."
Olin üllatunud. Kas ma saan pärast seda olla rahus?
"Kas ma sain ikka õigesti aru? Kui ma tulen koos sinuga vaid üks kord kirikusse, ei kutsu sa mind enam kunagi uuesti?" küsisin.
"Just nii!" vastas A.J.
"Kokku lepitud!" ütlesin kiiresti, enne kui vend veel ümber mõelda kavatseks.
Hingamispäeva hommikul oli mu vend riietunud hoolikalt viigitud pükstesse ja klantsitud kingadesse ja isegi juuksed olid kenasti kammitud. Ka mina olin hästi riietunud - kulunud lemmikteksad, mustad saapad, must nahktagi, parimad kuldkõrvarõngad ja oma soengust olin teinud tõelise pesa. Teadsin, et kirkurahvale mu välimus ei meeldi ja nad jätavad mu rahule. Ja just seda ma soovisingi.
Soe vastuvõtt
Kohe kui me astusime kirikusse, tuli hulk inimesi mind tervitama. No jaa, mõtlesin, ega ma rumal ole. Mu vend on kindlasti rääkinud neile, et ma tulen. Kindlasti käskis ta neil viisakad olla. Püüdsin vägisi anda muljet, et ma ei tahtnud seal olla ega nendega isegi rääkida.
Tuleb tunnistada, et jumalateenistus ei olnud selline, nagu ma olin ette kujutanud. Kirikusaal oli nii täis ülistust, et tundus nagu see kohe plahvataks. Ei ole maailmas midagi, mille pärast tasuks olla nii õnnelik. Need inimesed peavad küll hullud olema! Kõneleja palus kogudusel avada oma Piiblid. Igalt poolt kostis lehekülgede krabinat. Veel 15 minutit ja see on möödas, mõtlesin.
"Hei härra," ütles kellegi noor hääl. "Kas teil ei ole Piiblit?" Poiss ei saanud olla üle 10-aastane.
"Ei ole" vastasin.
"Mis teie nimi on?" küsis ta.
"Kui ma ütlen sulle oma nime, kas sa siis jätad mind rahule?" küsisin põrnitsedes vastu.
"Võib-olla," vastas ta.
Ütlesin oma nime ja ta võttis oma pastaka ja kirjutas selle oma Piibli sisekaanele. Siis ulatas ta selle Piibli minule.
"See on teile. Paistab sedamoodi, et te vajate Piiblit," ütles ta.
"Ei ma ei taha seda. Hoia see endale," ütlesin talle.
"Kuid see on minu soov, et teie saate selle. Palun võtke," ütles ta otsustavalt ja surus Piibli minu kätte.
Võtsin Piibli ja pöördusin jutlust kuulama.
Raamatu vägi
Koduteel küsis vend, kuidas mulle jumalateenistus meeldis.
"Ei see ei meeldinud mulle. Nüüd olen ma oma kokkuleppest kinni pidanud, nii et jäta mind rahule," vastasin.
Kodus ma ei teadnud, mida selle Piibliga pihta hakata. Minu nimi oli lapseliku käekirjaga selle siise kirjutatud ning ma ei raatsinud seda ära visata. Tõstsin seda aeg-ajalt ühest kohast teise. Tahtsin seda silma alt minema saada, kuid see jäi mulle pidevalt ette. Hilisel neljapäeva-õhtul märkasin seda oma magamistoas. Kuuvalgus paistis otse selle peale ning näis nagu püüaks Piibel ise mu tähelepanu äratada. Mõtlesin, mis pani küll seda poissi mulle Piiblit andma. Siis tuli mu meelde küsimusi: Mis on elu eesmärk? Kui Jeesust ei ole olemas, siis miks ma vihkan teda? Mu meeltesse tulvas küsimusi ning mul ei olnud vastuseid. Läksin koputama venna uksele.
"Kuule... seda et... mõned asjad vaevavad mind. Ära ainult hakka jutlust pidama -- ära isegi naerata!" hoiatasin teda.
Vend naeratas. Ta lubas otsida vastuseid koos minuga ja mõne kuu pärast andsin oma elu Kristusele. See mida ma enne vihkasin, seda ma nüüd armastan. Olen õppinud, et Jumala armastus on tugevam kui miski muu. Ja kui me sellele vastu ei pane, kütkestab see meid ja meil on igavene Jumala sõprus. Imeline!

Mu süda oli lõhkemas, kui keegi pastor rääkis Indias peetud evangeelsetest koosolekutest. Kui väga tahtsin ma ka ise minna sinna Jeesusest rääkima. Mu mees tegi ettepaneku, et paluksin end kaasa, kui pastor järgmine kord Indiasse läheb.
"Ma ei või ju midagi säärast paluda," sõnasin. "Ma lubasin Jumalale, et ma ei püüa teha asju omapäi, kuid kui Jumal avab ukse, siis lähen küll sisse."
Jumal avas ukse. Ühel päeval palus see pastor mul tulla kaasa järgmisele koosolekuteseeriale pidama lastetunde. Olin täis indu kuid samas ka mures. Ma ei olnud kindel, kas oskan koostada programmi, mis vastaks india laste ja noorte vajadustele.
Pastor soovitas mul koostada programm 500-le 4-16 aastasele lapsele. Siis tõstis ta selle arvu 1000-le! Palusin Jumalalt juhtimist ja ta andis mulle teada, et see programm pole mitte minu vaid Tema vastutusel ning et ta näitab mulle, mida teha.
Saabudes Indiasse vaatasin hämmastusega, kuidas Jumal pani kokku kava ja kutsus selle juurde abilised.
Koosolekute ajal toimus suuri asju. Mind hämmastas see, kuidas Jumal töötas tavaliste inimeste kaudu, kes olid lihtsalt tahtlikud töötama tema juhtimise all.
Rääkimas Kristusest
Ükskõik kuhu me ka läksime, tunglesid inimesed meie ümber ja palusid -- lausa nõudsid -- meid palvetada nende pärast.
Päevasel ajal jagunesime gruppidesse ja külastasime lähiümbruse külasid. Nägin kuidas inimeste silmist hakkas särama rõõm, kui nad said aru, et Jumal armastab neid sõltumata sellest, millisesse ühiskonna-kasti nad kuulusid.
Ühe küla vanem tuli palume, et tuleksime talle külla. Järgmisel päeval läksid kaks meie rühma liiget sellesse külla. Külavanem tuli neile vastu ja ütles: "Olen oodanud 30 aastat, et keegi tuleks." Ta surus nendele pihku maa kinkelepingu. "Te ju ehitate meile kiriku," palus ta.
30 aastat tagasi oli üks protestantlik misjonär lubanud ehitada neile kiriku, kuid siis oli lahkunud lubadust pidamata. Külavanem oli juba lootust kaotamas. Kuid kui ühe meie misjonäri naine käis selles külas, ärkas lootus taas.
Kogu küla, pea 1000 hinge, tuli adventiste vastu võtma. Ka teistest küladest saabus esindajaid, mõned lausa põlvili, anuma kirikut ka nende külasse.
Deemoni küüsis
Iga kohtumine polnud aga siiski rõõmus. Ma ei olnud selleks ette valmistunud, et meil tuleb tegemist teha ka deemonitega.
Keegi ema tõi meie juurde oma teismelise tütre Mariammari ning rääkis, et teda vaevavad kurjad vaimud. Otsisin pastori ja me palvetasime tema pärast 45 minutit. Lõpuks Mariammar rahunes ning ema ja tütar pöördusid tagasi koju Jumalat ülistades. Kuid kurjad vaimud tulid tagasi. Järgmisel päeval palvetasime taas, kuid neli päeva hiljem, kui Mariammar tuli koos emaga telki, kus me elasime, olid vaimud tulnud tagasi. Temas naeris saatanlik hääl ja ta muutus vägivaldseks, püüdes loopida Piibleid. Üks silmadest läks lahti ja ma tundsin, et vaatan otsa Saatanale endale.
Pastor saabus ja noomis püha julgusega kurja vaimu. Tüdruk rahunes. Ta oli saanud vabaks Saatana haardest. Esimest korda suutis ta öelda: "Jeesus, päästa mind!" ja "Ma armastan sind, Jeesus." Ta soovis saada ristitud.
Kui me Mariammari ristimispäeval tema kodus palvetasime, et Jumal hoiaks kurjad vaimud eemal, ründasid deemonid taas. Kuid 5 minuti pärast oli ta vaba. Liitusime külaelanikega ja kõndisime mere rannale ristimisele.
Mariammar ja tema ema ristiti esimestena. Rõõmsana astusin koos nendega lainetesse, et olla nendele toeks, kui nad Jumala perega liituvad. Kui Mariammar tõusis ristimisveest, peegeldus tema näolt vabadus ja rõõm ning kogu tema olemus ülistas Jumalat. Ka rannal hakkas rahvas juubeldama. Mitte miski ei suuda kirjeldada seda rõõmu, mida me tol päeval kogesime! Ja ma teadsin, et ka taevas ühineb meie rõõmuga.
Lähen taas
Mul on tõesti hea meel, et Jumal mind Indiasse kutsus ning ehkki töö oli vahel raske ning vahel üllatas kahtluski, olen valmis minema uuesti.
Kui me ütleme Jumalale JAH, muutub meie elu usku kasvatavaks seikluseks. Astumine välja turvalisest keskkonnast ja töötamine koos Jumalaga on meie usku kasvatav kogemus, mida meil tuleb igal ühel endal kogeda. Jumalal on tööd meile kõigile. Meie osa on öelda JAH ning lasta Jumalal kasutada meid nii nagu Tema seda soovib. Ja Tema teeb kõik ülejäänu.

Ehkki Steve Watker oli kasvanud vaimulikus kodus, ei olnud Jumalal tema elus küllalt ruumi. Lapsena oli ta olnud vanemate meeleheaks kooripoiss. Kooli lõpetades oli ta aga juba alkoholi ja narkootikumide tarvitaja. Ta ütles endale sageli, et suudab lõpetada millal iganes. Ta aga lihtsalt ei tahnud lõpetada. Ta arvas, et naudib sellist elu.
Kuid olles tarvitanud alkoholi ja narkootikume üle 20 aasta, tajus ta, et tal puudub jõud neist lahti ütelda. Ta jälestas ennast. Masendununa ja lootusetuna pöördus ta Jumala poole. Ta polnud selleski kindel, kas ta usub üldse Jumalat, kelle poole ta nüüd pöördus; kuid ta palus siiski. Siis aga astus Saatan vahele ja tõmbas Stevet üha kaugemale Jumalast. Steve ei tundnud eriti Piiblit ning ei tajunud, et on sattunud ohtlikule teele.
Steve kohtas naist, kellel oli hämmastavaid loomingulisi andeid. Viimane ütles, et oli need saanud kõrgemalt väelt ning soovitas ka Stevel kuulata New Age-raadiosaateid. Steve innustus saadetest väga ja võttis peagi omaks seal esitatud põhimõtteid.
Steve võitles ja palvetas, et vabaneda alkoholist ja narkootikumidest ning poole aasta pärast Jumal tegi ta neist vabaks. Steve tundis ennast nagu uus inimene; iga päev oli rõõm. ta tänas Jumalat, kuid ei lasknud tal oma elu juhtida. Nii jäi Saatana pettustele uks lahti.
Üleloomulikud ilmingud
Siis aga juhtus midagi sellist, mis mõjutas vägagi tema elu. Ta vaatas üles öötaevasse ja nägi äkki ereoranzi helendavat kolmnurka, mis liikus taevas. See liikus liiga kiiresti, et olla lennuk. Ta mõtles, kas on see UFO. Ta ei teadnud kas uskuda sellistesse asjadesse või mitte, kuigi neist oli seal raadiosaadetes sageli räägitud. Kui ta seal sedasi mõtiskles, lendasid veel 2 samasugust objekti üle taeva.
Järgmisel päeval teatas ta leiust ühele ufo-organisatsioonile. Teda kutsuti koosolekule, kus vesteldi värsketest avastustest ja isegi juhtumitest, kus kosmoseolendid olid inimesi röövinud. Seal räägiti ka New Age-raamatutest, uskumustest ja tseremooniatest.
Koosolekud, raadiosaated ja läbikäimine New Age-inimestega tõmbas Stevet üha sügavamale New Age-kultuuri. Ta nägi ka edaspidi kummalisi ilminguid taeval ning kord ka omas kodus kahte eredas valguslooris olendit. Nüüd usub ta, et need olid kurjad vaimud.
Kutse
Ühe oma sugulase kodus märkas Steve raamatut, mille vahel oli kaart, kus pakuti piibliuurimisi. Ta tundis üha Jumala kutset enda poole ja saatis kaardi teele. Ta hämmastus, kui ühe kiriku esindaja tuli talle külla. Ta võttis Piibli vastu, kuid soovis seda üksi uurida. Need piibliuurimised olid Steve esimeseks tõeliseks kokkupuuteks Piibliga. Peagi aga märkas ta, et osa asju, mida see kirik neis õppetükkides õpetas, pole Piiblis kirjas. Jumal kasutas siiski seda kogemust, et valmistada teda ette tõe jaoks.
Steve käis edasi ufo-koosolekutel ja nägi üha enam kummalisi ilminguid taeval. Nüüd mõistab ta, et Saatan püüdis teda nende abil lõplikult oma haardesse saada.
Mitte pelgalt juhus
Kord ufo-koosolekul nägi Steve voldikut, mis reklaamis Piibli prohvetikuulutusi käsitlevat koosolekutesarja. Ta otsis üha tõde ning otsustas minna koosolekule.
Steve käis koosolekul igal õhtul. Iga kõne veenas teda üha enam, et Jeesus on Vabastaja ja et Piiblis on kogu informatsioon, mis on pääsemiseks vajalik. Juba mõne päeva pärast andis ta end Jumalale ja otsustas liituda adventkirikuga.
Steve taipas, et Püha Vaim oli juba aastaid tõmmanud teda Jumala ja tema koguduse poole. Ta leidis, et see voldik polnud sattunud ufo-koosolekule juhuslikult.
Steve naine aga polnud asjaga päri ja lasi lahutuse sisse anda. Ðokeerituna nägi Steve suurt võitlust käimas omaenda elus. "Saatan püüdis ahvatleda mind New Age ja üleloomulike kogemuste abil, kuid Jumal sekkus ja päästis mind. Kui Saatana püüded nurjusid, purustas ta mu abielu." Omal ajal andis Jumal uue kristasest abikaasa ja ka uue töö kristlikus ringkonnas.
Steve vaimulik kasv jätkub. Ta teeb muusikat Piibli sõnadele ja õpetab noori hingamispäevakooli klassis ning vahel ka jutlustab. "Jumal võitis võitluse minu hinge eest," ütleb ta. "Tema võidab iga kord, kui me vaid laseme temal meie elu juhtida."

Kui televisioon sai 50 aastat tagasi ülipopulaarseks, arvasid paljud, et raadio päevad on nüüd loetud. Tänapäeval etendab raadio siiski üha suurt rolli inimeste elus ning adventistid kasutavad ka selle pakutavad võimalused ära.
Puudutav küsimus
Marvina McDonald kasvas üles kodus, kus usu vastu huvi ei tuntud. Jumalast oli tal ebamäärane ettekujutus ja ennast pidas ta "kristlasena". Isiklikku usku tal siiski ei olnud. Kui ta abielu jooksis karile, igatses Marvina väge, mida tal endal ei olnud. Ühel päeval autoga sõites leidis ta raadiost adventistide LifeTalkRadio-jaama. Ta kuulas kui inimesed helistasid saatesse ja esitasid küsimusi, millele saate juht vastas. Siis küsis saate juht ise küsimuse: "Kas sina oled inimestele tõeline sõber, nii nagu Kristus on sinule?" Küsimus puudutas Marvina südant. Ta oli soovinud olla alati selline sõber ning alati igatsenud sellist sõpra. Ta hakkas kuulama saateid regulaarselt ja leidis oma ellu rahu ja lootuse. Ta rääkis saatest ka oma sõpradele ja soovitas ka neil seda kuulata. Omal ajal teda ja tema kolme sõpra ristiti ja neist said adventkoguduse liikmed. "Ma tean, et raadio võib muuta inimeste elu, kuna see muutis minu oma," ütleb Marvina.
LifeQuest-saate juhid Bob Mix ja Dwight Lenhoff püüavad luua piibliuurimissaate kodust õhkkonda, justkui istutaks kodus ümber köögilaua. Piibellikele teemadele lisaks käsitletakse ka tervist, lapsevanemaks olemist, majapidamist ja vaimulike vajadustega seonduvaid asju.
Õnnelik küsimus?
Ka amatööridel on õnnestunud teha saateid, mis on saanud positiivset vastukaja. Lee Forbesil polnud mingeid plaane hakata raadiosaadete toimetajaks. Kuid vesteldes ühe reklaamiaja ostmisest ühes raadiojaamas küsis ta, kui palju üks tegelik saade ka maksaks. Talle öeldi et tund aega pühapäeva hommikuti maksab 400$ kuus. Hiljem lubas raadiojaama omanik anda aja lausa tasuta ning sealtmaalt on Lee ja Clark Floyd teinud tasuta tunnipikkuseid saateid, kus vastatakse kuulajate küsimustele.
Lähedalasuva linna raadiojaama omanik kuulas ka seda küsimus-vastus-saadet ning küsis meestelt, kas ta võiks ka omas raadiojaamas anda eetrisse saate pooletunnist versiooni.
Laiem nägemus
Linda de Romanett on evangeliseerimisest huvitunud arst. Ta otsis tõhusat viisi rääkimaks Jeesusest suurtele rahvahulkadele ja otsustas koos oma perega asutada raadiojaama Lõuna-Carolina Columbiasse.
Jaam erineb enamuses vaimulikest raadiojaamadest, sest seal ei edastata uudiseid ega muusikat - üksnes jutlused, piibliuurimised, misjonirapordid, lood lastele ja saated, kus puudutatakse laste kasvatusega, tervisega ja majapidamisega seotud teemasid. Iga päev edastatakse jutlusi, mis puudutavad Jumala sõna, hingamispäeva ja Jeesuse II tagasitulekut. Nüüd võib küll keegi küsida: "Keda need saated huvitavad?" Saateid hakati edastama 2000 jaanuaris ja jaam on saanud juba nii palju positiivset vastukaja, et de Romanett on ostnud veel ühe raadiojaama.
Esimese 19 kuu jooksul ristiti raadiotöö tulemusel 19 inimest ja paljud teised on valmistumas ristimisele tulema. Raadiokuulajate kirjad ja telefonikõned räägivad sellest, et paljud neist käivad adventkirikutes koosolekutel.
Pöördumusi
Karen leidis de Romanettie raadiosaated autot juhtides. Talle pakkusid jutlused huvi ning ta kuulas neid tunde. Kuna tal polnud raadiot kodus, istus ta sageli garaazis oma autos saateid kuulamas. Lõpuks ostis mees talle raadio ning ta pääses tuppa kuulama. Hiljem on Karen ristitud.
Geeia on juudinaine, kes oli liitunud protestantliku kirikuga. Ta oli nii pühendunud uuele usule, et tema kogudus otsustas kinni maksta tema koolimaksu, et temast võiks saada sõnakuulutaja. Siis leidis ta de Romanettie raadiojaama saated ja innustus neist, kuuldes selget Piibellikku õpetust hingamispäevast ja teistest tõdedest. Tema mees ägestus ja ähvardas abielulahutusega, kui Geeia peaks adventistiks hakkama. Geeia palus eestpalvet mehe eest.
Kui mees hakkas ka ise raadiosaateid kuulama, ei pidanud ta adventiste enam imelikena ning hakkas isegi oma naist autoga kirikusse sõidutama. Geeia ristiti ja nüüd tema ja kogu kogudus palvetavad tema mehe eest.
Ehki raadiojaama ülalpidamine on majanduslikult raske, usub de Romanett, et Issand aitab ta maksudest üle saada. Ta on saanud rohkem rahuldust aidates inimeste hingelisi kui materiaalseid vajadusi. Ta loodab, et kohtab kord taevas palju inimesi, kes õppisid Jeesust tundma tema raadiojaama vahendusel.

20-aastase neiu, kelle nimeks paneme siin näiteks Janne, elu tiirles narkootikumide, alkoholi, tubaka ja pidutsemiste ümber. Ta värvis oma juukseid kõikvõimalike eredate värvidega. Ta töötas arvutidetaile valmistavas firmas.
Janne ülemus oli adventist. Ta oli Janne pärast mures ja pakkus talle laenata vaimulikke videokassette. Janne tundis kiusatust tema pakkumine välja naerda, kuid ta austas oma ülemust sedavõrd, et võttis siiski pakkumise vastu. Ta viis kassetid koju ja torkas esimese makki. Video köitis tema tähelepanu ja lindi lõpus oli Voice of Prophecy-piiblikooli interneti-aadress. www.vop.com Ta kirjutas aadressi üles ja hiljem samal päeval külastas seda internetilehekülge.
Janne klikkis piibliuurimisele ja avas esimese uurimise. Ta luges seda ja vastas küsimustele. Siis klikkis ta "Saada" nuppu ja asus järgmise uurimise kallale. Janne jätkas ka videote vaatamist ja internet-piiblikooli sooritamist. Talle meeldis, et uurimisi sai teha omas rütmis ega polnud vaja oodata, et keegi saadaks posti teel järgmist uurimismaterjali. Peagi oli ta kõik 17 uurimisteemat läbi teinud. Ta veetis aega ka piiblikooli foorumis, kus inimesed esitasid küsimusi ja vestelsid omavahel.
Uusi sõpru
1500 km kaugusel oli Karen Glassford juba väsinud. Kell oli juba palju, kuid talle tundus, et ta peaks minema internetti Voice of Prophety foorumikanalile, mille administraatorina ta töötas.
Karen märkas, et Janne vestles kellegagi. Ta ühines vestlusega ja tutvus selle noore naisega. Janne esitas küsimusi ja väljendas ennast ebatavaliste sõnavormidega. Kui Janne ütles, et ei soovi kuulata enam acid-rocki ja küsis, mida ta peaks nende CD-plaatidega tegema, ei vastanud Karen talle otse, vaid esitas hoolikalt läbimõeldud vastuküsimusi, millega ta soovis panna Jannet ennast otsustama.
Janne tunnistas, et ta ei paista üldse kristlase moodi ja oli kindel, et ei sobi ühtegi kogudusse. "Mind visataks kõrvupidi uksest välja!" sõnas ta. Karen julgustas teda siiski proovima, kuid hoiatas samal ajal ette, et mõned võivad temasse küll eelarvamusega suhtuda. "Jumal vaatab siiski sinu südamesse, mitte sinu juustele" lisas ta.
Karenist ja Jannest said sõbrad ja mõne aja pärast rääkis Karen oma kolleegidele Voice of Prophetys, mida ta naisest teadis. Kirjeldades Jannet lisas ta: "Janne pole juba 45 päeva alkoholi joonud, suitsu pole ta tõmmanud juba 2 kuud ja narkootikumide tarbimise lõpetas ta 25 päeva tagasi. Ta käib üha restoranis koos oma sõbrannadega, kuid joob üksnes mahla või mineraalvett, mille pärast ka tema sõbrannad teda nöökavad."
Otsustav samm
Karen rääkis, et Janne kavatseb ette võtta käiku adventkirikusse, kuid pole veel kindel, mida sõbrannadele ütleb. Mõni päev hiljem teatas Janne, et käis kirikus.
"Mida sa sõbrannadele ütlesid?" tahtis Karen teada.
"Nad ei tea, et ma kirikusse läksin. Valetasin neile ja ütlesin, et lähen poodi või kuhugi mujale. Kui oleksin ütelnud, et kirikusse lähen, oleksid nad naeru kätte surnud!" vastas Janne.
Mõni aeg hiljem teatas Karen: "Janne läheb täna koos oma ülemusega telgikoosolekule! Loodetavasti suhtuvad inimesed temasse sõbralikult tema metsikutest soengutest ja riietest hoolimata. Palvetan täna tema päevast terve päeva."
Peale koosolekut küsis Karen Jannelt foorumiliinil: "Kuidas sulle telgikoosolekul meeldis?" "Seal oli vahva!" vastas Janne. "Käisin noortekoosolekul ja kontserdil. Kõik olid väga toredad!" Seda kuuldes ohkas Karen tänu Jumalale.
Täielikult Jeesuse omaks
Mõne kuu pärast teatas Karen taas oma sõbrannast. "Arvake ära!" alustas ta. "Vestlesin täna Jannega ja siis saatis ta mulle ka e-maili. Mul on põrutavaid uudisi."
Janne kiri sisaldas tõesti palju uudisi: "Jah see on tõsi. Eelmisel hingamispäeval mind ristiti. On toimunud palju muutusi. Tahan tegutseda õigesti ja olla tervenisti Jeesuse oma. Olen tõeliselt õnnelik oma otsuse üle."
Internet on avanud uue kanali inimeste võitmiseks Kristusele ja adventkirik on on astumas julgelt sellesse uude meediamaailma. Pidagem ka oma palvetes meeles internet-lehekülgi ja neid hooldavaid inimesi.

Barbara Taylori nimi äratab huvi Põhja-Ameerika ärimaailma tipus. Mõned aastad tagasi oli Barbara Tayloril maailma mõõdupuude järgi olemas kõik. Ta oli rikas, kuulus ja suure firma mõjuvõimas juht. Tema elu algus oli aga siiski teistsugune.
"Sirgusin purunenud kodus ja kartsin saada hüljatud," jutustab Barbara. "Minu alaväärsuskompleks ajas mind töönarkomaaniks ja täiuslikkuse saavutajaks. Töö sobis kokku minu loomulike annetega. Mõne kuu jooksul edutati mind toidu- ja joogimüügi asejuhatajaks, siis tehti minust turundusosakonna juhataja. Edu tugevdas minu eneseväärikust ja see meeldis mulle.
Kui minust sai Playboy esimene naisjuht, astusin prominentide, filmistaaride ja meelelahutusartistide säravasse maailma. Elasin rikaste ja kuulsate elu. Mõne aasta pärast siirdusin Playboyst tekstiilialale. Peagi omasin osa firmast ja mul oli kõike, mida tahtsin. 39-aastasena olin miljonär. Minu elu moto oli: "Juhi, järgi või astu kõrvale"
Lapsepõlvest jäänud hüljatuks saamise tunne takistas mul sõlmida lähedasi inimsuhteid. Kuid siis ma armusin. andsin oma südame ühele mehele ja ta purustas selle. Olin õnnetu. Kui meie suhe lõppes, kukkus mu maailm kokku. Kolisin tagasi koju Coloradosse ja püüdsin jätkata oma tööd. Masendus viis mind enesetapu äärele. Siis, mure viimseimas allakäigupöördes, meenus mulle laul, mida olin lapsepõlves õppinud oma adventistist emalt: "Mind mu Jeesus armastab, seda Piibel õpetab..." Ma ei mäletanud lõppu, kuid need sõnad tiirlesid mul mõtteis.
Põhjani
Mul oli raha, kuid see oli kaotanud mõtte, sest sellega ma ei saanud osta igatsetud rahu ja õnne. Olin libastunud edu tipult masenduse kuristikku. Vajumine tundus lõputu ja polnud kedagi ega midagi, millest kinni haarata. Lootusetuna igatsesin lähedast sõpra, kuid olin üksi. Siis taipasin, et vajan Jumala abi.
Lapsena olin saanud üksnes noomitusi neilt, kellelt ootasin kaitset ja armastust. Pidasin Jumalat samasuguse kritiseeriva lapsevanemana, kes ootas vaid, et mind mingilt teolt tabada. Ma ei mõistnud Jumala armastust. Kuid nüüd laulu "Mind mu Jeesus armastab..." sõnad kõlasid mu peas üha uuesti ja uuesti.
Ühel laupäevahommikul ärkasin silmad nutust turses ja otsustasin minna läheduses olevasse adventkirikusse.
See oli suur kirik. Läksin sisse ja istusin tühjale pingile mõnede inimeste lähedusse. Keegi ei rääkinud mulle, keegi mind ei märganud. Oleksin olnud nagu nähtamatu. Jumalateenistuse lõppedes lahkusin vihasena ja solvununa ning otsustasin eemale hoida.
Hell puudutus
Mõne nädala pärast olin endisest veelgi masendunum. Pärast järjekordset nutetud ööd otsustasin minna teise adventkirikusse, kus olin aasatid tagasi käinud koos oma tädidega. Kõndisin sisse ja istusin pinki. Pingi teises otsas istus väike naine. Ma ei tea kas ta nägi mu turses silmi või aimas mu muret, kuid ta tõusis ja tuli istus minu kõrvale. Ta võttis mult käest kinni ja küsis, kas kõik on korras. Puhkesin nutma ja ta lohutas mind. Täitsin kaardikese ja palusin pastoril mind külastada. Kuid kedagi ei tulnud. Olin tõeliselt õnnetu ja otsustasin Jumala unustada. Masenduses meenutasin siiski seda sõbralikku naist. Tema puudutus oli mulle palju tähendanud.
Riietusin ja läksin kirikusse. Istusin tühjale pingile ja kui taas pilgu tõstsin, istus seesama väike naine seal pigi teises otsas. Taas tuli ta minu kõrvale istuma ja võttis mul käest kinni. Kui ma lõpuks rääkida suutsin, ütlesin, et keegi ei olnud minu juures käinud. Ta lubas mind pärast jumalateenistust pastorile esitleda ja ta pidas oma sõna.
Keegi ei teadnud, mis juhtus minu täidetud kaardiga, kuid pastor hakkas mind aitama. Õppisin tundma Jeesust ja sõbralikke kristlasi, kellede armastus soojendas minu elu. Esimest korda elus tundsin ma, et kuulun perekonda. Aasta hiljem mind ristiti.
Tööd teiste heaks
Töötan üha ärimaailma teenistuses, kuid mul ei ole enam kinnisideed olla number 1. Jumal ulatas mulle oma käe ja nüüd ulatan mina enda oma. Soovin, et kõik teaksid - Jumal on nende sõber. Teen tööd koguduse asutamiseks ühte Colorado mägede suusakeskustesse. On palju üksikuid, sovunuid, masendunud inimesi, kes igatsevad inimlikku puudutust ja armastavaid sõnu. Neid igatsevad paljud teisedki.
Kui mu elu moto oli varem "Juhi, järgi või astu kõrvale", siis nüüd on see: "Jeesus juhib, mina järgin ja aitan ka teistel järgida." "

Üle 160 aasta on adventkirik pühendanud oma jõudusid evangeeliumi kuulutamisele. Telgikoosolekutest tohutute satelliit-evangelisatsiooniseeriateni on lõpuaja kuulutust kuulutatud miljonitele inimestele. Enamus kuulajaid on olnud sellised, kellel on juba olemas mingisugune kokkupuude usuga.
Üle 50 aasta on adventkirik püüdnud TV vahendusel saada ühendust inimestega, kes ei käi üldiselt kirikus. 1950 aastal hakati USA-s tegema Faith for Today-saatesarja, mis on draama abil tutvustanud adventsõnumit tuhandetele.
1999 aastal hakkasid Faith for Today-saate tegijad ja Dwight Nelson, Andrewsi ülikooli ühiselamu vanempastor ja tuntud evangelist, mõtlema, kuidas võiks saada paremat kontakti mitteusklike inimestega.
"Adventkirik on innukas töö siirdumises 10/40 sektorisse," ütles Nelson, "kuid see paganluse, ilmalikkuse ja postmodernse tsivilisatsiooni sektor ulatub ka läänemaadesse. Soovisime teha saadet, mis ehitab silla ilmaliku publiku ja Jumala vahele."
Tunnistused
The Evidence, "tunnistused", on täiesti uus saade, kus esitatakse sügavaid, silmi avavaid uurimusi Jumala eri ulatustest sellistena, nagu need avalduvad teaduses, kunstis, ajaloos ja inimsüdames. Saates püütakse ehitada silda teaduse ja teoloogia vahele.
Saade on suunatud pigem mõtlevatele mitteusklikele kui usklikele kristlastele. Püüame saada kontakti inimestega, kel pole tugevaid religioosseid juuri või kelle vaimulik kogemus pole rahuldanud nende hingevajadusi. Vaatajad on ilmalikud inimesed, kes püüavad leida oma elule mõtet.
Et selliseid inimesi panna mõtlema, esitame saates selliseid küsimusi nagu "Kust me oleme tulnud?" ja "Miks me siin oleme?" Saates ei arutleta mitte üksnes Jumala olemasolu üle vaid ka tema armastust ja hoolitsust meie vastu.
Pooletunniline saade meenutab oma ülesehituselt populaarteaduslikku saadet. Intervjueerime maailmakuulsaid teadlasi ja kunstnikke, kes oskavad selgitada looduse ja elu imesid. Ja siis suunatakse vaatajate mõtted ja südamed Jumalale.
Dwight Nelson tegutseb saate juhina. Tema suur ind evangeeliumi kuulutamisel, tema kogemuset TV-töös ja tema pidev kokkupuude noorte tudengitega suures ülikoolis annab talle vajaliku kogemuse selles tähtsas töös.
"Soovime puudutada teadust, kunsti ja eetikat ilmalikke inimesi huvitaval viisil. Soovime neilt küsida: `Kas võib olla elu tekkimine pimeda juhuse tulemus või on selle kõige taga siiski Jumal?´ Soovime suunata nende pilke sellest materiaalsest maailmast Jumalale, kes meid armastab."
Produtsendid ponud siiski kindlad, kas nad suudavad leida teadus- ja kultuurimaailmast prominente vestlema Jumalast televisioonis. Jeff Wood, üks saate produtsentidest, vastab küsimusele: "Jumal on juhtinud meid mitmete erialade tippspetsialistide juurde, kes räägivad hea meelega televiisoris Jumalast ning tema juhtimisest nende elus. Nende jutustused on olnud eriliselt veenvad."
Ja see pole vaid üksiku produtsendi arvamus. Eelmisel aastal võitis The Evidence-saatesarja avasaade ilmalikele ja vaimulikele saadetele korraldatud konkursis kaks peaauhinda. "Nende auhindade vahendusel on Jumal meile näidanud, et oleme õigel teel," ütles Nelson. "Me ei taha pidada jutlusi usklikele; soovime kohata neid miljoneid inimesi, kes ei käi kirikus. Ka nemad peavad kuulma Jumala sõnumit. Jumal avab uksi ja meie peame olema valmis neist sisse astuma. Kolme-ingli-kuulutus on samatähtis nii Põhja-Ameerika paganatele kui evangeelsetelegi. Kui me ei suuda neis äratada huvi Jumala vastu, ei suuda me ka kunagi neile tõhusalt oma sõnumit edasi anda.
"The Evidence erineb radikaalselt kõigest, mida oleme siiamaani kirikus teinud," lisab Nelson. "On huvitav näha, kuidas Jumal meid juhib. Et olla edukad, vajame siiski Jumala rahva eestpalvet ja tuge."
Saate interaktiivsel internet-koduleheküljel (www.theevidence.org) leiavad vaatajad lisainformatsiooni oma vajadustele. See on tähtis, sest televiisori vaatajad püsivad anonüümsetena nii kaua kuni nad võtavad ühendust saate tegijatega. Vanasti hoiti kirjavahetust posti ja telefoni vahendusel. Tänapäeval on parim vahend internet, kus inimesed võivad esitada küsimusi, uurida teemadevaldkondi lähemalt ja paluda ka piibliuurimisi. Vaatajad võivad minna www-lehele ka videot vaatama, vestlema erinevatel teemadel, esitama omi arvamusi või paluma eestpalvet.
Kas see toimib? Paljud koguduseliikmed on selles kindlad. Juba praegu on üks rahvusvahelise adventkiriku osakondadest palunud Nelsonilt abi samalaadse saatesarja loomisel. "Võimalused on head," sõnab Nelson. "Nüüd vajame koguduse liikmete eestpalvet ja majanduslikku abi."

Vanaisa Alexander kallistas kõvasti oma lapselapsi Alexit ja Indrat.
"Mis meist nüüd saab?" küsis noor Alex pisarad silmas.
"Teiega ei juhtu midagi," sõnas vanaisa. "Meil on veel teineteist." Ebakindlus ja piin kraapisid siiski vanaisa südant.
Aasta varem oli Alexandri perre kuulunud tema naine, ema, tütar koos oma kolme lapsega. Nad olid küll vaesed aga õnnelikud, sest nad olid koos.
Inimrööv
Siis ühel päeval kadus vanaisa noorim tütretütar. Pere otsis teda kõikjalt, kuid asjata. Asjast teatati politseile, kes käivitas juurdluse. Kui juhtnööre ega vihjeid ei tulnud, teatas politsei, et kahtlustab inimröövi. Keegi siiski lunatasu ei nõudnud ja nii kartis pere halvimat. Laste ema ei julgenud Alexit ja Indrat silmist lasta, et neile midagi ei juhtuks.
Šokk oli aga liiga suur vanaisa emale, kes suri varsti peale lapse kadumist. Laste ema lakkas naeratamast ning varsti pärast vanavanaema surma lakkas ka söömast. Siis suri ka tema. Vanaisa Alexander sõnas lastele, et ta suri murest.
Mõne kuu pärast haigestus ka vanaema ja suri. Vanaisa jäi üksi koos Alexi ja Indraga. Kuidas nad tulevad toime? Mis neist saab? Aga kui vanaisaga midagi juhtub?
Lootus ja palve
Ühel päeval tuli üks pere käima vanaisa ja laste juures.
"Me avaldame teile kaastunnet," sõnasid naabrid. "Meil on teile toitu ja me tahame palvetada teie eest."
Vanaisa oli tänulik nii moraalse kui füüsilise abi eest. Pere käis sageli nende juures ja kutsus neid lõpuks vaimulikule koosolekule. Järgmisel esmaspäeval läksid vanaisa ja lapsed väikse rühma koosolekule. Armastuse ja palve soojus ümbritses neid seal ning nad hakkasid adventkirikus käima regulaarselt. Omal ajal vanaisa Alexander, Alex ja Indra ka ristiti.
Veel halbu uudiseid
Mõni kuu hiljem haigestus ka vanaisa poeg William. Ta kolis elama vanaisa ja laste juurde, et arstiabi saada. Tema diagnoosiks pandi raskekujuline maksahaigus. Arstid ütlesid vanaisale, et ta ei ela kaua.
Williami olukord halvenes ning vanaisa viis ta haiglasse. Õhtul ütles ta lastele: "Ma kardan, et onu William sureb varsti. me peame rääkima temale Jeesusest."
Järgmisel päeval läksid nad Williami juurde. Kui nad olid hetke rääkinud, sõnas William nõrgalt: "Arst ütles, et ma suren varsti." Vanaisa noogutas. Ta julgustas Williami usaldama Jumalat ja palus Alexil onu pärast palvetada.
Pärast Alexi palvet lahkusid lapsed toast, et vanaisa ja William saaksid rahus vestelda. Hiljem pöördusid nad vanaisaga koju ja põlvitusid koos palvetama, et Jumal puudutaks onu Williami südant.
Jeesus armastab sind
Järgmisel päeval läksid Alex, Indra ja vanaisa haiglasse onu Williami vaatama. Arst ütles, et William ei suuda enam rääkida, kuid on meelemärkusel ja saab jutust aru. Nad läksid palatisse ja rääkisid onu Williamile natuke aega ja palvetasid siis tema voodi ümber. Siis küsis vanaisa Williamilt, kas ta tahab kutsuda Jeesust oma südamesse. Onu William noogutas. Ta soovis võtta vastu Jumala armastust ja lepitusohvrit. Nende palvele vastati. Pere ei viibinud kaua, sest William näis väsinud. Kui nad järgmisel päeval uuesti tulid, teatas haiglaõde, et onu William oli surnud.
Alex ja Indra puhkesid nutma. Vanaisa kallistas neid ja ütles: "Täname Jumalat selle eest, et onu William oma südame Jeesusele andis. Me kohtame teda taas, kui ta Jeesus tuleb tagasi."
Nüüdseks on onu Williami surmast möödunud 2 aastat. Vanaisal ja lastel läheb hästi. Raskustest hoolimata on sel perel põhjust naeruks ja rõõmuks. "Meil on Jeesus," vastab vanaisa. "Tema on meie parim sõber ja soovime rääkida Jumala armastusest kõigile inimestele."
12-aastane Alex tunnistab: "Jeesus on valmis aitama. Ta juhib meid läbi raskustest kui palvetame palju ja laseme tal meid aidata."

Kuna ma olin hea poiss, polnud mul minu meelest vaja käia kirikus. 20-aastasena kohtasin noort naist, kes oma elu ja tunnistusega veenis mind Jumala tundmise tähtsusest. Kui ta kutsus mind kaasa adventkirikusse, nõustusin.
Ma õpppisin palju Jumalast ja kui kuulsin hingamispäevast, otsustasin hakata seda pidama. Olin tööl tubakafirmas ja tegin tööd 12 tundi päevas, 6 päeva nädalas. Sain hingamispäevad vabaks, kuid pidin veel reedeti pärast päikese loojumist töötama. Palusin Jumalalt abi probleemi lahendamiseks.
Jumala vastus
Jumal vastas ootamatult. Jäin tubaka kuivatamise aurudest haigeks. Mul oli hingamisraskusi ning olin pidevalt väsinud. Viie kuu pärast pidin tervislikel põhjustel tööst loobuma. Loobusin heast palgast ja püsivast tööst, kuid olin nüüd vaba ristimisele minema.
Sain hea töökoha pangast, kuid mõne kuu pärast sai mul sest kõrini ja lahkusin. Mu sõber Debra hakkas muretsema.
Leidsin uue töökoha, kuid ma polnud sellega ka rahul ja jätsin selle töö. Nüüd olin ka ise mures. Mis minuga sünnib? Kas ma ei leia iialgi tööd, mis pakub mulle rahuldust? Olin varem töötanud puusepana ja nii võtsin pangast välja oma säästud ja asutasin oma puusepafirma. Sain tööst suurt naudingut ja tulevik näis helge. Abiellusin Debraga. Nautisin ilusa mööbli tegemist ja alguses telliti neid palju. Teenisin hästi. Varsti aga tellimused vähenesid, sest inimesed ostsid meelsamini odavaid ja ebakvaliteetseid mööbleid. Varsti ei piisanud mu sissetulekust pere elatamiseks. Ma ei tahtnud taas ebaõnnestuda, nii ma siis palusin Jumala juhtimist. Mõistsin, et Jumal ei soovi, et ma suure sissetulekuga ära harjuksin. Ta soovis, et ma teeksin tema tööd.
Uus katse
Debra pakkus, et prooviksin kirjandustööd. Otsustasin proovida. Töö mulle küll meeldis, aga algul ei suutnud eriti midagi müüa. Vahel, nähes inimeste vaesust, tundsin kiusatust anda raamatuid tasuta. Kolme kuu pärast mõistsin, et sellest tööst ei saa asja. Palusin härdalt Jumalalt abi. Lootust kaotades tahtsin oma peret ära elatada.
Jumal vastas mu palvetele ja järgmisel nädalal sujus töö hästi. Viimaks tundsin, et teen Jumala tööd.
Jumala tööpakkumine
Siis ühel päeval tuli meile pastor külla ja poetas mulle pommi sülle. "Täna lõpeb vastuvõtuaeg Guatemala City adventseminari," ütles ta. "Sul tuleb kohe minna piirkonna kontorisse sisseastumisankeete täitma ja eksamit sooritama." Ma polnud kunagi adventseminarist kuulnud, kuid tahtsin järgida Jumala tahet. Läksin sellest naisele rääkima ja ta käskis mul proovida.
Sain eksamil läbi ja siis vestles minuga piirkonna peasekretär. Ja nii võetigi mind seminari vastu. Kui ma sellest naisele rääkisin, purskus ta nutma. "Käskisin sul proovida, kuna olin kindel, et sind seminari vastu ei võeta. Kuidas meie pere ära elab, kui sa lähed 4-ks aastaks õppima?"
Jumal kannab hoolt
Ka mina hakkasin nutma. Teadsin, et meil seisavad ees majanduslikult väga rasked ajad. Sõnasin siis, et ütlen seminari minekust ära, kuid Debra keelas. "Sa ei tohi ära öelda. Mina maksan su koolimaksu ja küll Jumal hoolitseb meie eest."
Ja mu naisel oli õigus. Jumal hoolitseb meie pere vajaduste eest ning iga päev ma õpin midagi uut juurde Jumala tahtest minu suhtes. Olen kindel, et ta soovib mind näha pastorina. Enne õpingute algust polnud ma veel kedagi juhtinud Jeesuse juurde. Nüüd olen õppinud pool aastat ja teinud samal ajal väikerühmatööd ning Jumal on juhtinud meie töö kaudu koguduse juurde 65 uut kallihinnalist liiget.
Soovin rääkida kõigile noortele, et ebaõnnest ei tasuks pettuda. Jumal annab asemele midagi palju paremat, ehkki te seda veel ei tea. Kui asjad ummikusse jooksevad, palvetage palju ja paluge Jumala juhtimist.

Noore kambaliikmena Guatemala Citys igatsesin põnevust ja leidsin seda narkootikumidest. Alustasin liimi nuusutamisest ja siis läksin üle kokaiinile ja lõpuks crackile. Lõin endale pere, kuid narkootikumid olid ikka mulle probleemiks. Kui ma ei saanud seda piisavalt, valasin oma paha tuju naise ja oma kahe lapse peale. Mu südames valitses tühjus.
Kohtumine Jumalaga
Ühel õhtul olin üksi tööl. Saabus hetk narkotsi võtta. Võtsin välja oma marihuaanasuitsu ja kokaiiniannuse ning kuulsin samal ajal, kuidas üks hääl ütles mulle: "Sa ei ole õnnelik!" Mu südamest käis jõnks läbi, sest see oli Jumala hääl. "Mu poeg, ma võin sind päästa kuristikust, kus sa oled."
Mulle pole keegi õpetanud palvetamist, kuid ma langesin põlvili ja hüüdsin: "Señor, kui sa oled tõesti olemas, päästa mind sellest kuristikust. Ma ei kannata seda enam kauem." Teadsin kohe, et Jumal oli mu palvele vastanud. Lasin narkotsi vetsupotist alla. Mu südant täitis rahu, millist ma polnud kunagi varem kogenud.
Kui ma õhtul koju läksin, avasin ukse ja nägin oma naist seismas pliidi ääres.
"Francis," sõnasin. "Vaata mind. Jeesus on mind ära päästnud." Tema näoilme rääkis, et ta ei teadnud, kas peaks uskuma või kahtlema. Siis aga hakkasid pisarad voolama mööda põski alla. Sirutasin talle käed ja kallistasin teda. Kutsusin ka lapsed kohale ja tänasin Jumalat selle eest, et ta oli mind muutnud.
Viige mind kirikusse
Meie kodu vastas elas viis adventperekonda. Sageli olid nad mind kutsunud koosolekutele, kuid alati olin neil ukse nina all kinni löönud. Sel õhtul kõndis üks pere meie majast mööda ja ma läksin nendele järele. Nad olid pisut rahutud ja üllatusid täiesti, kui ütlesin: "Ma tahan teie kirikusse tulla."
Lõpuks nad taipasid, et ma ei olnud purjus ega narkouimas ning kutsusid mind oma koju külla. "Luis," ütles mees, "me ei saa enam nii hilja kirikusse minna, kuid homme õhtul kell 7 tulen sulle järele ja lähme koosolekule."
Järgmisel õhtul ei kannatanud ma oodata naabri tulekut vaid läksin talle juba koduuksele vastu ja hüüdsin: "Kas me läheme juba?"
Sel õhtul pidas ta mulle piiblitunni ja järgmisel päeval rääkisin oma naisele, et tahan liituda adventkirikuga. Hakkasime koos Piiblit uurima ja peagi palusime luba ristimisele pääsemiseks.
Jumala plaan
Minust tehti meie rühma abijuht ja hiljem päris juht. Täitsin oma ülesannet võimalikult hästi, kuid miski vaevas mind. Tahtsin hoolitseda karja lammaste eest, kuid tahtsin tuua sellele veel lambaid juurde. Mõistsin, et Jumal kutsus mind evangeeliumitööle. Hakkasin käima ukselt uksele, et leida Jumalat otsivaid inimesi. Kohtasin peret, kelle liikmed olid alkohoolikud ja narkomaanid. Kaheksa neist võttis Kristuse vastu. Hakkasin pidama nende kodus koosolekuid, kuhu pere kutsus omakorda sugulasi ja naabreid ning paljud neist ristiti.
Ka teised meie koguduse liikmed annavad oma osa. Mõned peavad grupikoosolekuid, teised korraldavad evangeelseid koosolekuid või käivad ukselt uksele tunnistamas oma usust. Kogudus kasvab kiiresti ja meie kirik on jäänud väikseks.
Ehitame uut kirikut kus on 150 istekohta. Oleme vaesed ja töö edeneb aeglaselt. Kui uusi liikmeid tuleb samas taktis, on valmiv kirik valmis saades ka liiga väike. Me ei kavatse seda aga taas laiendama hakata, vaid loome uue koguduse ja ehitame teise kiriku. Ma tänan Jumalat selle eest, et ta tegi mind Jeesuse vere läbi oma lapseks. Ma ei puhka ennem, kui Jeesus tuleb tagasi.

Lapsena elas Doris adventkiriku lähedal, kus peet palju evangeliseerimiskoosolekuid. Kui Doris kuulis laulu, jooksis ta kirikusse, sest teadis, et kohe hakkab kristlik videoseanss. Dorisi pere ei käinud kirikus, kuid koosolekute mõjutusel võttis ta vastu Jumala armastuse ja avaldas soovi saada ristitud. Koos oma mõnede sugulastega osales ta ristimisklassis. Ristimispäeval kiirustas Doris kirikusse. Ta läks koos teistega naistetuppa, riietus ristimistalaari ja asus rivisse koos teiste ristitavatega.
Pastor üllatus nähes Dorist astumas ristimisbasseini. Tema nime ei olnud ristitavate nimekirjas. Pastor mäletas teda aga siiski ristimisklassist ja nii ristis ta ka tüdruku. Ta ei teadnud aga seda, et Dorisi vanemad ei teadnud asjast midagi.
Kus Doris on?
Kui Dorisi ema tuli poest tagasi, ei näinud ta Dorist koos teiste lastega tänaval. Oma naabrilt kuulis ta, et Doris oli läinud koos oma teiste sugulastega adventkirikusse. Ema läks Dorist otsima ja kui ta kirikusse saabus, oli Doris juba koju minemas.
"Miks sa ilma loata kodust lahkusid?" küsis ema. "Kus sa olnud oled?"
"Ristimisel," vastas Doris süütult. "Armastan Jeesust ja olen nüüd Jumalal laps!" Ema kortsutas kulmu, otsis pastori üles ja noomis teda selle eest, et Doris oli ristitud ilma tema loata. Üllatunud pastor palus andeks.
Ema haaras Dorisel käest ja läksid kodu poole. Teel keelas ta Dorisel kirikus käimise ära. Kuid Doris tahtis siiski kirikus käia. Ta mängis sageli koos sõpradega õues ja kui kuulis, et kirikust kostis muusikat, jättis oma sõbrad ja jooksis kirikusse. Ema ütles sageli, et ta on põikpäine väike tüdruk.
Varastatud Piibel
Kirikus korraldati uus koosolekuteseeria ja seekord ema lubas Dorisel sinna minna. Kirikusse saabudes nägi Doris kuidas diakoniss jagas kuulajatele Piibleid. Kuid keegi ei andnud Piiblit temale. Doris ei teadnud, et pärast koosolekut antakse Piiblid tagasi. Ta teadis ainult üht - ta tahab endale Piiblit. Nii võttis ta ühe sellise laualt diakonissile märkamatult ning astus kirikusse.
Peale koosolekut võttis ta selle koju kaasa. Ta näitas seda emale ja rääkis, kuidas selle sai. Ema käskis tal Piibli tagasi viia, kuid Doris ei tahtnud. Viimasel koosolekul ütles pastor, et Piiblid mida nad kasutasid, võivad nad endale jätta. Õnnelikuna pigistas Doris oma Piiblit. Nüüd oli see tõeliselt tema oma!
"Mine koos temaga"
Ühel õhtul palus Doris vanematelt luba minna õhtusele koosolekule. Isa kahtles. Ta polnud küll enam vastu tütre kirikuskäimisele, kuid oli siiski mures tütre turvalisuse pärast. "Noorel tüdrukul on ohtlik õhtul üksi koju jalutada," ütles ta ja pakkus, et ema läheks koosolekule koos Dorisega. Ema nõustus, innustus kuuldust ja hakkas koos pastoriga Piiblit uurima.
Abiellume!
Ema tahtis ka saada ristitud, kuid ta ei olnud ametlikult abielus. "Abiellume!" pakkus ta sageli, kuid isa ei tahtnud. Lõpuks ütles ema: "Kui sai ei taha minuga abielluda, jätan su maha!" Ja kuna isa ei tahtnud oma naist ja lapsi kaotada, otsustas ta abielu ametlikult sõlmida.
Varsti pärast pulmi ema ristiti. Doris koos oma õdedega hakkasid ka isa koosolekutele meelitama. Isa nõustus ja lõpuks ristiti ka teda.
Isa sõnas: "Minu pere tõi mind kirkusse, kuid seal rääkis mulle Püha Vaim. Olen tänulik Jumalale, sest armastan Jeesust väga."
Doris jutustas, et olles Jeesuse vastu võtnud, oli ta tahtnud hakata misjonäriks. Ainult et ta ei oleks iialgi arvanud, et esimesena juhib ta oma pere Jumala juurde.

"Kuidas ma võisin nii rumal olla?" mõtles Karla endamisi. "Arvasin teda tundvat, aga eksisin." Karla oli 19-aastane ja arvas, et on armunud. Kui vanemad hoiatasid teda mehele mineku eest vanemale mehele, mõtles ta, et nad ei mõista teda. Ta soovis vaid üksnes armastavat abikaasat ning Juan Carlos kinnitas, et armastas teda. Kui vanemad olid nende romaani vastu, põgenes Karla koos mehega.
Karla ja Juan Carlos, kes elavad Honduurases, ei abiellunud vaid elasid abielus. Karla oli rase, kui ta sai teada, et Juan oli juba abielus ja tal oli kolm last. Ta ähvardas mehe maha jätta, kuid viimane lubas lahutuse sisse anda ja temaga abielluda. Midagi aga siiski ei juhtunud.
Kulusid aastad ja Karla ja Juan Carlos said palju lapsi, kuid mees polnud ikka veel oma esimesest naisest lahutatud.
Kui Juan Carlos sai teada, et Karla oli sellest murest rääkinud ka teistele, ägestus ta ja ei lasknud naise sõbrannadel külla tulla. Ühel päeval pakkusid mõned adventistid Karlale piibliuurimise võimalust. Juan Carlos läks raevu: "Kui sa nendega lähed, pole vaja enam tagasi tulla." Karla ei teadnud, mida teha.
Karla otsib Jumalat
Oli pühapäevane päev ja Karla läks jalutama. Piki teed kõndides leidis ta avatud kiriku. Ta läks sisse ja põlvitas palvetama. "Issand, ma tean, et asjad ei ole korras. Tahan leida sind. Tahan õppida tundma tõde. Kuid ma ei tea kust otsida. Näita mulle õige kogudus. Juhata mind!" Ta avas silmad ja istus pingile. Ta tundis ennast samamoodi nagu ennegi. Mõne minuti pärast ta tõusis ja lahkus kirikust.
Karla kõndis edasi, kuni saabus adventkiriku ette. Kuna uksed olid lahti, läks ta sisse ja palvetas: "Issand, kas see on see õige kogudus?" Ennekogematu rahu täitis tema südame. Ta teadis, et Jumal tahaks, et ta käiks selles kirikus.
Karla hakkas käima adventkirikus koos lastega. Kuid ta ei saanud minna ristimisele, sest polnud abielus. Tasapisi hakkas ta ind kustuma, ta lõpetas kirikuskäimise ja Piibli uurimise.
Lapsed tahtsid siiski kirikus edasi käia. Kummaline küll, aga Juan Carlosel ei olnud midagi selle vastu. Ta märkas, et nende käitumine on paranenud pärast seda, kui nad hakkasid koosolekutel käima. Vahel Karla läks koos lastega kirikusse, kuid keelas lastel sellest isale rääkida. Lapsed hoidsid saladust. Lõpuks kaks tütart ristiti, kuid Karla kahtles üha.
Abielutõotus
Lõpuks Juan Carlos lasi ennast oma esimesest naisest lahutada, kuid ikka veel ei abiellunud Karlaga. Karla kahtlustas meest truudusetuses ja tahtis ta maha jätta, kuid jäi, sest teadis, et ei suuda lapsi üksi ära elatada.
Karla hakkas käima kirikus regulaarselt. Imelik küll, aga mees ei ütelnud midagi, ehkki teadis sellest kindlasti. Siis ühel päeval kutsus pastor ette kõiki neid, kes tahaksid lasta end ristida. Karla tegi otsuse, et tahab järgida Jeesust.
Järgmisel nädalal käisid mitmed koguduse liikmed sellest Juan Carlosiga rääkimas. Lõpuks nõustus ta abielluma. Karla oli rõõmus ja peagi ta ristiti.
Uued probleemid
Juan Carlosel oli edukas firma, kus Karla töötas raamatupidajana. Tegevuse suurenedes palus ta Karlat töötada ka laupäeviti. Viimane aga keeldus ning tagajärjeks oli abielulahutus. Karla vajas raha, et ennast ja lapsi ära toita. Ta asutas tagasihoidliku firma, töötas usinalt, maksis kümnist ja lootis Jumala abile. Nüüd on tema ehitusfirma linnas väga hinnatud.
Varsti pärast abielulahutust tekkis Juan Carlosel probleeme võimuorganitega ja ta sattus vanglasse. Tema juures hakkas käima pastor. Kolme kuu pärast vanglast vabanedes hakkas Juan Carlos käima kirikus.
Kui Juan Carlos rääkis Karlale, et kõigest vastuseisust hoolimata oli tema firmal edu, üllatas Karla teda jutuga, et oli aastaid salaja maksnud firma tuludest kümnist. Juan Carlosel tuli tunnistada, et vahest oli Jumalal siiski mängus oma osa.
Karla on hakanud aitama Honduurases kirikute ehitamisel. Ta on annetanud ühe kiriku ehituseks vajaminevad ehitusmaterjalid. "Jumal on mulle olnud hea," ütleb ta. "Tahan kuidagi väljendada talle oma tänu!"

Honduuralasest Joel Sandoval kasvas adventkodus, kuid Jumala arm polnud saanud muuta tema elu. Teismelisena vihkas ta piiranguid, mida kirik esindas. 15-aastasena liitus ta ohtliku jõuguga. Varsti oli ta segatud organiseeritud kuritegevusse, narkootikumidesse ja spiritismi. Tal oli kuradit sümboliseerivaid tätoveeringuid ja ta hakkas tarbima tugevaid narkootikume.
Joeli vanemad lasid tal elada nende kodus ja lootsid, et ta märkaks oma eksitust. Tema aga üksnes pilkas oma vanemaid ja neid, kes teda kirikusse kutsusid. Ta vihkas kõike seda, mida nad esindasid; ta vihkas Jumalat. Ema oli siiski kindel, et ühel päeval ta pöördub.
Surmast pääsemine
Ühel õhtul pidi Joel osalema kambasõjas. Talle tundus nagu oleks mingi hääl teda hoiatanud välja minemast. Ta jäi koju. Hiljem sai ta teada, et tema parim sõber suri kakluses. Ta mõistis, et Jumal oli teda hoiatanud ning päästnud tema elu.
Joel märkas sedagi, et Jumal oli temale rääkinud juba pikka aega. Ta hakkas nutma, sest ei näinud oma narkootilisest elust mingit väljapääsu. Ta oli kindel, et oli läinud liiga kaugele. Ta läks kirikusse, kuid tundis ennast seal võõrana ega tulnud enam teist korda.
Ohtlik reis
Joel otsustas maast lahkuda. Ema nuttis ja andis talle Uue testamendi. Joel palus emal ta eest palvetada.
Koos teiste viie mehega läks Joel Mehhikosse. Nad rändasid läbi Guatemala ja ületasid lõpuks Mehhiko piiri. Ühel varajasel hommikul piiras neid ümber grupp nugade ja laskeriistadega relvastatud vihaseid indiaanlasi. Noored taipasid, et need mehed kavatsesid neid tappa. Eelmisel päeval oli keegi käinud kohalikus poes vargil ja mehed olid kindlad, et on nüüd vargad kätte saand ja kavatsesid karistuse kohe ellu viia. Kohkunud noormehed pandi kinni ühte hoonesse, kust nad nägid, kuidas lintšimist ette valmistati.
Joel taipas, et oli hingamispäev. Tema vanemad oli kirikus tema pärast palvetamas. Joel põlvitus nurka ja palvetas. Ta oli kindel, et varsti sureb. Ta hakkas lugema psalme. Taas ta palvetas:"Issand, sina päästsid Taaveti tema vaenlaste käest. Kui sa lased mul siin ellu jääda, annan oma elu sinule. räägin inimestele, mida sa oled minu heaks teinud. Päästa mind, Jumal!"
Noormehed püüdsid veenda oma süütust ja palusid kutsuda meest, kelle talus nad olid eelmisel päeval olnud. Kui mees saabus, lasti poisid vabaks.
Oli justkui selline tunne, nagu oleks nad elu tagasi saanud. Üks meestest ütles Joelile: "Oleksime tapnud teid juba mitu tundi tagasi, kuid kui sa tegid võlutrikke, hakkasime me kartma." Joel oli hetke hämmingus, kuid taipas siis, kuidas Jumal oli kasutanud tema palvet ja Piibli lugemist, et neid vabastada.
Tagasi koju
Mehhiko ametivõimud saatsid noormehed tagasi Guatemala piirile. Joel teadis, et Jumal saatis teda tagasi koju. Kodus rääkis ema, et sel hingamispäeval, kui noormeeste elu oli ohus, tundis ta erilist vajadust palvetada ning oli veetnud kogu päeva härdalt Joeli pärast palvetades.
Mõni kuu hiljem Joel ristiti. Tänaseks on ta oma koguduse diakon ja tunnistab innukalt oma usust. "Soovin kutsuda inimesi pöörduma Jeesuse poole, kes on päästnud minu elu rohkem kui ühel korral. Ta on muutnud mu elu täiesti."

Kui Omar Rojas läks maale vanemate juurde, ootas ta rahulikku puhkust. Kuid vanemal vennal oli jalustrabav uudis: temast oli saanud kristlane. Omar õppis mõistma, et Jumal tahaks tedagi enda omaks.
Kuid adventistiks hakkamine Kuubal nõuab sageli väga palju. Omari vend oli loobunud hinnatud ja hästi tasustatud tööst ja hakanud põlluharijaks, et saaks pidada hingamispäeva. Pere oli pettunud. Nende ohvrid tema koolitamiseks olid jooknud liiva. Nüüd nad ootasid, et Omar, kes oli populaarne muusik, aitaks neid majanduslikult. Maja oli halvas seisukorras ja vajas remonti. Kuid kui Omar läheks ka järgima Jeesust, oleks tema paljutõotav karjäär läbi.
Manyu
Omari sõbratar Manyu oli teinud otsuse peaaegu kohe, olles kuulnud Omari venna tunnistust. Ta teadis, et oli leidnud selle, mida oli otsinud ning otsustas lasta end ristida, kaotab ta siis Omari või ei. Tegelikult lootis ta, et Omar teeks samasuguse valiku. Nad uurisid koos Piiblit ja varsti uurisid nad seda juba koos sõpradega. Ning kui neid ristiti, ristiti koos nendega veel viis nende sõpra.
Omar oli Kuubas kuulus trummar ja tema pöördumine tekitas suure kära. Inimesed küsisid temalt selle asja kohta ja tal avanes võimalus tunnistada.
Kuulsus põhjustas ka kiusatusi. Talle pakuti lepingut kuulsa kuubalastest orkestriga. See tähendas aga reisimist, raha ja au. Sõbrad keelitasid teda nõustuma, kuid Omar mõistis, et ta ei saanud pakkumist vastu võtta.
Kiusatused
Omar õpetab koolis muusikat, kuid ta tahaks kasutada oma andeid Jumala auks. Ta tunnistas oma usust nii õpilastele kui ka teistele muusikutele. Tema ja Manyu peavad piiblitunde ja 27 muusikut ning õpilast on pöördunud kristlasteks. Üks neist on Omari hea sõber ja kolleeg Leodan.
Ka Leodan hakkas rääkima oma usust õpilastele mimg peagi oli koolis nii palju huvitunuid õpilasi, et Leodani ja Omari ähvardati töölt lahti lasta.
"Creation"
Omar soovis asutada uutest usklikest ansambli mis teeniks kogudust. Ta andis ansamblile nimeks "Creation", loomine, sest Jumal on neid loonud uuesti ja andnud neisse uue laulu, millega ülistada Jumalat. Gruppi kuulub üle 20 muusiku ja palju lauljaid. Rühmal on siiski raske probleem: neil ei ole raha osta ruusikariistu. Omar ja Leodan teenivad vaid 200 krooni kuus. Teised on sissetulekuta õpilased. Neil tuleb laenata pille teistest kristlikest organisatsioonidest, sest riiklikud koolid ei laenuta oma muusikariistu kirikutele.
Neil pole ka raha bussipiletite jaoks kirikusse sõiduks ja nii on nad omamoodi nähtus, kandes oma pille läbi kogu linna kirikusse neli korda nädalas.
Raskustest hoolimata tuleb üha rohkem noori Kristuse ja muusikarühma juurde. Kui neilt küsitakse, on neil kahju, et nad on vahetanud tulusad ametid Kristuse vastu, on vastus üksmeelne EI. Jumal on andnud neile midagi palju paremat.

Luisi vanemad hakkasid muretsema, kui nende 12-aastane poeg hakkas viibima halvas seltskonnas. "Hoia sellest Manuelist eemale!" hoiatas isa. Kuis vaikse Luisi meelest olid vanemad poisid huvitavad. Peagi oli ta koos kambaga varastamas, inimesi peksmas ning salakaubitsemas ja müümas narkootikume.
Luisist sai osav varas ja salakaubitseja. "Pidasin seda heaks eluks. Meil oli raha, pidu ja tüdrukuid," jutustab ta.
Siis ühel päeval tabati ta varguselt ja ta sattus kaheks aastaks vanglasse. Kuid kohe peale vabanemist jätkas ta endist elu. Siis sattus ta uuesti vanglasse, seekord vägistamise pärast. Kuid ka vanglas ta varastas ja müüs narkootikume.
Üllatav teadaanne
Ka Manuel oli mitmeid kordi olnud vangis oma kuritegude pärast. Ühel päeval käis ta Luisi juures vanglas. "Ma palun andeks, et ma tõmbasin sind kaasa kuritegudele. See on minu süü, et sa nüüd vanglas oled. Kuid minust on nüüd saanud kristlane ja ma tahan rääkida, mida Kristus minu eluga tegi. Kui sa vabaks saad, tulen sulle külla." Luis aga ei olnud huvitatud.
Mõne aja pärast pääses Luis koju käima. Ta hakkas otsima majja peidetud narkootikume. Nähes oma ema märkas ta, kuidas ta tema pärast kannatas ning teda haaras süütunne. Talle tuli meelde Manueli kutse ja ta läks sõpra vaatama.
Luis nägi kuidas Manuel oli muutunud. "Kuidas saaks minust tulla samasugune?" küsis ta. "ESmalt tuleb sul palvetada ja paluda Jumalalt andestust pattudest," vastas Manuel. Nad põlvitusid palveks.
Luis pidi viima vanglasse narkootikume. Ta teadis, et valvurid ja vangid on vihased, kui ta läheb tagasi tühjade kätega ning ta otsustas pöörduda kiiresti tagasi, enne kui ümber mõtleb.
Vanglas osales Luis kristlastest vangide koosolekutel ja õppis uurima Piiblit ning palvetama. Üheksa kuu pärast sai ta tingimisi vabaks.
Tagasi tänavatele
Vabanedes läks ta kohe Manueli juurde. "Kuidas sai sinust kristlane?" küsis ta Manuelilt. "Olin kord kuulamas tänavamuusikuid ja nägin tuttavat poissi seimas minu lähedal. Ajaviiteks virutasin talle sandaaliga vastu pead. Juan aga ei vihastanud, vaid ütles: `Jeesus armastab sind, Manuel.´ Alati kui ma teda pärast seda kohtasin, naeratas ta ja sõnas: `Jeesus armastab sind, Manuel.´ See hakkas juba närvidele käima.
"Siis sattusin taas vanglasse. Keegi andis mulle Piibli ja ma hakkasin seda lugema. Kui vabaks sain, nägin juani tänaval. Ta tervitas sõnadega: `Jeesus armastab sind ikka veel!´ Seekord ma ei löönud teda, vaid küsisin hoopis, kuidas leida Jeesust. Mõtlesin, et Jeesus ei saa mind armastada, kuna ma olin nii paha. Kuid kui uurisin koos Juaniga Piiblit, mõistsin, et Juan rääkis õigust. Andsin oma elu Jumalale ja mind ristiti," jutustas Manuel. Mõne kuu pärast ristiti ka Luis.
Uus inimene
"Mulle tundub nagu oleksin uus inimene - ja seda ma olengi!" tunnistas Luis. "Jumal on andnud mulle uue elu. Tänan teda selle eest, et ta saatis endise kuritöökaaslase mulle näitama tõelist vabadust Kristuses."

Vitaliano oli Kuuba armee ohvitser. Tal oli naine ja kaks väikest last. Tal läks hästi ning ei Jumal ega religioon teda ei huvitanud.
Kus Alexey on?
Ühel päeval kui Vitaliano sai töölt varem koju ei jooksnud tema 5-aastane poeg isale vastu. "Kuss poiss on?" küsis ta.
"Rosabeli juures," vastas tema naine Migdalia. Rosabel oli lasterohkete naabrite teismeline tüdruk, kes tegi lastele piibliringi. Migdalia oli Alexeyle lubanud seal käia tingimusel, et isa ei saa teada. Kui asi nüüd ilmsiks tuli, Vitaliano vihastas. "Sa tead väga hästi, et ma ei taha usuga midagi pistmist teha," karjus Vitaliano. Kui Alexey tuli koju, ütles isa: "Enam sa sinna piibliringi ei lähe! Siia majja ma Jumalat ei taha!"
Alexey ei tahtnud olla sõnakuulmatu ja jäi ringist eemale. Kuid kord kui ta kuulis taas naabrite lapsi laulmas, küsis ta emalt, kas ta võiks minna. Ema lubas. Ühel õhtul tuli Vitaliano taas tavalisest varem koju ning sai teada, et poiss oli jälle naabrite juures. Ta ei kannatanud poisi sõnakuulmatust ja andis talle kerepeale.
Väljasuitsutamise katse.
Vitaliano vihkas naabruses kogunevat usklike rühma. Ta ei tahtnud kuulda nende laulu. Siis sai ta mõtte. Ta hakkas raadiost laskma valjuhäälset rock-muusikat. Ta mõtles, et kui segab nende koosolekuid, lähevad nad mujale. Kulus mitu kuud, kuid koosolekud jätkusid ja keegi ei kaevanud kõva muusika üle. Tegelikut need koguduse liikmed, kes tundsid Vitalianot, olid endisest sõbralikumad.
Migdalia vaimulik nälg
Migdalia oli alati tahtnud õppida tundma Jumalat. Ta hakkas lugema Piiblit ja Rosabel juhendas teda. Vahel oli ta nii Piibli lugemisega ametis, et kodutööd jäid unarusse. Kui Vitaliano ühel päeval koju tuli ja kodu oli pilla-palla, küsis ta oma emalt, mis siin sünnib. Ema vastus üllatas teda. "Su naine loeb kogu päeva Piiblit ega jõua koristada," vastas ema. "See tuleb su pojast. See marakratt viib veel teid kõiki selle kiriku liikmeteks."
Migdalia hakkas pühitsema hingamispäeva ning hakkas käima naabrite juures jumalateenistustel Vitaliano keelust hoolimata. Ühel päeval märkas Vitaliano naise Piiblit ja avas selle. Ta pilk sattus Malakia raamatu 3 peatüki 17 salmile: "Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Jehoova, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan!"
Vitaliano ei julenud enam keelata perel kirikus käia.
"Tule!"
Mõne päeva möödudes tuli pastori poeg neile külla. Ehkki Vitaliano vihkas Jumalat, olid nemad olnud sõbrad juba mitu aastat. Noor mees kutsus teda õhtul kirikusse. Vitaliano oli just paigaldamas suuremaid kõlareid oma stereokeskuse külge, et saaks paremini koosolekut segada. Ta püüdis küll vastu sõdida, kuid lõpuks vastumeelselt ta siiski nõustus tulema koos oma perega koosolekule. Ta läks ka järgmiselegi. Vähehaaval hakkas ta süda muutuma pehmemaks.
Peagi hakkas ka Vitaliano ema kirikus käima. Mõne kuu pärast Vitaliano, Migdalia ja Vitaliano ema ristiti. Ristimistseremoonia ajal tunnistas Vitaliano: "Minu poja eekuju juhtis meie pere Jeesuse juurde."

Oscar ja Elena on kuubalastest arstid. Oscar kasvas vaeses kodus. Koolis astus ta kommunistlikusse noorsoo-organisatsiooni ning võttis omaks kommunistliku mõtteviisi. Olles õppinud arstiks, astus ta parteisse ja sai hinnatud ametikoha tervishoiusüsteemis. Ta tundis mõnu oma ühiskonna-positsioonist.
Kingitus Saatanalt
Elena huvitus teismelisena santeeriast, mis on segu kristlusest ja aafrika woo-doost. Ta hakkas unes saama sõnumeid oma pereliikmetele ja sõpradele. Ta uskus siiralt, et sai need Jumalalt.
Kui Elena abiellus Oscariga, oli ta juba oma unedega ära harjunud. Kui Oscar rääkis, et üks tema töökaaslane suri, siis Elena teadis seda juba. Kord rääkis Oscar ühest patsiendist, kellele tehakse varsti operatsioon. Elena hoiatas ette, et patsient sureb sellesse. Arstid siiski opereerisid ja patsient suri.
Oscari meelest olid need uned saatanast, kuid Elena uskus, et need on Jumalalt saadud. Ouija-plaadid said Kuubas populaarseks. Paljud pidasid seda vaid mänguna, kuid kui Elena vaatas ühel päeval haiglas, kuidas mõned arstid ouijaad kasutasid, tundis ta kurjade vaimude kohalolekut. Ta suutis lugeda arstide mõtteid ja kui nad küsisid vaimudelt tuleviku kohta, ta vastas neile. Vastused ehmatasid arste sama palju kui teda ennastki.
Kord kui Elenat polnud kohal, püüdsid arstid ise ouija-lauda kasutada. Vaimud ütlesid: "Kui Elenat siin ei ole, me ei vasta."
Vabanemine
Üks arst ütles Elenale, et ouija oli Saatana tööriist. Elena ehmus ning mõistis, et see, mida ta oli pidanud Jumala antud anniks, oligi hoopis saatana oma.
Noor adventistist mees rääkis, et Elena võiks saada vabaks saatana haardest, kuid tal tuleb lakkamata palvetada. Elena sai Piibli ja kutsus mehe ja adventpastori oma koju.
Ta luges Piiblit, kuid vaimud vaevasid teda. Ta ei suutnud magada, lapsed haigestusid ja Oscariga oli probleeme. Ta palvetas väga, et Jumal võtaks teda oma juhtimise alla. Tasapisi uned ja nägemused nõrgenesid ja vaimud vaevasid teda üha harvemini. Kuid ta märkas, et kui ta ei palvetanud pidevalt, tulid nad tagasi.
Oscaril ei olnud hea meel pastori külaskäikudest, oli tema ju korralik kommunist. Kolme kuu pärast jäi ta siiski vestlusi kuulama. Kuid kirikusse ta ei läinud.
Valik
Elena palus oma töökohal hingamispäeva vabaks, kuna arstid pidid ka haiglat koristama ja aias töötama, sest haiglal ei olnud raha palgata koristajaid ja aednikke. Elena palvele ei tuldud vastu ja ta kaotas töö.
Oscar jälgis oma naist. Ta hakkas taipama, kui palju tema naine oli muutunud. Lõpuks hakkas ta koos oma naisega käima adventkirikus. Ta mõistis, et tal tuleb valida kas Jeesuse või haigla juhi hinnatud töö vahel. Kolm aastat ta võitles ning avaldas siis soovi ristimisele tulla.
Ta lahkus kommunistlikust parteist ja kaotas samas ka oma töö. Ta parandas autosid, sõitis taksot, müüs jäätiseid ja püüdis oma peret sellega toita. Valitsus võttis ära ka nende kauni kodu. Nad kaotasid ka kogu oma vara, kuid neil oli Jeesus ja teineteist. Oscar palvetas kogu aeg, et ta saaks veel tegutseda arstina.
Kahe aasta pärast juhtus ime: just enne seda, kui ta oleks kaotanud oma arstiõigused, võttis üks haigla teda tööle ja andis hingamispäeva vabaks. Tänulikuna töötab Oscar nüüd pikemaid päevi kui vaja ja on kaunis eeskuju sellest, milline on tõeline kristlane.

Marisa kasvas kodus, kus teeniti vaime. Neil oli altar santeeria pühakute piltidega. Ema ütles, et Marissal oli eriline ennustamise and. Kuid Marissa oli noor ega olnud sellistest asjadest huvitatud. Kui teda hiljem tabasid raskused, palus ta siiski vaimude kaitset ning hakkas raha eest ennustama santeeria vaimulikus keskuses.
Alexis
Alexis ei hoolinud ennem vaimulikest asjadest kui jäi tõsiselt haigeks. Siis otsustas ta hakata otsima Jumalat. Talle räägiti mehest, kes võis aidata.
Kui Alexis käis mehe juures, rääkis mees talle tema minevikust, olevikust ja tulevikust ning sooritas samal ajal tseremooniat, mille abil Alexis saab pahadest vaimudest vabaks. Alexis arvas, et mees juhib teda Jumala juurde. Korraga tundis ta nõrkust. Ta ei suutnud seista ega kõndida kõrvalise abita. Mees ütles, et tema sisse oli tulnud vägev vaim ning soovitas tal minna santeeria vaimulikku keskusesse. Seal kohtas Alexis Marisat ja aja möödudes nad abiellusid.
Ootamatu avastus
Marisa ja Alexis ehitasid ka oma koju vaimuliku altari. Igal õhtul nad ohverdasid ja palusid vaime.
Alexis tundis, et tema vaimulikus elus siiski puudus midagi. Kui minus olev vaim kord on nii vägev, siis miks ma end nii tühjana tunnen, imestas Alexis.
Ühel õhtul otsis ta raadiost midagi huvitavat kuulata. Ta jättis kõrvale spordisaated, muusika ja isegi mõne vaimuliku saate. Siis leidis ta raadiojaama, mida oli vaevu-vaevu kuulda. Kuid miski sundis teda ja Marisat seda kuulama. Pere ebajumalad ununesid. Pere kuulas saateid igal õhtul ja ebajumalateenimine jäi unarusse. Siis ühel õhtul tundsid nad, kuidas vägev jõud kutsus neid vaimualtarile. Teine vägi tundus kutsuvat neid raadio äärde. Nad mõistsid, et see teine hääl oli jumala oma, aga kelle see esimene oli? Nad jõudsid sellisele järeldusele, et Jumal kõneles raadiosaate kaudu ja saatan altari kaudu. Nad tahtsid leida endale kirikut, kuid nad ei teadnud, milline oli Jumala tõeline kogudus. Neil oli meeles, et raadiosaated, mida nad kuulasid, olid adventkiriku saated. Nad otsustasid minna lähimasse adventkirikusse vaatama, millal seal teenistused toimuvad. Kirik oli rahvast puupüsti täis ning rahvast tungles avatud akende taga kuulamas. Äkki hakkas kostma laulu. Alexis tundis ära lauljad raadio saatest. Kuidas oli see võimalik? Raadiojaam oli ju ameerika oma. Ka kõneleja hääl oli raadiost tuttav. Nad olid just eelmisel päeval Kuubale saabunud. Oli selge, et Jumal oli Alexist ja Marisat just sel päeval siia kirikusse juhatanud. Nad hankisid endale Piibli ja hakkasid seda kohe uurima.
Vabaks saatana ahelatest
Abielupaar palus Jumala kaitset ja kõrvaldasid oma kodust kõik vaimude teenimisega seotud olevad asjad. Saatan põhjustas neile aga üha erinevaid raskusi. Kord ründas ta neid otse füüsiliselt, põhjustades tugevat valu või pohmelli. Kuid nad palvetasid ja jätkasid kirikus käimist. Nad soovivad rääkida ka teistele Jumala armastusest ning nende kodus koguneb juba grupike uusi usklikke.
Ka paljud kõrgesti haritud kuubalased on spiritismi küüsis. "Kuid Jumal on tugevam kui saatan," sõnas Marissa. "Tema purustab ahelad, millega saatan on meid sidunud!"

Kuuba on üks sellistest maadest, kes pole 60 aasta jooksul saanud misjonitoetust. 2001 aasta neljanda kvartali annetused lähevad ka Kuubale ning vaadakem, kuidas Jumal tegutseb selles saareriigis.
Omal ajal oli Kuuba Kariibi rikkaim saareriik. Praegune kommunistlik valitsus tõusis võimule 1959 aastal. Kuni 90-ndate aastate alguseni sai Kuuba Nõukogude Liidult majandusabi ja tema koolitusprogrammid arenesid. Peale N-liidu lagunemist tegid Kuuba juhid uuendusi, et majanduslik olukord paraneks. Vähenesid ka religioossed kitsendused.
Kuubalased olid pikka aega olnud ilmalikud ning kommunistliku reziimi hoiak usu suhtes nõrgestas inimeste usku veelgi. Usk polnud keelatud, kuid kuna head töökohta või kom.partei liikmestaatust ei saanud see, kes oli kristlane, loobusid paljud usust. Erandiks oli santeria - religioon, mis oli segu katoliiklusest ja aafrika voodoost. See on ka praegugi kõikjal Kuubas inimeste elus valitsev tegur.
Koos suurema vaimuliku vabadusega hakkasid adventjuhid otsima võimalusi usklike kinnitamiseks ja usu levitamiseks Kuubas. Külalised leidsid kogudusi, kes olid kitsastes lagunenud ruumides. Kogudustel ei lubatud 40 aasta jooksul ehitada uusi kirikuid ega vanu remontida. Midagi tuli ette võtta ning kiiresti.
1994 aastal oli Kuubas umbes 11 000 adventisti. Samal aastal tehti plaan ning järgmise 6 aasta jooksul ehitas rahvusvaheline vabatahtlike organisatsioon Maranatha 100 uut kirikut ning remontis 80. Ehitustööde käivitudes huvi adventsõnumi vastu suurenes. Nende kuue aasta jooksul on koguduse liikmeskond kahekordistunud. Ja kui ka lapsed kaasa arvata, on see hulk juba rohkem kui kolmekordne. Hetkel on adventkirik üks suurimaid kirikkondi Kuubas. Kuid kirikul on ka probleeme, millest teistes maades saab vaid unistada: kõik kirikud on juba varakult hingamispäeva hommikuti puupüsti rahvast täis, sageli on ka kooripoodiumid innukaid kuulajaid täis! Kujuta endale ette, mis tunne on, kui kiriku suurim probleem on muretseda ruumi kõigile, kes tahavad jumalateenistusest osa saada!
Kuubas on veel paljusid kogudusi, kel pole võimalust ehitada kirikut või kes pole riigiametnikelt saanud luba kiriku ehitamiseks. Need kogudused peavad kokku saama tavalistes eluruumides. Sageli on kogudused nii suured, et ei mahu ühte hoonesse ära. Siis kogunetakse õues või ajutiste varikatuste alla.
Laste piibliring on väga populaarne evangeliseerimismoodus. Sellest on saanud märkimisväärne kristliku kasvatuse viis, mida toetavad ka teised protestantlikud kirikkonnad. Tuhanded on uurinud Piiblit ning andnud oma südame Issandale.
Koguduse liikmed kasutavad mitmeid viise inimestega suhete loomiseks. Tavapärastele viisidele nagu abistamine, riiete ja toidu jagamine ning eluviisiseminarid, lisaks koristavad nad tänavaid ning mõtlevad välja uusi viise, et teha oma elupiirkonda kaunimaks ja kirikut tuntumaks. Kõik külalised on alati teretulnud.
Kogudus kasvab üha kiiresti ning vajatakse uusi töötegijaid. Havanna uues seminaris saavad noored vajamineva hariduse. Kuuba usklikud ootavad paremat maad ja jätkavad tunnistamist niikaua, kuni Jeesus tuleb tagasi.

Zaokski teoloogilises seminaris õpib 350 õpilast, kes õpivad teoloogiat, inglise keelt, muusikat, raamatupidamist, sekretärioskusi ja põlluharimist. Kaugõppes on osakondade eri paigus kokku pea 500 õpilast ja lisaks sellele korraldatakse kursuseid pastoritele, kes ei saa iga päev koha peal õppida. Kokku õpib seminaris umbkaudu 1000 õpilast.
15 aastat tagasi oli seminar kõigest unistus ja palve. Entusiastid ja juhid otsisid koolile sobivat paika üle terve Venemaa, kuid kohalikud ametnikud ajasid pidevalt nende plaanid nurja. lõpuks leidis keegi varemetes hoone Zaokski küla servalt ning Jumal avas adventkirikule tee ehitise remontimiseks ja esimese protestantliku seminari asutamiseks endise Nõukogude Liidu territooriumile. Siis püstitati uus hoone, kus asuvad eluruumid, söögisaal ja kabel. Tänaseks on Zaokski riiklikult tunnustatud ülikooli tasemel õppeasutus. Tutvuksime neist ühe õpilasega.
Alla
Alla õpib siin teoloogiat ja inglise keelt. Lapsest saadik on ta tahtnud saada lauljaks ning ta pääses õppima konservatooriumisse. Tema tulevik näis helgena, kuid süda oli tühi. Siis kaotas ta talle tähtsa inimese ja uskus, et süda puruneb. Ta hakkas otsima Jumalat. Siis ühel päeval kohtas ta samas muusikakoolis õppivat adventistist tütarlast. Tänu temale leidis ta ka Vabastaja.
"Peagi taipasin, et mul tuleb valida kas elu Kristuses või elukutse esineva kunstnikuna. Valik ei olnud kerge, sest mulle maksti mu vanuse ja kogemuse kohta küllaltki head palka," jutustab Alla. "Hingerahu oli siiski tähtsam kui miski muu ja nii ma valisin Kristuse. Siis saatis Jumal kellegi rääkima mulle Zaokskist ning nüüd õpin siin, et valmistuda Jumala tööle."

Peaaegu iga õpilane siin võib rääkida Jumala juhtimise imelistest kogemustest. See pooleliolev ehitis seal väljas tunnistab Jumala abist. Sellest saab uus spordisaal, ilma milleta kaotaks seminar oma positsiooni riiklikult tunnustatud ülikoolitasemel õppeasutusena.
Adventkiriku juhid alustasid selle ehitamist usus juba kaua enne seda, kui selgus tegelik rahastaja. Ehitis saab toimima ka nagu auditoorium ja kirik. Euro-Aasia osakond palub selleks ka kõikjalt maailmast oma liikmete abi ja tänab teid kõiki, et annate endast parima nii annetuste kui eestpalvete näol.

Oma Zaokski teoloogilise seminari puhkuste ajal jagunevad õpilased laiali Euor-Aasia osakonnas, et pidada evangeelseid koosolekuid ja müüa usku kinnitavat kirjandust. Nüüd saame kuulda kogemustest, mida nad said ühes suures Põhja-Venemaa linnas.
Aga hingamispäev?
Koosolekuteseeria lõpupoole rääkisid õpilased hingamispäevast. Pärast koosolekut tuli ühe rühma liikme, Dima, juurde keegi naine.
"Ma usun kõike, mida te olete mulle nende koosolekute jooksul õpetanud. Hingamispäev tundub mulle aga siiski probleemsena," alustas naine. "Ma pean siis tööd tegema." Dima teadis milliseid probleeme hingamispäev tekitab. Tööd polnud kerge leida ja ka palgad olid nigelad. Ta julgustas siiski naist usaldama Jumalat. "Sa saad näha, et Jumal on ustav ning hoolitseb sinu eest."
"Ma luban proovida," sõnas naine. Dima lubas palvetada tema eest.
Järgmisel hingamispäeval ei läinud naine tööle vaid tuli koosolekule. Esmaspäeval saaks ta kuulda, kuidas olukord on lahenenud. Naine käis koosolekutel igal õhtul ja järgmisel hingamispäeval oli ta valmis tulema ristimisele.
"Kuidas su hingamispäevaprobleem lahenes?" küsis Dima.
Jumal proovile
"Mul on toidupood," ütles naine, "ning laupäev on tavaliselt meie kiireim päev. Kui ma tulin esimesel laupäeval kirikusse, palusin ühel teisel inimesel minu eest töö ära teha. Sel laupäeval oli läbimüük vägagi tagasihoidlik ja nii ma otsustasin järgmisel hingamispäeval poe kinni panna." Naine vaikis hetkeks ja naeratas siis. "Järgmisel nädalal oli meie poe läbimüük kaks korda suurem kui selliste nädalate keskmisel, mil pood oli ka laupäeviti lahti! Jumal on tõepoolest ustav. Nüüd olen ma valmis tulema ristimisele."
Sensitiiv
Keegi teine naine tuli koosolekute ajal dima juurde ja rääkis, et need meeldivad talle.
"Kuid nüüd on mu lapsega toimumas midagi kummalist." Tema 5-aastane tütar oli hakanud öösiti nutma ja kordas kogu aeg. "Ma ei taga elada. Ma tahan surra."
Dima küsis, kas naine on kunagi käinud koos lapsega sensitiivi juures. Naine vastas: "Mitu nädalat tagasi oli mu tütar väga haige ja sugulased keelitasid mind viima teda vana naise juurde, kes ravib palvega. Tütre tervis läkski paremaks, kuid samas muutus ta rahutuks ja närviliseks. Siis olukord rahunes, kuid nüüd on see taas muutunud halvemaks. Sugulased tahavad, et ma viiksin tütre taas selle vana naise juurde."
"Järgi Piibli nõuannet ja ära vii oma last vaimuga parandaja juurde," sõnas Dima. "Piibli järgi peaksid usklikud palvetama haigete ja ahastuses olijate eest. Kui sa tood oma lapse homme koosolekule, palvetame me tema pärast." Siis meenutas Dima naisele veel koosolekust, kus räägiti spiritismist ja vaimuga parandajatest. Noor naine ei teadnud, mida teha.
"Kui ma ei vii tütart parandaja juurde, peavad minu mees, ema ja ämm mind halva emana."
Palve jõud
"Kas sa usud palve jõusse?" küsis Dima. Naine noogutas. "Siis too oma tütar meie koosolekule ja nii me palvetame tema pärast."
Järgmisel õhtul ütles naine, et ei vii tütart sensitiivi juurde vaid laseb seminari õpilastel palvetada tema pärast Jumala käsu kohaselt. Ta tõi tütre koosolekule ning noored juhatasid ema koos tütrega kõrvaltuppa, kus nad lugesid Piibli tõotusi ja palvetasid tüdruku pärast. Ema naeratas vapralt ja tänas neid. Järgmisel päeval kiirustas naine Dima juurde rääkima, et tüdruk oli maganud kogu öö rahulikult. Tüdruku rahutus oli kadunud ja ema jätkas koosolekutel käimist. Ta rääkis ka teistele, et pastori palved olid kõrvaldanud tüdruku rahutuse. Koosolekuteseeria lõpus ristiti nii see naine kui ka kaks tema sõbrannat. Ka tema sugulased nägid lapse käitumises toimunud muutust ja lasid emal rahulikult koosolekutel käia.

Afganistan on Pakistani ja Inani vahel asuv islamivabariik. 1980-ndatel aastatel tungis Nõukogude Liit Afganistani ja maas algas pikk sõda.
Okupatsiooni ajal hakkas Najib õppima Kabuli (Afganistani pealinna) ülikoolis vene keelt. Olles selle lõpetanud, sai ta endale tõlgi töö rahvusvahelises lennujaamas. Vene keele oskus tagas talle teatud majandusliku kindlustunde, kuid tulevastel aastatel osutus see nii õnnistuseks kui ka needuseks.
Kui nõukogude väed Afganistanist lahkusid, jätkasid afgaanimässulised sõda maa kommunistliku valitsuse vastu. Võitluse ägenedes hakkasid pommid langema ka Kabuli. Najib teadis seda, et kuna ta oli töötanud vene tõlgina, peetakse teda kindlasti reeturina ja ta hukatakse, kui kätte saadakse. Nii põgenes ta linnast maale, et oodata võitluste lõppemist. Kuid siis ühel ööl kuulis ta, et pommid olid kukkunud nende pere elamukvartalisse. Ta lahkus peidupaigast ja läks vaatama. Pomm oli tabanud otse tema maja. Rusude alt leidis ta oma ema, isa ja õe surnukehad. Kogu tema pere oli surnud.
Põgenemine Venemaale
Najib jätkas enda varjamist sugulaste ja sõprade juures. Kaks aastat elas ta nagu kohtuotsuse eest põgenev kurjategija, suutmata teha tööd või lahkuda maakohast. Lõpuks jõudis ta järeldusele, et ta oli sunnitud maast lahkuma.
Najib leidis 15-liikmelise grupi, kes kavandas põgenemist afganistanist Venemaale. Plaan oli lihtne. Nad põgeneksid Venemaa poolele Uzbekistani ja Taðkendi kaudu ning sealt edasi Moskvasse. Nad hankisid endale võltsitud dokumendid, millede abil saaksid turvaliselt üle piiri. Nädalad hiljem saabusid nad Moskvasse.
Ootamatu haigestumine
Enamus põgenikke jätkasid teekonda Lääne-Euroopasse, kuid Najib jäi raskesti haigeks. Tema nägu oli halvatud ja muutunud tundetuks. Enne reisi jätkamist vajas ta arsti abi. Ta leidis neuroloogilistele haigustele spetsialiseerunud arstipunkti. Teda juhatati kolmandale korrusele, kuid kogemata läks ta teisele korrusele. Ta koputas uksele ja palus arsti vastuvõtule, kuid õde ütles, et arst oli juba ära läinud. Kui Najib tahtis ära minna, peatas õde teda sõnadega: "Oodake, vahest saan mina aidata." Ta juhatas Najibi koridori teise otsa ühte arstikabinetti. Ehkki ka sealt oli arst just lahkumas, lubas ta Najibi läbi vaadata.
Arst kirjutas välja mitmeid süste halvatuse vastu. Haiglaõde Ludmilla lubas need talle ära teha. Ravi kestis mitu kuud, mille kestel Ludmilla ja Najib said sõpradeks. Najib jutustas oma pere hukkumisest ja põgenemisest Afganistanist. Ludmilla mõistis teda, sest ta ise oli kaotanud oma mehe ja poja.
Ludmilla oli adventist. Süste tehes rääkis ta sellele üksikule ja kodutule noormehele ka oma usust. Ta kutsus Najibi suurele peole, mida tema kogudus Moskvas korraldas. Siiamaani oli Najib olnud karske muslim. Ta luges Koraani ja palvetas 5 korda päevas, nagu tema isa talle oli õpetanud. Armastusest ja austusest Ludmilla vastu nõustus ta siiski peole tulema.
Uus usk, uus elu
Ludmilla koguduse liikmed võtsid Najibi rõõmsalt vastu. Ta oli alati uskunud, et Jeesus oli prohvet, kuid kui ta hakkas Ludmilla palvel käima piibliringis, selgus talle, et Jeesus polnud mitte ainult prohvet vaid ka Messias. Aasta hiljem teda ristiti. Najib oli taotlenud pagulasestaatust, kuid enne taotluse rahuldamist ei saanud ta turvaliselt Moskvas töötada. Keegi pakkus talle õppimisvõimalust, kuid ilma dokumentideta oli see võimatu. Lõpuks anti talle pagulasestaatus, mis andis võimaluse töötada ja õppida. Praegu lähenevad Najibi ülikooli-õpingud lõpule. Ta sooviks tunnistada oma usust afgaanidele, kuid tagasipöördumine Afganistani on võimalik alles siis, kui kodumaale saabub rahu.
"Jumal juhtis mind Afganistanist ära ja varjas mind teel Moskvasse. Jumal soovis, et jääksin Venemaale, et õpiksin tundma Jeesust Kristust. Usun, et Jumal juhib mind edaspidigi," tunnistab Najib.
Mõni aeg hiljem kutsuti teda tööle muslimite heaks Kirgiisias. "Ma lähen sinna kuhu Jumal juhib, sest minu elu ja minu tulevik on tema kätes."

Juba lapsena Ukrainas armastas Felix merd. Ta luges purjetusraamatutest ja unistas kapteni karjäärist. Ta kuulas meeleldi meremeestest sugulaste jutustusi. 16-aastasena luges Felix raamatut, mis muutis tema elu. See rääkis varajastest kristlastest, kes olid valmis kannatama ja surema oma usu pärast. Nende ustavus avaldas Felixile muljet ja temas ärkas soov teenida Jumalat. Kuid kuidas teenida Jumalat, keda ei tunne, mõtles ta. Ta soovis, et Jumal näitaks talle oma tahet.
Kohtumine Jumalaga
Mõni kuu hiljem nägi Felix kuulutust, kus reklaamiti evangeelset koosolekut. Koos oma emaga hakkas ta nendel käima ja aasta hiljem neid mõlemaid ristiti. Peale keskkooli seisis Felixil ees elukutsevalik. Ta otsustas viia ellu oma unistuse meremehe karjäärist kaubalaevastikus ning ta läks merekooli.
Esimese õppeaasta jooksul ei olnud tal probleeme hingamispäevaga, kuid ta taipas peagi, et neid tuleb. Sõbrad rääkisid, et kaubalaeval töötavad kõik seitse päeva nädalas. Ta ei saa tööd laeval, kui ta keeldub laupäeval töötamast. Felix oli otsustanud põhimõtetes mitte järgi anda, kuid iga uus nädal äratas kahtlusi unistuse täitumise suhtes. Ta jätkas siiski õpinguid, kuna ei teadnud mida muud teha.
Uus töö
Suvavaheajal pöördus Felix tagasi koju aitama oma koguduse pastorit tema töös. Koguduseliikmed panid tema aktiivsust tähele ja palusid teda oma diakoniks. Ka kohalik liit märkas tema aktiivsust ning kui lähedase küla väike 35-liikmeline kogudus vajas uut pastorit, pakuti ametit Felixile.
Algul Felix kahtles, et ta pole veel valmis töökutset vastu võtma. Tal oli ju enne nii palju õppida, enne kui teisi juhtida. Ta tundis kiusatust keelduda kutsest, kuid pastor julgustas teda proovima. "Vahest on see Jumala plaan sinu elu jaoks," sõnas ta. Ja nii võttis Felix ettepaneku vastu.
Ehkki kogudus oli nii väike, olid selle liikmed aktiivsed evangelistid, kes käisid ukselt-uksele, müüsid kirjandust ja rääkisid oma usust kõigile, kes kuulata soovisid. Felix läks innuga nendega kaasa ja nii käis see väike rühm läbi 50 lähiümbruse küla! Felix töötas selles koguduses aasta, kuni ta lõpetas merekooli. Ühel päeval kutsusid kohaliku liidu juhid teda enda poole vestlusele. Kui Felix saabus, esimees õnnitles teda ja sõnas: "Oled teinud head tööd. Mis tulevikuplaanid sul on?"
Võimalus õppida
Felix kahtles. Talle oli pakutud kohaliku liidu kirjandustöö juhi kohta, kuid kutse oli tulnud üllatusena ning ta polnud valmis sellele vastama. Piirkonna esimees kordas pakkumist kirjandusjuhi kohast kuid lisas siis: "Või tahaksid minna meelsamini Zaokski teoloogilisse seminari õppima jutlustajaks?"
Felixi süda hakkas kiiremini taguma. Ta oli unistanud minekust seminari, kuid koolimaks oli tema jaoks ülepääsmatu probleem. Esimees teadis, mida Felix mõtles ja ütles: "Käisin eelmisel nädalal Zaokskis ja kuulsin, et sinusugustele noortele on mõningaid stipendiume." Kahtlemata ütles felix, et soovib õppida. Ta reisis Zaokskisse sisseastumiseksamitele. Pärast seda pöördus ta tagasi Ukrainasse et üht tähtsat asja ära teha.
Tema kodukoguduse pastoril oli Lilia-nimeline tütar. Lilia oli andekas muusik, kes oli huvitatud muusika õpetamisest ja koori juhtimisest. Felix kosis Liliat ja vastne abielupaar kolis Zaokskisse. Lilia hakkas õppima inglise keelt ja usuõpetust ja lisaks sellele juhib ta vene keelpillide ansamblit.
Zaokskis on aga ruumipuudus. Vajadus on uue auditooriumi ja spordisaali järele, et seminar saaks hoida oma positsiooni riigi poolt tunnustatud õppeasutusena. Küsi Jumalalt nõu, mis moel saad sina seda ettevõtmist aidata.

Järgmised